Vilniuse vojevoodkond

Vilniuse vojevoodkond, ka Wilno vojevoodkond (ladina Palatinatus Vilnensis, leedu Vilniaus vaivadija, poola województwo wileńskie), oli üks vojevoodkondadest aastal 1413 loodud Leedu suurvürstiriigis, mis loodi Leedu vürstkonnast ja naabermaadest.

Samuti oli see üks vojevoodkondadest Poola vabariigis sõdadevahelisel ajal. Vojevoodkond loodi aastal 1926 ja seda asustasid peamiselt poolakad, tähtsamad vähemused olid valgevenelased, juudid ja leedulased. Pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu sissetungi Poolasse ning Nõukogude Liidu juhi Jossif Stalini survet 1943. aasta Teherani konverentsil joonistati Poola piirid ümber ning Wilno vojevoodkond liidendati Leedu NSV ja Valgevene NSV-ga. Poola rahvastik sunniti Teise maailmasõja lõppedes ümber asuma. Aastast 1991 on endine vojevoodkonna territoorium Leedu ja Valgevene osa.

Geograafia ja haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Geograafiliselt paiknes ala ümber Vilniuse (Wilno) linna, mis oli ka üksuse pealinn ja vojevoodi residents. Kuid vojevoodkonna tegelik territoorium muutus ajas. Koos Trakai vojevoodkonnaga oli see tuntud kui Lithuania propria. Kuni Rzeczpospolita jagamisteni koosnes vojevoodkond viiest väiksemast haldusüksusest nimetusega powiat (leedu pavietas), mis sarnanes maakonnaga:

Vilniuse-Trakai powiat;
Ašmiany powiat;
Łida powiat;
Vilkmergė powiat;
Brasłaŭ powiat.

Sõdadevahelise Poola vabariigi Wilno vojevoodkonna pindala oli 29 011 m² (suuruselt neljas vojevoodkond Poolas) ja rahvaarv (vastavalt 1931. aasta Poola rahvaloendusele) – 1 276 000. See vojevoodkond asus riigi kirdenurgas, külgnedes Nõukogude Liiduga idas, Leeduga läänes, Lätiga põhjas, Nowogródeki vojevoodkonnaga lõunas ja Białystoki vojevoodkonnaga edelas. Maastik oli tasane ja kohati künklik, mitme järvega (nt sõdadevahelise Poola suurim järv Naratš). 1. jaanuaril 1937 oli metsaga kaetud ala 21,2% (riigi keskmine oli 22,2%).

Wilno vojevoodkond loodi pärast seda, kui Poolaga ühendati Kesk-Leedu nukuvabariigi territoorium koos niinimetatud Vilniuse piirkonnaga. Aastatel 1922–1939 jagunes see 9 powiatiks (maakonnaks):

Maakonnad koos pindala ja rahvaarvuga
#	Nimi	Vapp	Pindala	Rahvaarv
1	Brasłaŭ		4217 km²	143 100
2	Dzisna		3968 km²	159 900
3	Mołodeczno		1898 km²	91 300
4	Oszmiana		2362 km²	104 600
5	Postawy		3050\|km²	99 900
6	Święciany		4017 km²	136 500
7	Wilejka		3427 km²	131 100
8	Wilno		105 km²	195 100
9	Wilno – Troki		5967 km²	214 500 *
Mall:Space * Wilno – Troki maakond oli suurim kogu sõdadevahelises Poolas, suurem, kui kogu Sileesia vojevoodkond

Aastal 1931 oli vojevoodkonna suurim linn (ja suurim Kirde-Poolas) 195 100 elanikuga Wilno. Peale selle linna oli vojevoodkond hõredalt asustatud ja muud linnalised keskused puudusid. Kõik muud linnad olid väga väikesed, ühegi rahvaarv ei olnud suurem kui 10 000 (aastal 1931).

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt 1931. aasta Poola rahvaloendusele oli vojevoodkonnas 1 276 000 elanikku. Rahvastiku enamus olid poolakad (59,7% nimetas poola keele oma emakeeleks). Vähemuste hulgas olid: valgevenelased (22,7%), venelased (3,4%), juudid (8,5%) ja leedulased (5,5%). Rahvastiku tihedus oli 44 in/km² (teiseks hõredaim Poolas, Polesje vojevoodkonna järel). Rahvaloendust kritiseeriti ebatäpseks erapoolikuse pärast valgevenelaste ja leedulaste suhtes.

Pärast Poola territoriaalseid muudatusi Teise maailmasõja järel asustati märkimisväärne osa Poola rahvastikust ümber äsja moodustatud Poola Rahvavabariiki, kui Wilno vojevoodkond lahutati ning liidendati Leedu NSV ja Valgevene NSV-ga. Paljud kohtasid ümberasumisprotsessis raskusi ja hoidusid lahkumast. Poola rahvastik, mis Leetu jäi, oli leedustamise ja sovetiseerimise poliitika subjektiks.

Tööstus ja transport[muuda | muuda lähteteksti]

Wilno vojevoodkond asus niinimetatud B-Poolas, mis tähendas, et see oli veel vähearenenud, peale Wilno linna. Suur osa rahvastikust oli vaene, kirjaoskamatuse tase oli kõrge (aastal 1931 oli 29,1% kirjaoskamatuid, riiklik keskmine oli 23,1%). Raudteevõrk oli hõre, ainult mõne sõlmjaamaga – kõige tähtsam oli Wilno, samuti Mołodeczno, Królewszczyzna ja Nowa Wilejka. Raudteede kogupikkus vojevoodkonna piirides oli 1097 km, mis oli vaid 3,8 km/km².

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Vilniuse ajalugu

Aastal 1413 võttis Horodło unioon Leedu suurvürstiriigis kasutusele tiitli vojevood. Enne reformi oli ala ümber Vilniuse tuntud kui Leedu vürstkond või mõnikord kui Vilniuse vürstkond. Vilniuse vojevoodkonnast sai Leedu suurvürstiriigi pealinna vojevoodkond.

Pärast Lublini uniooni aastal 1569, millega moodustati Rzeczpospolita, säilitas suurhertsogkond enamuse oma autonoomiast ja Vilniuse vojevoodkond jäi selle pealinna vojevoodkonnaks, nagu ka Vilnius jäi selle pealinnaks, kuigi Rzeczpospolita pealinn oli esialgu Kraków (Krakówi vojevoodkond) ja hiljem Varssavi (Masoovia vojevoodkond). Aastal 1793 loodi Vilniuse vojevoodkonna põhjaosast Brasłaŭ ja Merkinė vojevoodkonnad (Merkinė oli tegelikult Vilniuse osa, kuid nimeliselt peeti seda Smolenski osaks). Brasłaŭ vojevoodkond koosnes Brasłaŭ, Vilkmergė ja Anykščiai maakonnast ja Merkinė vojevoodkond Merkinė, Prienai ja Eišiškėsi maakonnast.

Pärast Rzeczpospolita jagamisi liidendati Vilniuse vojevoodkonna territoorium Venemaa Keisririiki, enamusest territooriumist sai Vilno kubermangu osa. Põhjaosa läks aastal 1843 Kovno kubermangule.

Aastal 1920, pärast Poola-Leedu sõda ja Żeligowski mässu, sai Vilniuse piirkond Kesk-Leedu vabariigi osaks. Aastal 1922, pärast vaidlustatud valimisi Vilniuse Sejmi, liidendati Kesk-Leedu Poola Vabariiki. 6. aprillist 1922 kuni 20. jaanuarini 1926 oli territoorium tuntud kui Wilno maa (ziemia wileńska). Wilno vojevoodkond loodi 20. jaanuaril 1926 Wilno maa territooriumidest. See oli viimasena moodustatud Poola vojevoodkond sõdadevahelisel ajal (kuigi Sandomierzi vojevoodkond loodi 1939. aasta teises pooles).

Pärast Nõukogude Liidu sissetungi 1939. aastal jagati vojevoodkond Valgevene NSV äsjaloodud Vileika oblasti ja sõltumatu Leedu (aastast 1940 Leedu NSV) vahel. Seda jagamist rahvusvaheliselt ei tunnistatud. Poola eksiilvalitsus nimetas Zygmunt Fedorowiczi aastal 1942 oma esindajaks Wilno piirkonnas. Ta arreteeriti NKVD poolt aastal 1944.

Täna on endine Wilno vojevoodkonna territoorium jagatud Leedu Vilniuse ja Utena maakonna ning Valgevene Hrodna, Minski ja Viciebski oblastite vahel.