Vabadussammas (Riia)

Allikas: Vikipeedia
Vabadussammas
Tipnev skulptuur

Vabadussammas (läti keeles Brīvības piemineklis 'vabaduse monument', kõnekeeles Milda) on monument Riias Läti Vabadussõjas hukkunute mälestuseks. Mälestusmärk on Läti vabaduse, iseseisvuse ja suveräänsuse sümbol.[1] 1935. aastal avatud 42 meetri kõrguse monumendi juures toimuvad tihti rahvakogunemised ja pidulikud sündmused.

Monument on valmistatud graniidist, lubjakivist ja vasest. Alumises osas asuvad skulptuuride ja reljeefide grupid kujutavad Läti kultuuri ja ajaloo teemalisi stseene. 19-meetrise lubjakivisamba otsas seisab vasest naisekuju "Vabadus", kes hoiab pea kohal kolme kuldset tähte.

Monumenti hakati kavandama 1920. aastate alguses, kui toonane peaminister Zigfrīds Anna Meierovics lasi korraldada mälestussamba kavandite konkursi. Pärast mitut võistlust ehitati monument 1930. aastate alguses Kārlis Zāle projekti järgi.


Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aastal Läti, taheti monumenti lammutada, kuid seda siiski ei tehtud. Riias sündinud Nõukogude skulptorit Vera Muhhinat on peetud mälestussamba päästjaks, kuna tema arvates oli sellel kõrge kunstiline väärtus. Nõukogude propagandistid püüdsid muuta samba sümboolset tähendust rahva silmis kommunistlikku ideoloogiasse sobivamaks, kuid see jäi siiski avalikkuse jaoks Läti rahvusliku iseseisvuse märgiks. 14. juunil 1987 kogunes Vabadussamba juurde umbes 5000 inimest, kes mälestasid Nõukogude võimu ohvreid ja asetasid monumendi jalamile lilled. Koosviibimine ajendas edasist Läti rahvuslikku ärkamisliikumist, millega kaasnes kolm aastat hiljem vabariigi suveräänsuse taastamine.

Samba asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussammas asub Riia kesklinnas Vabaduse puiesteel (läti Brīvības bulvāris). 1990. aastal muudeti monumenti ümbritsev tänavaala umbes 200 meetri pikkuses ainult jalakäijatele liigeldavaks, nii et moodustus väljak. Vabadussamba ümbruses asuvad Läti Ülikool, mitme riigi saatkonnad, Riia vanalinn. Samba lähedal asub Läti Rahvusooper ja selle vastas Laima kell.

Panoraamvaade esplanaadist
Suurenda
Panoraamvaade esplanaadist

Samba kujundus[muuda | muuda lähteteksti]

Monumendi plaan pealtvaates:
1 – Brīvība (Vabadus)
Hallist graniidist skulptuurigrupid:
2 – Latvija,
3 – Lācplēsis,
4 – Važu rāvēji (kütkeist rebijad),
5 – Vaidelotis
Reljeefid paneelidel:
6 – Tēvzemei un Brīvībai (Isamaale ja Vabadusele),
7 – 1905,
8 – Cīņa pret bermontiešiem uz Dzelzs tilta (Lahing Raudsillal)
Punasest graniidist skulptuurigrupid:
9 – Tēvzemes sargi (Isamaa kaitsjad),
10 – Darbs (Töö),
11 – Gara darbinieki (Teadlased),
12 – Ģimene (Perekond)
Reljeefid külgedel:
13 – Latvju strēlnieki (Läti kütid),
14 – Latvju tauta – dziedātāja (Läti rahvas – lauljad)

Vabadussamba alumist osa ehivad 13 grupiks kujundatud skulptuurid ja reljeefid Läti ajaloo ja kultuuri teemadel. Kahel pool samba ringikujulist alust on 1,7 m kõrged ja 4,5 m laiad reljeefid "Läti kütid" ja "Läti rahvas – lauljad". Reljeefide vahel on kümne graniitastmega trepp, millele lisandub veel kaks astet, et jõuda maapinnani.[1] Ringikujulise punasest graniidist platvormi läbimõõt on 28 meetrit. Monumendi ees moodustab platvorm nelinurkse ala, kus viiakse läbi tseremooniaid.

Samba enese alumise osa moodustavad risttahukakujulised graniitplokid. Alumine neist on 3,5 m kõrge, 9,2 m lai ja 11 m pikk. Ülemine väiksem plokk on 3,5 m kõrge, 8,5 m lai ja 10 m pikk. Väiksema ploki nurkades on ümarad nišid, igaühes kolmest skulptuurist koosnev grupp, ning külgedel on lubjakivipaneelid.[2] Monumendi esiküljel on sõnad Tēvzemei un Brīvībai ('Isamaale ja Vabadusele'). Külgedel on lubjakivipaneelidel reljeefid "1905" (viidates 1905. aasta revolutsioonile) ja "Lahing Raudsillal" (Läti iseseisvussõja otsustav lahing). Niššides seisvad skulptuurigrupid on "Töö" (kujutab kalameest, käsitöölist ja põllumeest), "Isamaa kaitsjad" (muistne läti sõdalane kahe tänapäeva sõduri vahel), "Perekond" (ema koos kahe lapsega) ja "Teadlased".[1] Graniitplokkide peal seisab veel üks risttahukakujuline plokk, mis on 6 meetrit kõrge ja lai ning 7,5 meetrit pikk. Seda ümbritseb neli hallist graniidist 5,5–6 meetri kõrgust skulptuurigruppi: "Läti", "Lāčplēsis", "Vaidelotis" ja "Kütkeist rebijad" (kolm aheldatud meest).[2]

Kõige ülemine plokk on aluseks 19 meetri kõrgusele lubjakivisambale, mille mõõdud aluse juures on 2,5 korda 3 meetrit. Samba esi- ja tagakülje keskel jookseb alt üles klaastriip.[2] Samba tipus seisab "Vabadus" – 9 meetri kõrgune naisekuju, mis hoiab kõrgel pea kohal kolme kuldset tähte. Tähed sümboliseerivad kolme Läti ajaloolist piirkonda: Vidzemet, Latgalet ja Kuramaad.

Kogu sammas on ehitatud raudbetoonist karkassile ning oli algselt kinnitatud plii, pronkstrosside ja lubimördiga[2], kuid renoveerimistööde käigus asendati osa materjalidest polüuretaantäidisega.[3] Monumendi tagaküljes asub uks, mille kaudu pääseb samba sisse ja mööda treppi üles. Seda sissekäiku kasutatakse elektritöödeks ja kanalisatsiooni juurde pääsemiseks.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Kavandamine ja ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussamba ehitamine
Läti punased kütid vabadussamba juures 1944. aastal

Idee püstitada ausammas Läti iseseisvussõjas hukkunud võitlejatele tekkis 1920. aastate alguses. 27. juulil 1922 andis peaminister Zigfrīds Anna Meierovics käsu koostada "mälestussamba" kavandite võistluse reeglid. Võistluse võitis töö, mis kujutas 27 meetri kõrgust reljeefidega sammast. 57 kunstniku ühisprotesti tõttu sellest aga loobuti. 1923. aasta novembris kuulutati välja uus konkurss, kasutades esimest korda määratlust "vabaduse monument". Konkursil oli kaks võitjat ning 1925. aasta märtsis korraldati uus kinnine konkurss. Erimeelsuste tõttu žürii aga võitjat ei nimetanud. Lõpuks kuulutati 1929. aasta oktoobris välja viimane konkurss, mille võitis Kārlis Zāle töö "Mirdzi kā zvaigzne!" ('Sära nagu täht'). Ehitus algas 18. novembril 1931.[1] Monument püstitati kohta, kus oli asunud Riia varasem keskne monument, Peeter Suure ratsakuju. Samba jaoks kasutati kokku 2500 tonni materjali. Vajaminev raha saadi eraannetajatelt. Vabadussammas avati pidulikult 18. novembril 1935.

Renoveerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude ajal renoveeriti sammast kahel korral (1962 ja 1980–1981).

Vabadussammast kahjustavad ilmastikutingimused, nagu sademed ja külmumine, aga ka õhusaaste. Kuigi samba ümbruses liiklevad alates 1990. aastast vaid jalakäijad, on läheduses siiski kolm suure autoliiklusega tänavat. Täheldatud on NO2 ja SO2 suurt kontsentratsiooni õhus, mis koos veega põhjustab monumendi korrosiooni.[4] Vee tõttu on ka raudbetoon mõranenud ja korrodeerunud. Monumendi kinnitusi on veel kahjustanud liiklusest tulenev vibratsioon.[3] Lubjakivi on aja jooksul tumenenud ning seal on elutsema hakanud samblad ja samblikud.[4] Oskamatu ja ebaregulaarne hooldamine on andnud oma osa samba olukorra halvenemisse. Aastatel 1998–2001 renoveeriti Vabadussammast märkimisväärselt. Vaskkuju ja tähed puhastati, tähed kullati uuesti.[5] Mõned kinnitused asendati polüuretaantäidisega ning monumenti töödeldi veetõrjevahendiga. Määrati kindlaks, et sammast tuleks hooldada iga kahe aasta järel.[3]

Monument avati renoveeritud kujul pidulikult 24. juulil 2001. Paari aasta pärast aga märgati, et tähtede kullatis on hakanud kuluma ja seda uuendati 2006. aastal.[6]

Auvahtkond[muuda | muuda lähteteksti]

Auvahtkonna vahetus

Kuni 1940. aastani oli monumendi juures auvalve. See kehtestati uuesti 1992. aastal.[1] Auvalves on Läti Kaitseväe Staabipataljoni Auvalvekompanii sõdurid. Vahtkond ei pea olema valves halbade ilmastikutingimuste korral (näiteks temperatuurid alla −10 ja üle +25 °C). Vahtkond vahetub igal täistunnil hommikul kella 9 ja õhtul kella 6 vahel. Alates 2004. aastast patrullib valves olev vahtkond iga poole tunni tagant. See tähendab, et sõdurid marsivad samba jalamist eemale, kaks korda mööda kumbagi platvormi külge ning naasevad siis oma postile.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Latvijas Enciklopēdija" (I sējums) Rīga 2002 SIA "Valērija Belokoņa izdevniecība" ISBN 9984-9482-1-8
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Brīvības Piemineklis, Jānis Siliņš, Riga : Brīvības Pieminekļa Komitejas Izdevums, 1935 (vaadatud 7. veebruar 2007)
  3. 3,0 3,1 3,2 New Materials for Conservation of Stone Monuments in Latvia by Inese Sidraba, Centre for Conservation and Restoration of Stone Materials, Institute of Silicate Materials, Riga Technical University
  4. 4,0 4,1 Environmental Influences on Cultural Heritage of Latvia, G. Mezinskis, L. Krage & M. Dzenis, Faculty of Materials Science and Applied Chemistry, Riga Technical University
  5. Brīvības pieminekļa atjaunošanas darbus sāks pirmdien Delfi.lv (Leta), 10. märts 2006, vaadatud 11. mai 2007
  6. Apzeltī bez garantijas Vietas.lv (Neatkarīga), 20. aprill 2006, vaadatud 11. mai 2007
  7. Dienests kā atbildīgs un interesants darbs bdaugava.lv 16. november 2006, vaadatud 9. märts 2007

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]