Tšerkesside genotsiid

Allikas: Vikipeedia
Tšerkessi küla mahajätmine pärast Vene vägede saabumist
Venelaste ja tšerkesside vaheline lahing 1840. aastal
Tšerkesside deporteerimine kodumaalt Osmanite riiki

Tšerkesside genotsiid oli Venemaa Keisririigi toimepandud etniline puhastus, mille käigus tšerkesse tapeti ja sunniti emigreeruma[1], mille tagajärjel jäid nad vähemusse oma ajaloolisel kodumaal Tšerkessias, mis hõlmas suurema osa Põhja-Kaukaasiast ja Musta mere kagupiirkonna põhjaosast. Genotsiid toimus pärast Kaukaasia sõda 19. sajandi viimasel veerandil[2]. Ümberasustatud inimesed läksid peamiselt Osmanite riiki.

Tšerkessi sõjamees (1862)

Tšerkessid, selle piirkonna põlisrahvas, olid oma kodumaal Vene-Tšerkessi sõja lõpuks Venemaa poolt etniliselt puhastatud[3]. Väljasaatmine algas enne sõja lõppu 1864. aastal ja lõppes enamjaolt 1867. aastaks. Väljasaatmisele määratud rahvad olid peamiselt tšerkessid (või adõgeed), ubõhid ja abasiinid, kuid ka ingušid, arshtid, tšetšeenid, osseedid ja abhaasid olid tugevalt esindatud. Antero Leitzinger kinnitab, et need sündmused kujutavad endast suurimat genotsiidi 19. sajandil.[4]

Väljasaatmine hõlmas teadmata arvu inimesi, arvatavasti sadu tuhandeid inimesi. Igaljuhul enamik rahvast saadeti välja. Keiserlik Vene armee piiras inimesed sisse ja ajas nad oma küladest Musta mere sadamatesse, kus neid ootasid Osmanite riigi saadetud laevad. Venemaa selge eesmärk oli kõnealuste rahvaste väljasaatmine nende maadelt.[5] Ainult väike protsent (arvud on teadmata) aktsepteeris ümberasustamist Venemaa impeeriumi siseselt. Tšerkessia elanikkonnad olid seega erineval viisil hajutatud, ümber asustatud või mõnel juhul massimõrvatud[6]. Protsessi käigus hukkus teadmata arv deporteeritavaid. Mõned surid deporteerimist oodates, mõned deporteerimise ajal kui ka Osmanite riigi Musta mere sadamatesse saabumisel. Teised hukkusid, kui laevad tormiga uppusid.[7] Ohvrite arv, sealhulgas see, milles võetakse arvesse Venemaa valitsuse enda arhiive, on hinnanguliselt 90%,[8] 94%[9] või 95-97%[10] kogu tšerkessi rahvast.

Samal perioodil kolisid ka teised Kaukaasia päritolu moslemitest rahvusrühmad Osmanite riiki ja Pärsiasse.[11]

Vene sõjaväe teostatud massimõrv[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi vastavalt keiser Aleksander II antud käsule tulnuks tšerkesse pigem deporteerida ja mitte massimõrvata, teostasid Vene väejuhid enda initsiatiivil tšerkesside massilist tapmist. Kindral Fedajev kirjutas, et Venemaa juhtmõte oli "hävitada pool tšerkessi rahvast, et teine pool alla annaks".[12] Richmond on märkinud, et Kaukaasia kampaania lõppfaasist on teada raporteid massimõrvadest.[13]

Rahvaarv enne ja pärast genotsiidi[muuda | muuda lähteteksti]

Kui tšerkesside arv enne genotsiidi oli 2-3 miljonit, siis pärast veresauna ja deporteerimist jäi neid Põhja-Kaukaasias järele vaid umbes 5 protsenti algsest arvust.[14]

Mõned Kaukaasia väikehõimud hävitati Kaukaasia sõja ajal täielikult või peaaegu täielikult. Enimkannatanud etnosed olid:

Hõimud Enne genotsiidi Pärast genotsiidi Ellujäänute protsent Surnute ja deporteeritute protsent
Kabardiinid 500 000 35 000 7,000% 93,000%
Sapsugid 300 000 1983 0,661% 99,339%
Abasiinid 260 000 14 660 5,648% 94,362%
Natukhaid 240 000 175 0,073% 99,927%
Temingoird 80 000 3140 3,925% 96,075%
Bsedugsid 60 000 15 263 25,438% 74,561%
Mamghedid 8000 1204 15,050% 84,950%
Ademeid 3000 230 7,667% 92,333%
Ubükid 74 000 0 0,000% 100,000%
Zaneid ja hatugavad 100 000 0 0,000% 100,000%

2015. aasta andmetel elas ligi kolmest miljonist tšerkessist enamus eksiilis rohkem kui 50 riigis üle maailma ja ainult väikesel osal ajaloolisest Tšerkessimaast elas umbes 700 000 tšerkessi. Kuigi paljud diasporaa ja eriti Süüria tšerkessid sooviksid tagasi pöörduda ajaloolisele Tšerkessimaale, ei ole Venemaa seda lubanud.[15]

Väljasaadetud Osmanite riigis[muuda | muuda lähteteksti]

Osmanite riik võttis tšerkessid ja teised Kaukaasia rahvad vastu omakasust lähtuvalt. Eesmärk oli asustada neid kui moslemeid Osmanite riigi kristlastega asustatud aladele.[16]

1864. aastal jõudis Osmanite riiki 600 000 tšerkessi, millele hiljem saabus lisa.[17]

Osmanite riigis hakati kõiki väljasaadetuid nimetama "tšerkessideks", sest enamus väljasaadetutest olid adõgeed.[18] Lähis-Idas arvatakse tšerkesside alla ka abhaasid ning mõnikord ka teised pärast Põhja-Kaukaasia vallutamist Venemaa poolt (1864) sinna ümber asunud rahvad. Pagulusse läks umbes 80% elanikkonnast.

Eesti asundused Tšerkessias[muuda | muuda lähteteksti]

25. juunil 1861 allkirjastas keiser Aleksander II imperaatorliku kirja pealkirjaga "Põhja-Kaukaasia asuala", mis sisaldas muuseas järgmist: "Nüüd on Jumala abiga Kaukaasia lõplik vallutamine lõpusirgel. Mõned aastad on kestnud tugevad jõupingutused vaenulike mägilaste väljaajamiseks viljakatelt maa-aladelt, et need asustada igaveseks Venemaa kristlastega. Selle teoks tegemisel oli suurim teene Kubani kasakatel."[19]

Protsessi kiirendamiseks pakkus Aleksander II asunikele rahalisi hüvitisi ja mitmesuguseid privileege. 1861. aasta kevadest kuni 1861. aastani moodustati 35 kasakastaniitsat, milles oli 5480 uusasukate perekonda.

Teiste seas asusid hilisematel aastatel kunagisele Tšerkessia aladele elama ka Eestist väljarännanud, rajades sinna oma külad. Üheks selliseks külaks on Eesti Aiake Punase Lageda alevis, mille nimi ühe legendi kohaselt tulebki tšerkesside genotsiidist (st "punane=verine").[20]. Enamik Kaukaasia eesti külasid paiknes Abhaasias, kus elas peamiselt tšerkesside vennasrahvas abhaasid.

Riigikogu liikme Eerik-Niiles Krossi sõnul lasub Eestil tšerkesside ees teatav auvõlg, sest Eesti asundused Musta mere ääres asustati just tšerkesside maale. Artur Talvik on teinud ettepaneku, et Eesti võiks Süüria põgeneikelaagritest vastu võtta sealseid tšerkesse, et vähendada oma auvõlga.[15]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Coverage of The tragedy public Thought (later half of the 19th century), Niko Javakhishvili, Tbilisi State University, 20 December 2012, retrieved 1 June 2015
  2. ↑ Yemelianova, Galina, Islam nationalism and state in the Muslim Caucasus. April 2014. pp. 3
  3. ↑ Memoirs of Dmitry Milyutin, "the plan of action decided upon for 1860 was to cleanse [ochistit'] the mountain zone of its indigenous population", as quoted in W. Richmond The Northwest Caucasus: Past, Present, and Future. Routledge. 2008
  4. ↑ Antero Leitzinger (14 December 2004). "The Circassian Genocide". Global Politician. Archived from the original on 9 November 2013.
  5. ↑ Kazemzadeh 1974
  6. ↑ Charles King. The Ghost of Freedom: A History of the Caucasus. p. 95.. One after another, entire Circassian tribal groups were dispersed, resettled, or killed en masse
  7. ↑ King 2007
  8. ↑ "145th Anniversary of the Circassian Genocide and the Sochi Olympics Issue". Reuters. 22 May 2009. Retrieved 28 November 2009.
  9. ↑ Sarah A.S. Isla Rosser-Owen, MA Near and Middle Eastern Studies (thesis). The First 'Circassian Exodus' to the Ottoman Empire (1858–1867), and the Ottoman Response, Based on the Accounts of Contemporary British Observers. Page 16: "... with one estimate showing that the indigenous population of the entire north-western Caucasus was reduced by a massive 94 per cent". Text of citation: "The estimates of Russian historian Narochnitskii, in Richmond, ch. 4, p. 5. Stephen Shenfield notes a similar rate of reduction with less than 10 per cent of the Circassians (including the Abkhazians) remaining. (Stephen Shenfield, "The Circassians: A Forgotten Genocide?", in The Massacre in History, p. 154.)"
  10. ↑ Richmond, Walter. The Circassian Genocide. Page 132: ". If we assume that Berzhe’s middle figure of 50,000 was close to the number who survived to settle in the lowlands, then between 95 percent and 97 percent of all Circassians were killed outright, died during Evdokimov’s campaign, or were deported."
  11. ↑ "Caucasus Survey". Archived from the original on 15 April 2015. Retrieved 23 April 2015.
  12. ↑ Fadeyev, quoted in Shenfield, Stephen D (1999). "The Circassians : A Forgotten Genocide". In Levene and Roberts, The Massacre in History, page 157
  13. ↑ Richmond, Walter (2013). The Circassian Genocide. Page 76
  14. ↑ http://www.eesti.ca/tserkessi-faktor/article28825
  15. ↑ 15,0 15,1 https://www.riigikogu.ee/pressiteated/muu-pressiteade-et/riigikogu-liikmed-kohtusid-tserkessi-kogukonna-esindajatega/
  16. ↑ Richmond, Walter. Circassian Genocide. Page 99
  17. ↑ McCarthy, Justin. "Factors in the Analysis of the Population of Anatolia" in Population History of the Middle East and the Balkan.
  18. ↑ Glenny, Misha (2000). The Balkans, 1804–1999: Nationalism, War and the Great Powers. Granta Books. p. 96. ISBN 978-1-86207-073-8.
  19. ↑ quoted in Natho, Kadir I (2009). Circassian History. Page 361
  20. ↑ Herkel, Andres. "Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia". Diplomaatia nr. 7/8, lk. 8-9, august 2010. Kasutatud 23. mai 2013

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tšerkesside_genotsiid&oldid=6570487"