Süstikkalad
| Süstikkalad | |
|---|---|
 Euroopa süstikkala (Branchiostoma lanceolatum) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Alamhõimkond |
Süstikkalad Cephalochordata Owen, 1846 |
| Klass |
Leptocardii |
| Sugukonnad | |
|
poolsüstikkalalased (Asymmetronidae)' | |
Süstikkalad (Cephalachordata) on algeliste keelikloomade (Chordata) alamhõimkond[1].
Neil puudub kolju ja selgroolülid, kuid neil on seljakeelik, mis tagab toe ja painduvuse[2]. Süstikkaladel on voolujooneline keha, millel on selgelt eristuv pea, tüvi ja saba. Süstikkalad on biofiltraatorid[3].
Aasias kasutatakse süstikkalu laialdaselt toiduks ning seal söödetakse neid sageli ka koduloomadele. Süstikkalad on tähtsad zooloogia uurimisobjektid, sest nende päritolu võib tuua selgust selgroogsete põlvnemisse.
Süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]
Traditsiooniliselt on süstikkalu käideldud klassina süstikkalad (Amphioxi) koljutute (Acrania) alamhõimkonnas. Tänapäeva süstemaatikas moodustavad süstikkalad (Cephalochordata) omaette alamhõimkonna, kuhu kuulub üks klass – Leptocardii – ja kaks sugukonda: poolsüstikkalalased (Asymmetronidae) ja süstikkalalased (Branchiostomidae).
Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Olenevalt liigist on süstikkalad 2,5-8 cm pikkused. Suurimad liigid on Branchiostoma belcheri ja Branchiostoma lanceolatum. Kui suurust mitte arvestada, pole süstikkalade liikide vahel palju väliseid erinevusi. Peamiselt erinevad nad vastsete pigmendi ja müotoomide arvu poolest[4]. Süstikkalad on roosakad, poolläbipaistvad ja metallse läikega. Nende keha on pea kui ka saba poolt otsast teravnenud. Mööda süstikkala selga kulgeb madal seljauim, mis muutub saba pool kõrgemaks ning ühildub saba ja anaaluimega. Kõhu all on näha lohku pärakuava ja atriopoori jaoks. Pea küljes on suulehtri ava koos väädikutega[1].
Anatoomia[muuda | muuda lähteteksti]
Süstikkaladel paikneb piki selga seljakeelik, mis tagab kalale vajaliku toe, struktuuri ja painduvuse ning võimaldab neil liikuda. Mööda seljakeelikut paiknevad müotoomid ehk segmenteeritud lihasplokid [5]. Väljaspoolt on seljakeelik kaetud tiheda kestaga[4], mis koosneb seljakeeliku rakkude eritusproduktidest[6]. Seljakeeliku sisemine mass tuleneb kiulistest ketastest, mille vahel on vedelikuga täidetud vakuoolid. Süstikkaladel on väga lihtsa ehitusega närvisüsteem, mis on paremini väljaarenenud kui ürgkeelikloomadel ja mantelloomadel. Kesknärvisüsteem koosneb ainult seljaajust, mis paikneb seljakeeliku kohal ja on kogu keha ulatuses sama jäme. Eraldunud peaaju puudub[4].
Meeleelundid on väga algelise ehitusega, paiknevad keha pinnal, eriti väädikutel, kus esineb rohkelt tundlikke meelerakke. Keha selgmisel vasakul küljel paikneb ripsmeliste väädikutega kaetud lohk, mida peetakse haisteelundiks ja mille täpsem nimetus on Köllieri lohk/lohuke. Suulehtri laes on Hatcheki lohuke, mis on Köllieri lohuga sarnase ehitusega, kuid täidab maitseelundi ülesannet[4].
Seedekulgla eripäraks on ripsme epiteelist vooderdis. Suulehtri põhjas on ringja kurru ehk purjega ääristatud suuava. Suuava viib neelu, mis ulatub peaaegu keha keskpaigani. Neelu külgedel asetseb viltuselt üle 100 paari lõpusepilusid. Tänu ripsmelistele epiteelile liigub vesi läbi lõpusepilude peribranhiaalõõnde ja sealt edasi atriopoori mööda välja. Samal ajal kui vesi läbib rohkete veresoontega varustatud lõpusepilude vaheseinu, saavad süstikkalad hingata ja seda ilma eriliste lõpusteta[4].
Süstikkaladel puudub süda, selle asemel pulseerib kõhuaort, viies hapnikurikast läbipaistvat verd kehas laiali[4].
Paljunemine ja areng[muuda | muuda lähteteksti]
Süstikkalad sigivad kevadel, suvel ja sügisel. Mustas meres toimub sigimine mai lõpust kuni augusti alguseni. Pärast päikeseloojangut koevad emased väikesi küpseid marjateri, mille läbimõõt on 0,1 mm. Viljastatud marja ja vastsete arenemine toimub keskmises veekihis. Vastse periood kestab tavaliselt umbes kolm kuud. Esimese eluaasta lõpuks on ida-aasia süstikkala pikkus kuni 3 cm, teisel eluaastal 4 cm, kolmandal 6 cm ja neljandal 7 cm. Suguküpseks saavad süstikkalad teisel või kolmandal aastal. Süstikkala eluiga on üks kuni neli aastat[1].
Toitumine ja eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Süstkkalade toiduks on peamiselt ränivetikad, samuti ikkesvetikad, juurjagsed, infusoorid, radiolaarid, mantelloomade, okasnahksete, vähilaadsete ja teiste selgrootute munad ja vastsed[1]. Süstikkalu leidub peamiselt subtroopilise ja troopilise veega rannikuelupaikades. Meeliselupaigaks on madal rannikuvesi liivase põhjaga. Suurem osa neist elavad substraadi alla mattunult, kus nad toituvad toidu filtreerimise viisil.[6]
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Süstikkalad on laialt levinud Atlandi ookeanis, Euroopa rannikul (eriti Norras), Ameerika rannikul (näiteks Chesapeake’i lahes), Lõuna- Aafrikast ja Argentiinani, (La Plata), India Ookeanis, Vaikses ookeani ja Jaapani meres. Samuti leidub süstikkala Hokkaido idarannikust, Havai saartest ja Kaliforniast Lõuna-Austraalia, Uus-Meremaa ja Tšiilini. Mustas meres esineb euroopa süstikkala ehk Branchiostoma e. Amphioxus ja Jaapani meres aasia süstikkala ehk Branchiostoma belcheri. Süstikkalad elavad merede madalaveelistes rannikurajoonides, kus eelistavad liivase põhjaga alasid[1]. Eestis süstikkalu neid ei leidu.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Pihu, E. 1979. Loomade elu, Valgus: Loomade elu, pp 17-19
- ↑ 2,0 2,1 Linda Z. Holland, Nicholas D. Holland, 2021 Current Topics in Developmental Biology: “Chapter Four - Cephalochordates: A window into vertebrate origins,” https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0070215320301046
- ↑ 3,0 3,1 S. Bertrand, João E. Carvalho, D. Dauga, N. Matentzoglu, V. Daric, Jr-Kai Yu, M. Schubert, H. Escrivá, 26.04.21 “The Ontology of the Amphioxus Anatomy and Life Cycle (AMPHX)”https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC8107275/
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Aul J. & H. Ling 1969 Selgroogsete zooloogia, Valgus, pp 18-26.
- ↑ 5,0 5,1 Putnam, N., Butts, T., Ferrier, D. et al. The amphioxus genome and the evolution of the chordate karyotype. Nature 453, 1064–1071 (2008). https://doi.org/10.1038/nature06967
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Naumov S. 1958 Selgroogsete zooloogia, Eesti riiklik kirjastus, pp 9-15.