Vanakreeka mütoloogia

Vanakreeka mütoloogia ehk kreeka mütoloogia on Vana-Kreeka müütide kogum ehk mütoloogia. Need lood olid tuttavad kõikidele muinaskreeklastele. Kuigi mõned mõtlejad olid nende lugude suhtes skeptilised, olid nad rahvale rituaalide ja ajaloo allikaks.

Muistsed kreeklased olid ühed suuremad müütide loojad Euroopas. Sõna "mütoloogia" on pärit samuti kreeklastelt. 400. aasta paiku eKr mõtles Kreeka filosoof Platon välja sõna mythologia, et eristada jumalikest tegudest jutustavaid fantaasiarikkaid jutustusi tavapäraste ja üleloomulike sündmuste tõetruust kirjeldamisest.

Kreeka mütoloogias olid jumalad antropomorfsed (inimesekujulised), kuid eelkõige olid nad universumi jõudude kehastused. Sellistena olid nad enam-vähem muutumatud. Kuigi nad mõnikord paistsid õiglastena, olid nad sageli väiklased ja kättemaksuhimulised. Jumalate soosingu ärateenimiseks oli tarvis ohverdusi ja vagadust, ent need ei garanteerinud midagi, sest jumalad kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik.

Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (vt nt "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks.

Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasid muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega.

Tänapäeva kirjanduses kasutatakse jätkuvalt allusioone kreeka mütoloogiale. Ka mütoloogiat ennast võetakse köitva kirjandusena.^[viide?]