Tallinna–Keila raudteelõik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna–Keila raudtee)
Tallinna–Keila raudteelõik
Üldist
Seis kasutusel
Asukoht Eesti
(Harju maakond)
Alg- ja lõpp-punkt Tallinn
Keila
Kasutusel olevate jaamade ja peatuste arv 15
Rööpapaaride arv 2
Opereerimine
Avati 1870
Omanik Eesti Raudtee
Operaator(id) Elron, Operail.
Depoo(d) Pääsküla depoo
Tehniline
Raudtee pikkus 26,8 km
Rööpmelaius 1520 mm (laiarööpmeline)
Elektrifitseeritud jah (3kV ehk 3000 V)
Kiirus

Maksimaalselt 140 km/h [1]

Planeeritud 160 km/h
Peatused
Tallinn

Lilleküla
Tondi
Järve
Rahumäe
Nõmme
Hiiu
Kivimäe
Pääsküla
Laagri
Urda
Padula
Saue
Valingu

Keila

Tallinna–Keila raudteelõik on 26,8 kilomeetri pikkune laiarööpmeline raudtee Tallinna (Balti jaama) ja Keila raudteejaama vahel. 2023. aastal valmis raudtee ümberehitus, tänu millele on Tallinna–Keila raudteelõik nüüd täies pikkuses kahe peateega. Varem oli raudtee 19,5 kilomeetri ulatuses kahe- ja 7,3 kilomeetri ulatuses üheteeline. Elektrifitseeritud kogu raudtee pikkuses. Kuulub AS Eesti Raudteele.[2]

Peale ümberehituse valmimist Tallinn–Keila raudteelõigul 2023. aastal tõusevad ka rongide piirkiirused endiselt 120 kilomeetri tunnikiiruselt kuni 140 tunnikiirusele.

Tallinna piires kuni Pääskülani kehtib rongidele endiselt 70 km/h samuti vahetati ümberehituste käigus ära fooride- ja tõkkepuude juhtimissüsteem raudtee lõigul kuna vana juhtimissüsteem oli pärit Nõukogude ajast vahemikus 1958-1981. [1]

Tallinna–Keila raudtee äärde on rajatud 3 raudteejaama: Balti jaam, Pääsküla, Keila ja 12 peatuspunkti: Lilleküla, Tondi, Järve, Rahumäe, Nõmme, Hiiu, Kivimäe, Laagri, Urda, Padula, Saue, Valingu.[3] Samuti loetakse sellele kuuluvaks Kopli kaubajaam.[4]

Reisijateveol on raudtee jagatud 1., 2., ja 3. tsooniks. 1. tsoon jääb Balti jaama ja Laagri raudteepeatuse vahele, kuni Valingu raudteepeatuseni on juba 2. tsoon. Valingu raudteepeatus asub samaaegselt kahes tsoonis ning Padula raudteepeatuses toimub rongi sisenemine ja väljumine ainult läbi rongi C-ala.

Rongiliinid[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna–Keila raudtee piires toimub reisijatevedu kuni Pääskülani ja Keilani (tava- ja ekspressliin). Elektrirongide sõit liinidel algab depoost ja lõpeb depoos, see tähendab marsruudil Pääsküla–Tallinn.[5]

Keilast on võimalik edasi sõita elektrirongidega Paldiskini, Kloogarannani ja Turbani.

Jaamad ja peatuskohad[muuda | muuda lähteteksti]

Balti jaam

Et raudtee rajamine soodustas uute asunduste tekkimist, sai raudteelõigul pärast selle avamist kõige tulusamaks veoliigiks reisijate vedu. Esimesed uued peatuspunktid Keila ja Tallinn (mõlemad avati 1870) vahel rajati 1872. aastal Sauele (Friedrichshof) ja Nõmmele. 1876. aastast sai Nõmmest pooljaam, kuhu ehitati 1888 uus perroon ja kõrvaltee.[6]

Tallinna–Keila raudtee elektrifitseerimine (1924) soodustas uute peatuskohtade rajamist. Juba olemasolevatele Pääskülale (1915) ja Järvele (1923) lisandusid Kivimäe (1924), Rahumäe (1926), Hiiu (1926), Laagri (1928), Lilleküla (1929) ja Tondi (1934). Nüüdisajal on rajatud Urda (2008) ja Padula raudteepeatus (2008).[7]

Viaduktid, sillad ja ülesõidud[muuda | muuda lähteteksti]

Raudtee Valingu külas

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keila raudteejaam Nõukogude ajal
Rahumäe viadukt Tallinnas

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "EVR: rongide lubatavad sõidukiirused, 4. juuli 2013" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19.08.2014. Vaadatud 18.08.2014.
  2. Raudtee infrastruktuuri tehnilised andmed ja kavandatud raudteehoiutööde tähtajad[alaline kõdulink]
  3. AS Eesti Raudtee raudteerajatistel teostatavad operatsioonid
  4. https://railwayz.info/photolines/station/10011
  5. "Tallinna ja Harjumaa elektriraudtee: Pääsküla". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. aprill 2009. Vaadatud 21. juunil 2009.
  6. Sada aastat Eesti raudteed. Lk 46
  7. 7,0 7,1 7,2 Tallinn : entsüklopeedia. 2., N-Ü / (peatoimetaja Jaan Tamm ; märksõnastiku koostaja Robert Nerman). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004. Lk 131–132
  8. Sada aastat Eesti raudteed (koostajad Veera Gussarova, Otto Karma, Georgi Lukin). Tallinn : Eesti Raamat, 1970. Lk 30–31
  9. Sada aastat Eesti raudteed. Lk 28
  10. Tallinnast. Eesti Postimees, 18. märts 1870. Lk 42
  11. Sada aastat Eesti raudteed. Lk 32
  12. Sada aastat Eesti raudteed. Lk 50
  13. Ajalugu. Eesti Raudtee
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 Ajalugu. Elektriraudtee
  15. Arved Duvin. Lugusid raudteedest Eestimaal. Võru : Võru Täht 2007. Lk 117
  16. Jana Kadastik, Siim Sultson. Ainulaadne koorikkatusega hoone. Äripäeva Online – eriväljaanne, 6. oktoober 2008

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]