Thomas Cranmer
Thomas Cranmer (2. juuli 1489 Aslockton, Nottinghamshire – 21. märts 1556 Oxford) oli inglise teoloog, vaimulik ja poliitik, esimene protestandist Canterbury peapiiskop.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Noorus, õpingud ja tegevus õppejõuna[muuda | muuda lähteteksti]
Cranmeri vanemad Thomas ja Agnes polnud kuigi rikkad ning et Thomas oli peres vanuselt teine poeg, siis valiti talle vaimuliku karjäär. Alghariduse sai ta ilmselt kohalikus algkoolis, kuid selle kohta kindel info puudub. Aastatel 1503–1511 õppis ta Cambridge'i ülikooli Jesus College'is loogikat, klassikalist kirjandust ja filosoofiat, saades bakalaureusekraadi. 1515. aastal sai Cranmer ka magistrikraadi, uurides selleks peamiselt humanistide loomingut. Ülikooliaastatel tekkis Cranmeril tõsine huvi nii skolastika kui ka Rotterdami Erasmuse loomingu vastu. Ta jätkas oma tegevust Cambridge'i ülikoolis lektorina.
Pärast magistrikraadi omandamist abiellus Cranmer Joani-nimelise naisega, mis tekitas tema kolleegides pahameelt. Cranmer polnud veel saanud preestriks, kuid sellest hoolimata tekitas abielu talle probleeme ning ta pidi Jesus College'ist lahkuma ja tegutses õppejõuna (reader'ina) teistes Cambridge'i ülikooli kolledžites. Pärast seda, kui tema naine esimese lapse sünnitamisel suri (enne 1520. aastat), sai ta oma endisesse töökohta naasta. 1520. aastal ordineeriti ta preestriks ning samal aastal asus ta õppima ka teoloogiat. 1526. aastal sai ta teoloogiadoktori (doctor of divinity) kraadi. Cranmeri varajastest veendumustest pole palju teada, kuid on tõenäoline, et 1520. aastatel oli ta veendunud humanismi ja Erasmuse pooldaja, kes suhtus Martin Lutheri ideedesse pigem skeptiliselt.
Cranmer Henry VIII saadikuna[muuda | muuda lähteteksti]
1527. aastal osales Cranmer Inglismaa kantsleri, kardinal Thomas Wolsey väljavalituna Inglismaa saatkonnas Hispaaniasse, samal aastal kohtus Cranmer ka esmakordselt kuningas Henry VIII-ga ning asus osalema kuninga ja tema abikaasa Aragóni Catherine'i abielu tühistamise protsessis. Kuna paavst lükkas abielu tühistamise otsust edasi, peamiselt seetõttu, et Catherine'i õepoeg oli Saksa-Rooma keiser Karl V, siis tuli Cranmer 1529. aastal koos mõttekaaslastega ideele, et abielu võiksid tühistada Inglismaa enda vaimulikud. Kuningas toetas seda ideed ning koos mõttekaaslaste Stephen Gardineri ja Edward Foxiga tutvustas Cranmer seda ideed nii Cambridge'i kui ka Oxfordi ülikooli õpetlastele, saavutades nende põhimõttelise nõusoleku.
Esialgu püüdis Henry VIII siiski veel saavutada nii paavsti kui ka keisri heakskiitu abielu tühistamisele. 1530. aastal saatis kuningas Rooma paavsti veenma saatkonna, mida juhtis valitseja tulevase abikaasa ja armukese Anne Boleyni isa Thomas Boleyn, esimene Wiltshire'i krahv; selles saatkonna liige oli ka Cranmer, kes võeti paavst Clemens VII poolt viisakalt vastu, talle anti ka Inglismaa suurpönitentsiaari tiitel. Saatkonna tegevus jäi siiski mõjutuks, sest paavst sõltus liialt keiser Karl V-st.
Cranmer naasis Inglismaale 1530. aasta septembris ning sai peagi ülesandeks minna saadikuna keisri juurde. 1531. aastal läkski Cranmer Saksamaale, kus ta lisaks keisrile kohtus ka mitmete protestantlike valitsejatega ning arutas ka Inglismaa kaubanduse soodustamist puudutavaid küsimusi. 1532. aastal peatus Cranmer mõnda aega protestantlikus Nürnbergis, kus ta kohtas usureformaatori Andreas Osianderit, kes sai tema lähedaseks sõbraks. Tõenäoliselt kallutasid vestlused Osianderiga Cranmerit otsustavalt protestantluse poole. Samal aastal abiellus Cranmer hoolimata oma vaimulikuseisusest Osianderi naise venna- või õetütre[1] Margarethe Hetzeliga, kuid nende abielu jäi esialgu saladusse.
Keisri heakskiitu Henry VIII abielu tühistamiseks Cranmer aga ei saanud. 1532. aasta augustis suri Canterbury peapiiskop William Warham ja 1. oktoobril määras Henry VIII Cranmeri Canterbury peapiiskopiks, Inglismaa kõrgeimaks vaimulikuks. Tema määramise taga oli suures osas tõenäoliselt Anne Boleyni perekond, kes soovis sellega kindlustada kuninga abielu tühistamist ja uue sõlmimist. Seni vaid tagasihoidlikku kiriklikku karjääri teinud Cranmer ei soovinud esialgu ametikohta vastu võtta ja viivitas Inglismaale naasmisega. Kuid 1533. aasta alguses oli tema peapiiskopiks nimetamisele saadud ka paavsti kinnitus (viimane ei soovinud pingelisi suhteid Inglismaaga veelgi negatiivsemaks muuta), misjärel Cranmer võttis ameti siiski vastu. Järgnevalt asus ta aktiivselt tegutsema kuninga abielu tühistamise nimel ja et Anne Boleyn oli jäänud rasedaks, oli sellega väga kiire. Sama aasta jaanuaris olid Henry ja Anne salaja abiellunud ning Cranmer sai sellest teada alles tagantjärele.
Aprillis kutsus Cranmer kokku Inglismaa olulisemad vaimulikud ning püüdis neid mõjutada abielu tühistamist toetama. Maikuus kuulutas ta välja kohtuprotsessi, kus tema kui Canterbury peapiiskop oli kõrgeim kohtumõistja. 23. mail kuulutas ta Catherine'i ja Henry abielu tühistatuks ning 28. mail kinnitas ta Anne'i ja Henry abielu. 1. juunil kroonis Cranmer Anne'i ka kuningannaks. 7. septembril sündis Anne'il tütar Elizabeth, kelle ristiisaks Cranmer sai sama aasta 10. septembril.
Tegevus Henry VIII valitsusaja teisel poolel[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast neid sündmusi tekkis Inglismaa ja Rooma vahel kirikulõhe, mida mitmed Inglismaa vaimulikud ja poliitikud oleks soovinud kaotada. Cranmer kaldus aga üha enam protestantlusesse ja aitas Henry VIII-l rajada eraldiseisvat kiriklikku organisatsiooni, anglikaani kirikut (Church of England). See tekitas Inglismaa vaimulikes, kellest enamik olid katoliiklikud, tõsist vastuseisu, mis suudeti ületada tänu Henry VIII kantsleri Thomas Cromwelli tegevusele. Poliitilistes otsustes hoidus Cranmer kuni Henry VIII valitsusaja lõpus pigem tagaplaanile.
Canterbury peapiiskopina ja Inglismaa kõrgeima vaimulikuna pidi Cranmer osalema aga Henry VIII abielupoliitikas. 1536. aastal tühistas ta abielu Anne Boleyniga, ehkki ta püüdis kuningannat tulutult päästa hukkamisest (sarnaselt oli ta tulutult palunud ka katoliiklaste John Fisheri ja Thomas More'i ning Christchuchi munkade elude eest). 1540. aastal tühistas ta koos Stephen Gardineriga kuninga ja Kleve Anna abielu ning 1541. aastal teatas Cranmer kuningale tema viienda naise Katherine Howardi kahtlasest minevikust, mis peagi maksis viimasele elu.
Cranmeril oli mõistagi oluline roll kirikuelu kujundamisel. 1538. aastal andis ta välja käsu, et igas kirikus pidi olema rahvakeelne Piibel ning ta tegeles ka uue kirikukorralduse ja liturgia väljatöötamisega. Tema selgelt protestantlikud vaated osutusid siiski nii Henry VIII kui mitmete tema kaaskondlaste jaoks liialt radikaalseteks. Kuningas jäi pigem katoliiklike traditsioonide toetajaks ja kuni kuninga surmani (1547) ei saanud Cranmer oma radikaalsemaid mõtteid kirjasõnas avaldada. 1540. aasta järel, mil anti välja "Kuus artiklit", mis kindlustasid katoliiklike traditsioonide jätkumise ja protestantliku liikumise mahasurumise, muutus õhustik Cranmerile üha vaenulikumaks. Samas teda ka ei represseeritud, ehkki mitmed konservatiivsed kuninga lähikondlased (näiteks piiskopid Gardiner ja Edmund Bonner) seda nõudsid.
Tegevus Edward VI valitsusajal[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Henry VIII surma 1547. aastal, kui võimule sai tema alaealine poeg Edward VI, said protestandid eesotsas Cranmeriga võimaluse asuda Inglismaa kirikukorraldust otsustavalt protestantlikuks muutma. Edwardi valitsusajal saabusid Inglismaale mitmed Mandri-Euroopa protestantlikud ja kalvinistlikud õpetlased, kelle mõjul muutusid ka Cranmeri ideed radikaalsemateks. Cranmerist sai Edwardi valitsusajal peamine uute liturgiliste raamatute koostaja. 1549. aastal andis ta välja Book of Common Prayeri, mis pidi määrama liturgiate läbiviimise korra kogu Inglismaal. Selle raamatuga püüdis Cranmer lepitada nii katoliiklike riituste toetajaid kui ka protestante, kuid tegelikult ei sobinud see kummalegi. Kui protestantide mõjuvõim pärast 1550. aastat veelgi enam kasvas, asus Cranmer koostama ka uut liturgiaraamatut, mis valmis 1552. aastaks. Seal jõuti üheselt protestantliku kirikukorralduse sisseseadmiseni. 1553. aastal anti välja ka Inglismaa kiriku usutunnistuse alus, "42 artiklit", mis oli pea ainuisikuliselt Cranmeri koostatud.
Vangistus ja hukkamine[muuda | muuda lähteteksti]
1553. aastal, kui Edward VI suri, püüdis Cranmer koos teiste protestantidega toetada valitsejannana Jane Grey'd, kelle oli Edward VI oma surivoodil enda järglaseks määranud. Kuid et Henry VIII ja Catherine'i katoliikliku tütre Mary toetus osutus nii rahva kui ka ülikkonna seas valdavaks, siis protestantide plaan ebaõnnestus, Cranmer oli aga üks väheseid, kes Jane'ile kuni tema 9-päevase valitsusaja lõpuni ustavaks jäi.
Cranmer vangistati 1553. aasta septembris ja teda kuulati korduvalt üle. Mary katoliiklastest kaaskond süüdistas Cranmerit ketserluses ja riigireetmises. Esialgu peeti Cranmeri üle kohut vaimulikus kohtus ning 1555. aasta lõpus ekskommunitseeris paavst Cranmeri ning tagandas ta Caatnerbury peapiiskopi kohalt. 1556. aasta 14. veebruaril anti ta edasiseks kohtumõistmiseks üle ilmalikele võimudele.
Mary kaaskond soovis reformatsiooni kahjustamiseks saavutada võimalikult paljude silmapaistvate protestantide tagasipöördumise katoliiklusesse ja seda nõuti ka Cranmerilt. 1555. ja 1556. aastal tunnistaski Cranmer mitmel korral toonaste Inglismaa katoliiklike võimude õigsust ja legitiimsust, kuid Mary I otsustas ta sellest hoolimata ketserina tuleriidal põletada. Enne oma hukkamist kinnitas Cranmer aga oma protestantlikke veendumusi ja võttis oma varasemad sõnad, mis toetasid katoliiklust, tagasi. Seetõttu loetakse teda anglikaani kiriku ja protestantide poolt märtriks. Cranmer põletati tuleriidal 21. märtsil 1556.
Pärast 1558. aastat, mil troonile tõusis Elizabeth I, tõusid Cranmeri seisukohad ja kirjatööd taas au sisse ning tema algatatud tegevussuunda anglikaani kirikus jätkati. Enamik anglikaani kiriku liturgilistest normidest pärinevad Cranmerilt.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev William Warham |
Canterbury peapiiskop 1533–1555 |
Järgnev Reginald Pole |