Vana-Saksimaa
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2011) |
Vana-Saksimaa on sakside algne kodumaa tänapäeva Saksamaa loodenurgas ning kattub jämedalt võttes tänapäeva Alam-Saksimaa ja Vestfaaliga ning Saksi-Anhalti lääneosaga.
11. sajandi kroonik Adam Bremenist võrdles Vana-Saksimaa kuju kolmnurgaga ja hindas nurgast nurka vahemaad kaheksa päevateekonna pikkuseks. Pindalalt oli Vana-Saksimaa suurim Saksamaa hõimuhertsogkondadest. See sisaldas kogu territooriumi Elbe ja Saale alamjooksude vahel ja ulatus peaaegu kuni Reinini. Elbe ja Weseri suuete vahel ulatus see Põhjamereni. Ainsad territooriumi osad, mis jäid teisele poole Elbet, olid Holsteini ja Dithmarscheni krahvkonnad. Hõimu maad olid jämedalt võttes jagatud nelja sugulasrühma vahel: engernlased piki Weseri paremat kallast, vestfaalid piki Emsi ja Lippet, ostfaalid Weseri vasakkaldal ja nordalbingialased tänapäeva Schleswig-Holsteini alal. Kuid sellega hõimu rühmadeks jagunemine ei piirdunud, sest saksi rahvas oli tõesti sugukondade lai kooslus.
Vana-Saksimaalt sai alguse enamik rüüsteretki ja hilisem Suurbritannia saare koloniseerimine. Ala kutsusid Vana-Saksimaaks Suurbritanniasse sisserännanud anglosakside hilisemad järeltulijad, nende uued kolooniad Wessexis ja mujal olid Uus-Saksimaa või Seaxna. Saksamaal tunti sakside maid lihtsalt Saksimaana (saksa keeles Sachsen) ja alles hiljem hakati kutsuma Alam-Saksimaaks, et eristada algseid saksi hõimude territooriume kaugemal kagus hilisemast Saksimaa Kuningriigist või Ülem-Saksimaast. Anglosaksi kirjanik Bede väitis oma teoses "Historia ecclesiastica gentis Anglorum" (731), et Vana-Saksimaa asus Elbe, Weseri ja Eideri jõe vahel tänapäeva Saksamaa põhja- ja loodeosas ning jäi väljapoole Rooma riigi piire.
On väidetud, et saksi rahvas koosnes aadlikest, vabast sõjameeste klassist, juhtivatest vabameestest, keda ühendasid ja kontrollisid iidsed hõimu- ja suguvõsa tavad.
Vana-Saksimaa päritolu ja ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tacitus kirjeldab oma 1. sajandi teoses "De Origine et situ Germanorum" mitmeid germaanlaste hõime, kes asustasid põhjapoolse mere kallast ja sisemaad, mida hiljem hakati kutsuma Vana-Saksimaaks.
Tacitus uskus, et need saksi hõimude eelkäijad olid selle maa algsed ja iidsed asukad. Tänapäevased lingvistilised ja arheoloogilised tõendid kalduvad seda toetama.
2. sajandil kirjutatud Ptolemaiose "Geographiat" peetakse mõnikord esimeseks tekstiks, mis sisaldab viiteid saksidele. Mõned selle teksti koopiad viitavad põhja pool Elbe alamjooksu elavale sakside hõimule, mis arvatakse tulenevat sõnast sax ehk kivinuga. Siiski kutsuvad teised koopiad sama hõimu Axones ja peetakse tõenäoliseks, et see on ümberkirjutamise viga: Tacitus kutsus oma "Germanias" seda hõimu nimega Aviones. Need varaseimad teadaolevad saksi hõimud asustasid Põhja-Albingiat, ala, mis piirnes Elbe jõesuu põhjakaldaga, kus nüüd on Lääne-Holstein. Kuna maad jäi väheseks, hakkas sakside rahvas laienema lõuna poole ja neelas kohalikud rahvad nagu heruskid, hamavid ja katid, samuti järelejäänud osa langobarde ja sueebe. Seda laiemat ala kutsutakse Vana-Saksimaaks. Tacituse järgi elasid ka haukid alal, mida hiljem Vana-Saksimaana tunti, ja olid germaani hõimude hulgas väga austatud. Tacitus kirjeldab neid kui rahuarmastavaid ja tasakaalukaid inimesi. Mõnikord peetakse hauke sakside sünonüümiks.
Saksi "piraadid" rüüstasid 3. ja 4. sajandil Suurbritannia idarannikut, mistõttu Suurbritannia idarannikule ehk Saksi rannikule ehitati merekaitse. Arvatakse, et Rooma riigi kaitse kokkuvarisemise järel Reini jõel aastal 407 sundis rahvasterände surve idast rändama saksid ja nende naaberhõimud anglid ja jüütid meritsi lääne poole ja vallutama Suurbritannia viljakad tasandikud. Kõige tuntum selline sissetung toimus aastal 449 ja seda aega tuntakse Adventus Saxonum'i nime all ('sakside saabumine'). See algatas verise 400-aastase okupatsioonisõja ja viis mitmete saksi kuningriikide rajamiseni Inglismaal, sealhulgas lõuna-sakside Sussexi kuningriik, lääne-sakside Wessexi kuningriik ja ida-sakside Essexi kuningriik. Koos anglite ja jüütidega on saksid tänapäevase inglise rahvuse vundamendiks.
Pärast Lääne-Rooma keisririigi langust 5. sajandil olid Germaaniasse jäänud saksid lõdvalt seotud Merovingide Frangi Riigiga, kuid tegelikult jäid sõltumatuks ja säilitasid oma vana paganliku religiooni (vaata: germaani paganlus). Sakside paganlikus religioonis keskenduti tõenäoliselt Irminsuli või "suure samba" kummardamisele: see oli jumalik puu, mis ühendab taeva ja maa ning mis arvatavasti oli olemas tänapäeva Obermarsbergi-lähedases paigas.
Suuremalt jaolt olid sakside maad laiad tasandikud, kaitstud lõuna poolt, kus need tõusid Harzi ja Hesseni künklikule maastikule. See oli kõik, mis eraldas sakside maid nende iidsetest vaenlastest ja lõplikest vallutajatest frankidest. Puuduvad selged füüsilised määrangud selle piiri osas, igivanast ajast oli see lakkamatu hõimukonflikti põhjuseks nende vahel. Saksidele kui tänapäeva Põhja-Saksamaa asukatele on viidatud aastal 555, kui frankide kuningas Theudebald suri ja saksid kasutasid võimalust alustada sõda. Saksid alistas Theudebaldi järglane Chlothar I. Mõned nende järglased võitlesid sakside vastu, teised olid nendega liitlased. Chlothar II saavutas otsustava võidu sakside üle.
Aastal 690 lahkusid kaks preestrit Ewald Must ja Ewald Valge Northumbriast, et pöörata oma kauged sugulased Vana-Saksimaal ristiusku. Ajaloost on teada, et sel ajal oli Vana-Saksimaa jagatud Münsteri, Osnabrücki ja Paderborni iidseteks piiskopkondadeks. Siiski muutusid paganlikud saksid 695. aasta paiku endi keskel tegutsevate kristlike preestrite ja misjonäride vastu väga vaenulikuks, kuna hakkasid aru saama, et viimaste kavatsus oli valitseja oma usku pöörata ning nende pühakojad ja religioon hävitada. Ewald Valge mõrvati kiiresti, kuid Ewald Musta piinati ja tal rebiti jäsemed küljest. Hiljem visati kaks surnukeha Reini jõkke. Arvatakse, et see juhtus 3. oktoobril 695 Aplerbeckis Dortmundi lähedal, kus seniajani asub kabel. Kahte Ewaldit mälestatakse nüüd Vestfaalis kui pühakuid.
Sakside tahtmatus leppida uue kristliku religiooniga ja kalduvus teha hävitavaid rüüsteretki oma naabrite juurde viis nad lõpuks otsesesse konflikti frankide võimsa kuninga ja esimese Saksa-Rooma keisri Karl Suurega. Pärast verist ja väga hävitavat kolmekümneaastast sõda aastatel 772–804 olid kuningas Widukindi juhitud saksid kurnatud, pagulusse aetud ja lõpuks Karl Suure poolt allutatud. Suur osa neist olid ka tapetud. Lõppkokkuvõttes sunniti saksid pöörduma ristiusku ja olema Saksa-Rooma riigi osa. Tekkis varakeskaegne hõimuhertsogkond – Saksimaa hertsogkond.
Lihtsad hõimu- ja klannisidemed olid sakside seas erakordselt tugevad ja hoolimata mitmeks jagunemisest olid saksid ebatavaliselt ühtne rahvas, kes elas veel kaheksandal sajandil nagu varajased germaanlased, keda kirjeldas Tacitus oma teoses "Germania". Pikk sõjapidamine frankidega vähendas oluliselt, kuid ei hävitanud täielikult nende kultuurilist identiteeti.