Taevamehaanika

Taevamehaanika on astronoomia haru, mis uurib kosmiliste objektide liikumist. Taevamehaanikas kasutatakse efemeriidide koostamiseks klassikalise mehaanika printsiipe. Taevamehaanika alla kuulub ka orbitaalmehaanika, mis tegeleb satelliitide orbiitidega.

Taevamehaanika ajalugu

Tänapäevase analüütilise taevamehaanika alguspunktiks võib lugeda Isaac Newtoni (1643–1727) raamatu Principia avaldamist 1687. aastal.

Johannes Kepler

Johannes Kepleri (1571–1630) töö viis kaasaegsete planeediorbiitide reeglite avastamiseni. Ta kasutas enda teooria arendamiseks Tycho Brahe vaatlusandmeid. Kepleri mudel suurendas märgatavalt planeetide liikumise ennustamise täpsust.

Isaac Newton

Isaac Newtonile (1642–1727) omistatakse idee, et taevakehade ning maiste objektide liikumist saab seletada samade füüsikaseadustega. Selles mõttes ühendas ta taevase ja maise liikumise. Kasutades Newtoni universaalset gravitatsiooniseadust on lihtne tõestada Kepleri ringorbiidi seadusi. Elliptilised orbiidid eeldavad keerukamaid arvutusi, mida võib leida Newtoni Principiast.

Joseph-Louis Lagrange

Pärast Newtonit püüdis Joseph-Louis Lagrange (1736–1813) lahendada kolme keha probleemi. Ta analüüsis planeetide orbiitide stabiilsust ning avastas Lagrange'i punktide olemasolu. Samuti formuleeris ta uuesti klassikalise mehaanika printsiibid. Ka arendas ta meetodi kasutamaks ühe polaarkoordinaadi võrrandit, et kirjeldada ükskõik millist orbiiti, sealhulgas isegi neid, mis on paraboolsed või hüperboolsed. See tuleb kasuks kui arvutada planeetide, komeetide ja teiste sääraste kehade liikumist. Tänapäeval on see kasulik kosmoseaparaatide trajektooride arvutamisel.

Simon Newcomb

Simon Newcomb (1835–1909) oli Kanada-USA astronoom, kes arvutas aastal 1877 George William Hilli abil uuesti välja kõik suured astronoomilised konstandid. 1950. aastal kinnitati Newcombi konstandid rahvusvahelise standardina.