Töötuskindlustus

Töötuskindlustus on sotsiaalkindlustuse liik, mille eesmärk on töö kaotanud kindlustatud isikule sissetuleku tagamine uue töö otsimise ajaks.^[viide?]

Töötuskindlustus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta mais lubas Otto Strandmani valitsus välja töötada ja maksma panna seaduse kõigi palgatööliste riiklikust kindlustamisest tööpuuduse vastu ja korraldada avalikke töid tööpuuduse leevendamiseks. 1922. aasta novembris esitas Riigikogu Sotsialistliku Tööpartei rühm "Vanaduse, töövõimetuse ja töötaoleku vastu kinnitusseaduse" eelnõu, mis aga takerdus töökaitsekomisjonis, kes pidas seaduse kehtestamist enneaegseks ja rahanappuse tõttu Eestile ka üle jõu käivaks. Järgmine töötuskindlustuse seaduse eelnõu töötati välja Haridus- ja Sotsiaalministeeriumis. Tööpuuduse vastu võitlemise komitee arutas 27. veebruaril 1933 töötuskindlustuse seaduse eelnõu ja otsustas selle tagasi lükata kaalutlusel, et Eestil pole kriisiajal seaduse rakendamiseks ressursse.^[viide?]

Töötuskindlustus käivitus Eestis 2002. aastast, mil kehtestati töötuskindlustusmakse ja loodi Eesti Töötukassa. Töötuskindlustushüvitisi hakati välja maksma 2003. aastast. Töötuskindlustusega on Eestis kohustuslikult hõlmatud kõik töötajad. Töötuskindlustus on nn osamakseline sotsiaalkindlustusskeem, mis tähendab, et õigus töötuskindlustushüvitisele saab tekkida vaid nendel isikutel, kes on teinud töötuskindlustusmakseid. Kindlustatud ei ole – st ei pea tegema töötuskindlustusmakseid, kuid ei teki ka õigust hüvitistele – füüsilisest isikust ettevõtjad, ettevõtete juhatuse ja nõukogu liikmed, mõned valitud ametikohtade esindajad (Riigikogu liikmed, kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed) ja mõned avaliku sektori teenistujad, kellel on eriseadustega sätestatud erikaitse (nt kohtunikud).^[viide?]

Töötuskindlustus katab Eestis kolme tüüpi hüvitisi:

töötuskindlustushüvitis (hüvitis töötule);
tööandja maksejõuetuse hüvitis;
kollektiivse koondamise hüvitis.

Töötuskindlustushüvitisele on õigus töötuna arvele võetud isikul, kellel on viimase 36 kuu jooksul vähemalt 12 kuud töötuskindlustusstaaži.

Töötuskindlustushüvitis moodustab 50% varasemast töötasust esimesel sajal töötuspäeval, kuid langeb seejärel 40%-le varasemast töötasust. Töötuskindlustushüvitise maksmise kestus sõltub töötuskindlustusstaaži pikkusest – hüvitist võib maksta seda kauem, mida pikem on töötusele eelnenud töötuskindlustusstaaž.

Töötuskindlustust finantseerivad töötajad ja tööandjad.

Töötaja töötuskindlustusmakse määr on korduvalt muutunud:

2002–2005: 1,5 protsenti, millest töötaja tasus 1 protsendi ja tööandja 0,5 protsenti;
2006–2009: 0,9 protsenti, millest töötaja tasus 0,6 protsenti ja tööandja 0,3 protsenti;
1. juuni 2009: makse määr tõusis 3 protsendini, millest töötaja tasus 2 protsenti ja tööandja 1 protsendi;
1. august 2009: makse määr tõusis 4,2 protsendini, millest töötaja tasus 2,8 ja tööandja 1,4 protsenti.
1. jaanuarist 2013 alandati makse määra uuesti 3 protsendini, millest töötaja tasub 2 protsenti ja tööandja 1 protsendi^[1]
1. jaanuarist 2015 on töötuskindlustusmakse määr 2,4 protsenti, sealhulgas töötajal 1,6 protsenti ja tööandjal 0,8 protsenti^[2]

Töötuskindlustust haldab Eesti Töötukassa. Töötukassa on avalik-õiguslik isik, mida juhib kolmepoolsuse põhimõttel moodustatud nõukogu, kuhu kuuluvad tööandjate keskliidu, ametiühingute keskliidu ja valitsuse esindajad – kaks liiget igalt osapoolelt.

2011. aastal esitas valitsus plaani, mille kohaselt kuuluks töötu- ja haigekassa reservid edaspidi riigi pangakontode kontserni koosseisu. Kui valitsus tööandjate keskliidu ja ametiühingute keskliidu proteste kuulda ei võtnud, kutsus esimene oma esindajad töötukassa nõukogust tagasi ja teine peatas oma esindajate volitused. 2012. aasta jaanuaris esitas valitsus riigikogule töötuskindlustuse seaduse muudatused, millega läheks töötukassa eelarve kinnitamise õigus üle valitsusele, lõpetades kolmepoolse sotsiaalpartnerluse töötukassas.^[3]