Urson
| Urson | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Närilised Rodentia |
| Sugukond |
Okaslased Erethizontidae |
| Perekond |
Urson Erethizon |
| Liik |
Urson |
| Binaarne nimetus | |
|
Erethizon dorsatum Linnaeus, 1758 | |
Urson (Erethizon dorsatum) on okaslaste sugukonda ursoni perekonda kuuluv näriline.
Urson on oma perekonna ainus liik.[1]
Urson asustab Alaska, Kanada ning Ameerika Ühendriikide põhja- ja lääneosa okas- ja segametsi. Levila ulatub otsapidi Mehhikosse. Ta on ainus Ameerika Ühendriikides elav okaslane, ülejäänud 22 liiki 3 okaslaste perekonnast elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.[1]
Urson on suhteliselt suur näriline: tema tüvepikkus on 64–86 cm, tüse saba on kuni 30 cm pikk. Tal on väike pea ja lühikesed jalad. Hambaid on 20. Keha katavad kollakasvalged musta või pruuni tipuga okkad, mida igal loomal on kuni 30 tuhat. Okkad kasvavad pigem seljas, kõhupoolel on neid vähe, peas on nad lühikesed. Pealiskarvad on okastest mõnevõrra pikemad.[1]
Urson on aktiivne aasta ringi. Ta tegutseb peamiselt öösiti ja siis võib metsas kuulda tema soiguvate häälitsuste seeriaid. Kuid päevalgi pole raske ursonit kohata, kui ta aeglaselt mööda maad astub või puu otsa ronib. Tema tegutsemispaiku reedavad oakujuliste väljaheidete kuhilad uruavade läheduses, jäljed niiskel maapinnal ja näritud puukoor.[1]
Ursoni okkad kinnituvad üsna nõrgalt, eriti karvavahetuse ajal, ja kukuvad kergelt välja, kuid ise urson endal okkaid välja ei kisu. Kui ursonit häiritakse, pöördub loom tagumikuga ründaja poole ning tõstab okkad ja saba üles, püüdes vaenlast hirmutada. Ise urson ei ründa.[1]
Ursoni looduslikud vaenlased on nugise perekonda kuuluv ilka, ilves ja puuma.[1]
Urson on aktiivne aasta ringi. Suvel eelistab urson omaette elada, aga talvel koguneb mitu isendit ühte varjepaika. Nad kasutavad samu radu ning toituvad samadel puudel.[1]
Suvel sööb urson rohttaimi, ka vees kasvavaid. Sügisel ja talvel koorib ta puid, süües koorealuseid mahlakaid ning tärkise- ja suhkrurikkaid kihte. Tihti närib ta mitu päeva järjest sama puud ja võib selle ära kuivatada. Kindlaid puueelistusi tal pole, kõlbavad näiteks männid, vahtrad ja künnapuud. Kevadel sööb urson puudel õisi ja noori lehti.[1]
Jooksuaeg saabub sügisel või sügistalvel. Isased hulguvad mööda metsa ja toovad kuuldavale kõrgeid helisid. Pärast 7 kuud kestnud tiinust toob emane ajavahemikus aprillist juunini ilmale ühe poja. Poeg on suur, avatud silmadega ja hästi arenenud. Vastsündinu tüvepikkus on üle 6 cm, mass kuni 560 g.[1]
Juba pool tundi pärast sündi hakkavad pojal okkad kõvastuma. Esimesest elupäevast peale järgneb poeg emale ja ilmutab kõiki ursonile tüüpilisi kaitsereaktsioone. Juba 3.–5. elupäeval hakkab poeg hambaid laksutama. Poeg imeb tihti. Imetav emasloom istub, toetudes kintsudele ja sabale. Juba esimesel elukuul hakkab poeg pisut tahket toitu sööma. Vangistuses toidab ema poega piimaga 4–5 kuud.[1]
Urson ei tekita olulist majanduslikku kahju. Ta võib paha tekitada puude, sealhulgas viljapuude ja ilupuude "rõngastamisega". Kui urson satub teraviljapõllule, siis tallab ta rohkem taimi kui sööb.[1]
Urson on hirmus närija. Otsides pekki või midagi muud, millel on soola, kasvõi inimese higi lõhn, võib urson läbi närida nii telgiriide, kirvevarre, aeru kui sadula.[1]
Looduses on ursonid üsna laisad, aga vangistuses ärrituvad nad kergesti ja satuvad isegi raevu. Vangistuses on ursoni eluiga üle 10 aasta.[1]
Urson on soodsas seisundis liik. Ta ei kuulu looduskaitse alla.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Urson |