Videokaamera
Videokaamera on aparaat liikuva pildi filmimiseks ja salvestamiseks. Pildiga kaasneva heli salvestamiseks on videokaameral mikrofon. Erinevalt filmilindile pildistavast kaamerast on salvestatav videopilt kaamera näidiku ekraanil filmimise ajal nähtav ning ka hiljem vaadatav.
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Videokaamerat on nimetatud inglise keele mõjulises slängis ka kamkorderiks (inglise k sõnadest camera + recorder), sest ta koosneb kokkuehitatud kaamerast ja videosignaali salvestist.[1]
Esimese kamkorderi lasi välja Sony 1980. aastal. Kaameraosas muundas ülesvõetava optilise kujutise elektrisignaaliks televisioonisaatetoru ja saadud analoogsignaal salvestati VHS-kassetile.
Kaamera muutus palju kompaktsemaks, kui elektronkiiretoru asendati CCD-sensoriga; selleks on väikesel räniplaadil (kiibil) moodustatud valgustundlike elementide (fotoelementide) maatriks. Koos sellega võeti kasutusele VHS-kassettide väiksemad versioonid VHS-C ja S-VHS-C (C compact) ning kitsama, 8 mm laiuse lindiga kassetid Video 8 ja Hi8. S-VHS-C mahutab 45 min ja Hi8 kuni 120 min.
Digitaaltehnikale üleminek algas profitehnikas aastal 1986 ja laiatarbes kümme aastat hiljem süsteemiga DV (Digital Video). Kõige laiemalt oligi levinud selle süsteemi väikese kassetiga variant Mini-DV.
DV ja mini-DV kasutab salvestuskandjana ¼ tolli (6 mm) laiuse lindiga kassetti. Mini-DV erineb DV-st üksnes kasseti mahutavuse poolest – DV 240 minuti asemel kuni 90 min. Pilt on sama kvaliteediga mis PAL-telepilt – lahutusvõime 720×576 px ja pildisagedus 2×25 Hz. Salvestamisel tihendab DV-kaamera andmeid suhtes 5:1 kaadrisiseselt. Niiviisi saadakse dekodeerimisel üksteisest sõltumatud üksikkaadrid ning langevad ära kaadritevahelise MPEG-pakkimisega kaasnevad probleemid monteerimisel ja kaadrikaupa kerimisel. (Tihendusmenetluse MPEG-2 ja -4 rakendamisel salvestatakse järgemööda teatud võtmekaadrid ja järgmistest kaadritest üksnes info kujutise muutuvate osade kohta.) Heli on salvestatav kahel või neljal rajal (kvantimissagedus 48 kHz, koodisõna pikkus 16 bitti).
Digitaalsed videokaamerad[muuda | muuda lähteteksti]
Digitaaltehnika võimaldab parema pildi- ja helikvaliteedi kõrval salvestist kvaliteedikaota kopeerida ning vähese kaoga hõlpsalt järeltöödelda. Digitaalsetel videokaameratel on nii ehituselt kui ka omadustelt palju ühist digikaameratega.
Kassetilindi asemele tulid uued andmekandjad: DVD, kõvaketas ja mälukaart. Nende kasutamisel langeb ära tülikas ümberkerimine.
DVD-videokaamera salvestab videoandmed miniformaadis (Ø 8 cm) DVD-R/RW-kettale MPEG- või DV-vormingus, mahutavus kuni 60 min või 20 min (kõrglahutusvideo MPEG-4/AVC vormingus). DVD-RW kasutamisel saab materjali otse kaameras monteerida. DVD-d saab kiiresti kopeerida ja kohe, s.t ilma konverteerimata mängida enamikus DVD-seadmeis.
Kõvakettaga (HDD-) videokaamera ei vaja vahetatavat andmekandjat. Kõvaketas võib mahutada kümneid tunde videot DVD-kvaliteedis. Salvestist on hõlpus kopeerida ja arhiveerida, ka otse DVD-plaadile. Eriti kompaktsetes kaamerates kasutatakse miniatuurset kõvaketast – mikrodraivi mahutavusega kuni 40 GB ja samuti välkmälul põhinevat SSD-kõvaketast, nt mahutavusega 64 GB.
Mälukaardiga videokaamera on väike ja kerge. Videomaterjal on kaameras hõlpsalt monteeritav, kuid piisava andmemahu salvestamiseks läheb vaja võrdlemisi kallist välkmälukaarti.
HD-videokaamera. 2006. aastal esitasid Panasonic ja Sony laiatarbe-videokaameraile kõrglahutusvideo vormingu AVCHD: maksimaalselt 1920×1080 px, ülerea- või täiskaadrilaotus (1080/60i, 1080/50i, 1080/24p), pildiformaat 16:9, videokodeering MPEG-4/AVC, audiokodeering AC 3 (helisüsteem 5.1), salvestus Ø 8 cm DVD-le, kõvakettale või SD-mälukaardile.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Lembit Abo. Koduelektroonika käsiraamat. Tallinn, 2007. Lk 160–164.