Vaŭkavysk

Vaŭkavysk
	[ Vavkavõsk ]
valgevene	Ваўкавыск * / Vaŭkavysk *transkriptsioon: Vavkavõsk
vene	Волковыск (Volkovõsk)
	Vaŭkavyski lipp Vaŭkavyski vapp
Pindala	79,0 km²
Elanikke	41 510 (1.01.2024)
Koordinaadid	53° 10′ N, 24° 28′ E

Vaŭkavysk (transkribeerituna Vavkavõsk) on linn Valgevenes Hrodna oblastis, Vaŭkavyski rajooni ja Vaŭkavyski külanõukogu halduskeskus. Asula nimi on poola keeles Wołkowysk, leedu keeles aga Valkaviskas.

Linn asub Rośi jõe ääres. Nimi on slaavi päritolu, aga kui nime esimene pool tähendab selgelt hunti, on selle teise poolega lood palju segasemad. Võimalike tähendusvariantide hulgas on "kael", "kasv" ja "ulg". Tähendus "ulg" tulenevat sellest, et kui kohalik rahvas suurvürste jahil aitas, siis pidid nad loomi peletades ulguma kui hundid. Teine kohalik lugu räägib kahest röövlist, Volokost ja Visekist, kelle tabamise järel rajati nende varjupaiga juurde samanimeline asula.

Vaŭkavyskis on toiduainete tööstus ja masinaehitus. Asula on tähtis raudteesõlm, sealt hargnevad raudteed Masty, Baranavičy, Vialikaja Bierastavica ja Svisłači suunas.

Linnas on kaks kolledžit, kus antakse põllumajanduslikku ja pedagoogilist haridust. Vaŭkavyskis on ka kaks gümnaasiumi, kuus keskkooli ja muusikakool. Linnas on viis raamatukogu, kultuurimaja ja kino. Linnas asub ka teater «Славуціч».

Vaatamisväärsusteks on katoliku kirik (1846–1848) ja õigeusu kirik aastas 1875. Osaliselt on säilinud vanalinn hoonetega, mis pärinevad XIX sajandi lõpust – XX sajandi algusest. Linna servas asub ka XIX sajandil rajatud mõisakompleks. Vaŭkavyskis asub Pjotr Bagrationi nimeline sõjandus-koduloomuuseum.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogilistel väljakaevamistel kolmel linna piiridesse jääval linnamäel on leitud, et linn oli asustatud juba X sajandil. Linna on esimest korda mainitud aastal 1005. Aastail 1224 ja 1241 rüüstasid linna Batu-khaani väed. Aastaks 1252 oli linnast saanud kindlustatud asula, mis oli kohaliku iseseisva vürstkonna keskuseks. Aastal 1258 vallutasid selle Galiitsia vürstid.

XIII sajandi lõpus hõivas selle ala Leedu suurvürstiriik, asula oli üheks Kęstutise, seejärel aga Vytautase residentsiks. XIV sajandil ehitati linna juurde ka kindlus, mis püsis kuni XVII sajandini. Linnast sai maakonnakeskus, mida aastal 1410 ründasid Saksa ordu rüütlid Ulrich von Jungingeni juhtimisel. Samal aastal osales kohalik lipkond aga Grünwaldi lahingus. Aastal 1430 ehitas Vytautas Vaŭkavyskisse katoliku kiriku.

Aastal 1503 andis kuningas Aleksander asulale linnaõigused. Aastast 1507 sai linnast Navahradaki vojevoodkonda kuuluva samanimelise maakonna keskus.

Uputuse ajal rüüstasid linna kahel korral, aastail 1655 ja 1662, Vene väed. Aastal 1792 hõivasid linna mõneks ajaks Tadeusz Kościuszko juhitud Poola vabadusvõitlejate väed.

Alates kolmandast Poola jagamisest aastal 1795 oli Vaŭkavysk Venemaa koosseisus. Kui algas 1812. aasta isamaasõda, asus linnas Pjotr Bagrationi staap. Neil aegadel tegutses linnas neli kangast valmistavat manufaktuuri. Aastal 1885 avati linnas raudteejaam liinil Baranavičy–Bialystok. Aastal 1907 lisandus veel raudteeliine ja linnast sai raudteede sõlmpunkt.

Pärast Esimest maailmasõda kuulus Vaŭkavysk Poola koosseisu, 1939. aastast Nõukogude Liitu. Aastal 1940 sai asulast alev. Teise maailmasõja ajal tapeti Saksa võimude all olevas linnas ligi 29 000 inimest, nende seas ligikaudu 20 000 linnas asunud sõjavangilaagris olnud vangi ja 4146 Vaŭkavyski getos olnud juuti.