Ussid

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib selgrootutest; madude, rahvakeeli ka (nõel)usside kohta vaata maod; teiste tähenduste kohta vaata Uss (täpsustus).

Harilik vihmauss (Lumbricus terrestris) on maailma kõige levinum uss

Ussid on selgrootute koondrühm, keda iseloomustab piklik (usjas) kehakuju, nahklihasmõigu olemasolu ja (päris)jäsemete puudumine. Kõik ussid on ehitustüübilt bilateraalsümmeetrilised.

Usse saab jaotada alamateks (kasutatakse ka nimetust skoletsiidid) ja kõrgemateks. Alamate usside hulka kuuluvad teiste seas mitmed loomade hõimkonnad: lameussid (Platyhelminthes), kärssussid (Nemertea), ümarussid (Nematoda) jt. Kõrgemate usside alla arvatakse aga rõngussid (Annelida), kelle hulka kuulub näiteks harilik vihmauss. Alamatel ja kõrgematel ussidel on mitmeid ehituslikke erinevusi: kõrgematel ussidel esineb metameeria, vereringe ja teisene kehaõõs ehk tsöloom; alamatel ussidel need puuduvad.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmas on vähemalt 1 000 000 liiki usse. Neid leidub peaaegu kõikjal maailmas, nii mere-, magevees kui ka maismaal. Mitmed ussid aitavad kobestada maapinda, näiteks vihmaussid, mõned jälle parasiteerivad teistes organismides, kaasa arvatud inimeses. Ökoloogiliselt on ussid tähtis toiduvõrgustikulüli enamikus ökosüsteemides.

Kõige levinumaks ussiks peetakse harilikku vihmaussi, kes eksisteeris Maal juba 120 miljonit aastat tagasi.

Peamised usside rühmad[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik neist on hõimkonnad:

Usside ajalooline käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1735 ilmunud teoses "Systema Naturae" jaotas Linné selgrootud kahte rühma (hõimkonda): putukad ja kõik teised ülejäänud selgrootud. Hiljem nimetas ta seda "kõik ülejäänud" gruppi nimetusega Vermes (kreeka keeles 'ussid').

19. sajandi alguspoolel tõstatasid mitmed bioloogid, sealhulgas Lamarck ja Cuvier, üles Vermes'i hõimkonna õigsuse ning hiljem loobusid selle kasutamisest. Sõna ise jäi aga kasutusse, tähistamaks kõiki ussitaolisi ja vähem ussitaolisi organisme.

Esimesed usside (Vermes) rühma lahkulöömised leidsid aset 19. sajandil, näiteks 1851. aastal eraldas Vogt lameussid ja kärssussid ning ühendas need ühtse taksoni alla.