Taimetoitlus

Taimetoitlase hommikusöök (kõik pildil olev on tehtud taimedest)

Taimetoitlus on toitumisharjumus, mis eetilistel, moraalsetel, religioossetel, kultuursetel, esteetilistel, keskkondlikel, sotsiaalsetel, majanduslikel, poliitilistel, maitselistel või tervislikel põhjustel välistavad kõikide või teatud loomsete toiduainete tarbimise.

Veganism ehk veganlus ehk täistaimetoitlus seisneb kõikidest loomset päritolu toiduainetest hoidumisest, kaasa arvatud piimatoodetest, mereandidest, meest ja želatiinist. Üldine termin taimetoitluse, veganismi ja muude selliste toitumisviiside kohta on "taimepõhised toitumisviisid".

Taimetoitluse põhjendusena on esitatud nii vastuseisu loomade tapmisele ja tööstuslikes tingimustes pidamisele kui ka tööstusliku loomakasvatuse suurt negatiivset mõju keskkonnale.

On väidetud, et taimepõhised toitumisviisid võivad õige plaanimise korral rahuldada keha toitainevajadused, parandada tervist ja vähendada vähi- ja teiste surmavate haiguste riski.

Ajalugu

Esimesed märkmed taimetoitluse kohta pärinevad Indiast (7. sajand e.m.a) ja Kreekast (6. sajand e.m.a). Mõlemal juhul oli taimetoitlus tihedalt seotud loomade kaitsmisega vägivalla vastu. Vahepeal jäi taimetoitlus Euroopas unarusse, kuid muutus taas populaarseks 18. ja 19. sajandil.

Vanas-Kreekas oli taimetoitlus seotud orfistide ja Pythagorase õpetusega.

Eesti elanikud olid kiviajal valdavalt lihatoidul, taimedest hakati toituma pronksiajal.

Taimetoitluse põhjused

Keskkonnahoiuga seotud põhjused

Kliima soojenemine

ÜRO aruannete kohaselt on loomakasvatus peamisi kliima soojenemise põhjustajaid. Loomakasvatus toodab 13,5−18% kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest, tootes seega rohkem kasvuhoonegaase kui kõik transpordivahendid kokku. Peamised loomakasvatuse tekitatud kasvuhoonegaaasid on:

• süsihappegaas;
• metaan, 23–25 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO₂; loomakasvatus toodab 37% inimtekkelisest metaanist;
• lämmastikoksiidi, 300 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO₂; loomakasvatus toodab 65% inimtekkelisest lämmastikoksiididist.

Veega seotud probleemid

Võrreldes taimse toidu tootmisega kulub loomse toidu tootmisele märgatavalt rohkem vett. Ühe kilo nisu tootmiseks kulub 1000–2000 liitrit vett, ühe kilo loomaliha tootmiseks kulub 13 000–100 000 liitrit vett. Kuna veepuudusega seotud probleemid muutuvad maailmas aina tõsisemaks ja 780 miljonil inimesel puudub juurdepääs puhtale joogiveele, on oluline vähendada toidu tootmisega kaasnevat veekulu.

Metsaraie ja põllumaaga seotud probleemid

30% maismaast (70% põllumajanduslikust maast) on otseselt või kaudselt kasutusel loomakasvatuses. Keskmise vegantoitu tarbiva inimese toidu tootmiseks kulub 5 korda vähem maad kui keskmise segatoitlase toidu tootmiseks. 70% Amazonase vihmametsade raiest Ladina-Ameerikas on ajendatud loomakasvatusega kaasnevast vajadusest põllumaa järele.

Merede ja ookeanidega seotud probleemid

Ülepüük maailmamerest ja siseveekogudest on viinud kalavarude drastilise vähenemiseni. Kalapüügil satuvad paratamatult traalvõrkudesse ka mereimetajad. Iga aasta hukkub kalapüügi tagajärjel 300 000 vaala, delfiini ja pringlit.

Terminoloogia ja taimetoitluse liigid

Taimetoitlasi on mitut liiki, näiteks:

• piima-muna-taimetoitlased tarbivad taimset toitu, muna- ja piimatooteid;
• piima-taimetoitlased söövad taimseid saadusi ja piimatooteid.
• muna-taimetoitlased tarbivad taimetoitu ja mune;
• täistaimetoitlased ehk veganid toituvad ainult taimsetest saadustest.

Teised taimetoitlusega seostatavad toitumistavad

• Fruitariaanid söövad ainult puuvilju, pähkleid, seemneid ja muid taimeosi, mida saab korjata ilma taime kahjustamata, ning ei tarbi ei juurvilju ega teravilja.
• Makrobiootikud söövad täisteratooteid ja ube, kuid nendest kõik ei ole taimetoitlased, vaid söövad vahel ka kala.
• Toortaimetoitlased söövad tooreid puuvilju, pähkleid, seemneid ja köögivilju, mida ei ole kuumutatud üle 45 ˚C.
• Freeganid (inglise keelest) väldivad kõikide asjade ostmist (sh toit), kuna arvavad, et kõik kapitalistlikus maailmas toodetud tooted, mitte ainult loomsest allikast, aitavad kaasa maailma ekspluateerimisele. Seetõttu üritavad freeganid toitu jm tarbeesemeid hankida muul moel, sh otsides toitu metsast ja kasvatades ise. Nende eesmärk on tekitada oma tarbimisega loodusele võimalikult vähe kahju. Paljud freeganid on taimetoitlased või täistaimetoitlased, kuid on ka neid, kes söövad lihatooteid, mis muidu läheksid raisku, seda tingimusel, et see ei õhuta edasisele loomade ekspluateerimisele.

Enamik taimetoitlasi väldib teadlikult selliste toodete kasutamist, mis sisaldavad loomseid aineid, mille tootmiseks on kasutatud loomseid saadusi või mida on testitud loomadel.

Pooltaimetoitlus

Pooltaimetoitlus on toitumine, mis koosneb peamiselt taimsest toidust, kus erandina on lubatud mõningad mittetaimsed toidud. Neid toitumisharjumusi võivad järgida inimesed, kes on üleminekuperioodil taimetoidule või soovivad lihtsalt loomse liha tarbimist vähendada. Need terminid sõnast "taimetoitlus" tulenevad uudissõnadest. Ranged taimetoitlased võivad vaidlustada nende sõnade õigsust, kuna need teevad piiri taimetoitluse ja mitte-taimetoitluse vahel hägusaks.

• Pooltaimetoitlased tarbivad ainukese loomse lihana väheses koguses mereande ja/või linnuliha.
  • Peskovegetaarlased tarbivad ainukese loomse lihana väheses koguses mereande/kala.
  • Pollovegetaarlased tarbivad ainukese loomse lihana väheses koguses linnuliha.
  • Semivegetaarlased väldivad vaid punast liha.

Kriitika

Taimetoitluse kohta eksisteerib palju vastandlikke arvamusi, samas kinnitavad osa arste ja toitumisteadlasi, et hoolika valiku korral on taimetoidust võimalik omastada kõik kehale vajalik.

Taimetoitluse vastu on toodud järgmisi argumente:

• see piirab vajalike aminohapetega keha varustamist, mis lastel (kasvueas) võib tekitada arenguhäireid;
• see ei ole kooskõlas arusaamaga, mille kohaselt teiste organismide söömine on tasakaaluliste ökosüsteemide alaline osa;
• see juhib kõrvale asjaolust, et ka taimed on elus.

Taimetoitluse pooldajate vastuväited kriitikutele

Ameerika Dietoloogia Assotsiatsioon (Academy of Nutrition and Dietetics) ja Kanada Dietoloogid (Dietitians of Canada) on seisukohal, et igal elu etapil läbimõeldult planeeritud taimetoidu dieet on tervislik, toitainete poolest piisav, ja annab teatavaid tervislike eeliseid ennetamaks (ja mõnikord ravimaks) teatud haigusi. Taimetoitluse sobilikkust ja tervislikkust inimestele igas eluetapis on kinnitatud mitme lääneriigi (USA, Kanada, Austraalia, Ühendkuningriik) riiklikes toitumissoovitustes. Uuringud on näidanud, et suremus südamehaigustesse oli 30% madalam taimetoitlaste meeste ja 20% madalam taimetoitlast naiste seas, võrreldes mittetaimetoitlastega.

Mõnikord väidetakse, et taimetoidudieedi korral pole võimalik saada teatud aineid, näiteks oomega-rasvhappeid (mida leidub peamiselt kalas) või B₁₂-vitamiini (mida leidub näiteks lihas). Samas uuringud selliseid väiteid ei kinnita: näiteks oomega-rasvhappeid leidub ka linaseemnetes (kusjuures n−3 tüüpi rasvhappeid on kuni 6 korda rohkem kui kalas), kiivist ja maapähklitest. B₁₂-vitamiini toodavad teatud bakterid, mistõttu ei ole lihasmassi ennast paratamatult ülesehitava komponendiga: lihast leiti B-12 seetõttu, et liha oli bakteritega saastatud.

Kehale vajalikke teisi toitained, valke, aminohappeid leidub juur- ja puuviljades, teraviljades, pähklites, sojas, munades ning piimatoodetes. Taimetoidus on võrreldes segatoiduga vähem küllastunud rasvhappeid, kolesterooli (see puudub täielikult kui loobuda ka muna- ja piimatoodetest) ja loomset valku. Samas pakub taimetoit rohkem süsivesikuid, kiudaineid, magneesiumi, kaaliumi, foolhappeid (B₉-vitamiini) ja antioksüdante nagu C- ja E-vitamiini ning muid fütokemikaale.

Paljud väidetavalt taimetoiduga seotud terviseprobleemidest on põhjustatud alatoitumisest või ebakorrapärasest ja/või ühekülgsest toitumisest, mitte lihast ja loomsetest kõrvalsaadustest loobumisest. Ka kõigesööjad peavad oma toitumist kontrollima ja selle mitmekülgsust jälgima. Vt näiteks "Viis päevas" (5-a-day)

Välislingid

• Taimetoitlusest
• “Loomade nädal”@ Sirp 15. oktoober 1999