Valahhia

Valahhia on ajalooline piirkond Rumeenia lõunaosas Karpaatide ja Doonau vahel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Geedid

Pikemalt artiklis Daaklased

Pikemalt artiklis Daakia

Pikemalt artiklis Daakia sõjad

Pikemalt artiklis Dacia provints

Teises Daakia sõjas (105) sai Lääne-Olteenia osaks Rooma Dacia provintsist, mõned Valahhia osad liideti Moesia Inferior provintsiga. Rooma limes ehitati esialgu piki Olti jõge (119), enne kui see 2. sajandil veidi itta liigutati — siis kulges see Doonault Rucărini Karpaatides. Rooma piir langes tagasi Olti jõeni aastal 245 ja aastal 271 suruti roomlased piirkonnast välja.

Ala oli romaniseerumisele allutatud ka Suure rahvasterändamise ajal, kui enamus tänapäeva Rumeeniast vallutati gootide ja sarmaatide poolt, tuntud kui Tšernjahhivi kultuur, millele järgnesid teiste nomaadide lained. Aastal 328 ehitasid roomlased silla Sucidava ja Oescuse (Gigeni lähedal) vahele, mis näitab, et seal oli märkimisväärne kaubavahetus rahvastega Doonaust põhjas. Lühike Rooma võimu periood piirkonnas on tõendatud keiser Constantinus Suure ajal, pärast teda ründasid aastal 332 goodid (kes elasid Doonaust põhjas). Gootide võimuperiood lõppes, kui hunnid saabusid Pannoonia tasandikule ning ründasid Attila juhtimisel ja hävitasid umbes 170 asulat Doonau mõlemal kaldal.

Varakeskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Rumeenlaste päritolu

Pikemalt artiklis Rumeenia varakeskajal

Bütsantsi mõju on tõendatud 5. ja 6. sajandil, nagu kohas nimega Ipotești-Cândești, kuid 6. sajandi teisest poolest ja 7. sajandil läbisid slaavlased Valahhia territooriumi ja asusid sinna oma teel Bütsantsi, hõivates Doonau lõunakalda. Aastal 593 võitis Bütsantsi ülemjuhataja Priscus tulevasel Valahhia territooriumil slaavlasi, avaare ja gepiide ning aastal 602 said piirkonna slaavlased tõsiselt lüüa; Flavius Mauricius Tiberius, kes käskis oma armeel Doonaust põhja poole minna, koges oma vägede tugevat vastuseisu.

Valahhia oli Esimese Bulgaaria tsaaririigi kontrolli all selle loomisest aastal 681 kuni ligikaudu madjarite Transilvaania-vallutuseni 10. sajandi lõpus. Bulgaaria riigi languse ja seejärel Bütsantsi kätte langemisega (10. sajandi teisest poolest kuni 1018. aastani) läks Valahhia petšeneegide (Turgi rahvas) kontrolli alla, kes laiendasid oma võimu 10. ja 11. sajandi kestel lääne suunas, kuni nad said 1091. aasta paiku lüüa, kui Lõuna-Ruteenia polovetsid võtsid kontrolli Valahhia maadel. Alates 10. sajandist mainivad Bütsantsi, Bulgaaria, Ungari ja hiljem Lääne allikad väikeriikide olemasolu, võibolla teiste seas asustatud knjazide ja vojevoodide juhitud valahhide/rumeenlastega.

Aastal 1241, mongolite sissetungi ajal Euroopasse polovetside domineerimine lõppes — otsest mongolite võimu Valahhia üle pole tõestatud, kuid selline võimalus jääb. Osa Valahhia üle vaidlesid järgnevalt ilmselt korraks Ungari kuningriik ja bulgaarlased, kuid tundub, et Ungari võimu tugev nõrgenemine mongolite rünnakute ajal aitas järgnenud kümnenditel luua Valahhias uusi ja tugevaid tõestatud riike.

Valahhia vürstiriik[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Valahhia vürstiriik

2. aastatuhande alguses tekkinud piirkonna väikeriikidest moodustus umbes 1324. aastal ühine Valahhia vürstiriik, mis 15. sajandi 2. poolel muudeti Osmanite riigi vasalliks, keskusega Bukarestis.

16.–17. sajandi vahetusel saavutas piirkond hospodar Mihai Vapra valitsusajal (1593–1601) taas ajutise iseseisvuse ja liitis ka Moldova ning Transilvaania alad.

1828–1829 aastate Vene-Türgi sõja lõpetanud Adrianoopoli rahulepinguga sai 1829. aastal Valahhia autonoomseks ja 1859. aastal ühines Moldova vürstiriigiga personaaluniooni alusel, millest 1861. aastal moodustus Rumeenia vürstiriik.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]