Verst

Allikas: Vikipeedia

Verst (vene keeles верста́, mitmuse omastav вёрст) on vana Vene pikkusühik.

Verst on võrdne 500 süllaga ehk 1066,781 meetriga. Verst vastab 3500-le 20. sajandi alguse Inglise jalale (jalg oli siis praegusest veidi lühem). Versta mainitakse kirjalikes allikates alates 11. sajandist, 17. sajandil asendas see lõplikult Vana-Vene termini поприще.

Versta pikkus on korduvalt muutunud, sõltudes süldade arvust ja sülla enese pikkusest. Venekeelne Brockhausi ja Efroni entsüklopeediline sõnastik räägib "vanast vene verstast", milles oli 656 sülda ja teisest, milles oli 875 sülda. Veelgi vanem metroloogiline käsiraamat räägib aga "vanast verstast", milles oli 700 sülda ja veel vanemast, milles 100 sülda. Tõenäoliselt on Brockhausi ja Efroni koostajad arvutanud varasemad süllad ümber hilisemaks, 48-verssokiliseks süllaks ja tegelikult on juttu 45-verssokilise süllaga 700-süllalisest verstast ja 42-verssokilise süllaga 1000-süllalisest verstast.

1649. aasta koodeksiga kehtestati versta pikkuseks 1000 sülda. Selle ühiku kõrval hakati 18. sajandil kasutama teepikkuse versta pikkusega 500 sülda.

Ajalooliselt on Venemaal kasutusel olnud ka piiriverst, mis võrdus kahe verstaga.

Soome verst erineb Vene omast, selle pikkus on 1068,80 meetrit.

Nõukogude ajal tuli Volga autotehases kasutusele termin "VAZ-i verst", mis võrdus tehase konveieri pikkusega 1433 meetrit. Selle nime all toimuvad siiani erinevad spordiüritused ja termin sümboliseerib autotehase töötajate solidaarsust.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Versta kui pikkusmõõdu nimetust on vene keelest eesti keelde laenatud korduvalt. Murretes ja kirjakeeles üldlevinud verst on laen uusvene keelest, mis kodunes eesti keeles 18. sajandist alates. Murrakuti esinev vörst toetub vene mitmuse genitiivile вёрст. Eesti vanemas kirjakeeles, idapoolsetes murretes ja kirderannikumurretes, samuti enamikus teistes läänemeresoome keeltes esinev virst, -a on laen muinasvene keelest < вьрста.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vene laensõnad Eesti murretes. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2000. Lk 467-468.