Talibald
Talibald (ka Thalibald, Henriku Liivimaa kroonikas T(h)alibaldus, läti Tālivaldis, Talibalds; surnud 1215) oli üks Tālava latgalite vanemaid 13. sajandi alguses.
Talibaldi latgalikeelse nime tähenduseks on arvatud olevat "kaugeltlööja" (läti tālbelzējs, leedu baldyti).[1]
Henriku Liivimaa kroonika, ainus allikas Talibaldi elu kohta, nimetab teda Tālava maakonna ühe osa, Trikāta linnusepiirkonna ja seal asunud Beverini linnuse vanemana (senior).[1][2] Seejuures ei olnud ta ainus sealne ülik, kroonikas nimetatakse ka Beverinist (linnusest või linnusepiirkonnast) pärit Paiket ja Dotet.[3] Talibald oli Pihkva maksualusena sealt poolt ristitud õigeusku ja hoolimata hilisemast tihedast koostööst katoliiklastega jäi ta erinevalt oma poegadest (neid oli vähemalt kolm: Waribule, Rameko ja Drivinalde) õigeusklikuks kuni oma surmani.[1][4]
1208. aastal käis ta koos teiste latgali ülikute, Russini ja Waridote, ning Võnnu ordumeistri Bertoldiga Ugandis, nõudes ugalaste poolt neile tehtud ülekohtu heastamist, äravõetud varade tagastamist ja rahuleppe sõlmimist. Kuna ugalased keeldusid nii vara tagastamisest kui rahu tegemisest, siis otsustasid nad sõlmida sõjalise liidu orduvendade ja piiskop Albertiga. Peagi järgneski selle riialaste, ordu, liivlaste ja latgalite esimene sõjakäik Ugandisse. Ugalased koos appi kutsutud sakalastega vastasid sellele Trikātasse tungimise ja Talibaldi Beverini linnuse ründamisega. Edu siiski saavutamata tegid nad ettepaneku rahu sõlmida, kuid latgalid lubasid seda teha ainult pärast varem röövitud varade tagastamist ja eestlaste ristiusku astumist, mispeale viimased pahastena linnuse alt lahkusid.[5] 1211. aastal piiras linnust taas sõjaretkel olev ugalaste ja sakalaste vägi. Pärast päev otsa kestnud võitlust ja katset linnust põlema süüdata piirajad loobusid oma ettevõtmisest ja pöördusid röövsaagiga tagasi.[3]
1213. aastal vangistas Trikātasse tunginud leedulaste sõjavägi Talibaldi ja tema poja Waribule. Koos Bertoldiga leedulasi jälitama asunud teine poeg Rameko loobus nende ründamisest, kartes, et ta isa selle peale tapetakse. Siiski õnnestus Talibaldil endal varsti leedulaste käest põgeneda ja koju jõuda, olles kroonika kohaselt "kümme päeva leiba söömata".[6] 1215. aastal vangistati Talibald taas, seekord järjekordsel sõjaretkel olevate ugalaste ja sakalaste poolt, kes hakkasid teda elusalt põletades piinama, et ta oma raha hoiukoha avaldaks. Kui nad teda pärast 50 oseringi kättenäitamist edasi põletasid, et ta ka oma poegade raha peidupaiga avaldaks, keeldus Talibald sellest, kuni ta lõpuks piinamise käigus suri.[7] Uueks Trikāta valitsejaks sai ilmselt tema poeg Rameko.[8]
Talibaldi elust on Jānis Lejiņš kirjutanud romaanitriloogia "Pitser punasel vahal", mille esimene raamat ilmus 2007. aastal ka eesti keeles. Ühe tegelasena on teoses mainitud ka Lembitut.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. XII, kommentaar 15
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. XII 6, lk 89; XVII 2, lk 147
- ↑ 3,0 3,1 HLK, XV 7, 125
- ↑ Indriķa hronika XVII, 6–7
- ↑ HLK, XII (6), lk 89–91
- ↑ HLK, XVII 2, lk 147
- ↑ HLK, XIX 3, lk 159
- ↑ Indriķa hronika, XVII, kommentaar 4