Surju raudteejaam

Surju raudteejaam oli raudteejaam Pärnumaal Saarde vallas Jaamakülas, 3 km kaugusel Surjust. Läbi Jaamaküla kulges kuni 2008. aastani laiarööpmeline Pärnu–Mõisaküla raudtee, millel lisaks kaubarongidele liiklesid ka reisirongid; peamiselt liinidel Tallinn–Pärnu–Riia (kuni 1992) ja Tallinn–Mõisaküla (kuni 1996).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaam rajati 1896. aastal seoses kitsarööpmelise Valga–Ruhja–Pärnu raudteeliiniga. Toona jäi see Pärnu kihelkonda Surju mõisa maadele. 1975–1981 rajati kitsarööpmelise raudtee asemele laiarööpmeline raudtee (rööpmelaius 1520 mm).

Surju raudteejaamale eelnes Pärnu poolt tulles Vaskrääma ja järgnes Sigaste raudteepeatus. Kitsarööpmelise raudtee ajastul asus enne Sigastet veel ka Riisselja raudteejaam. Laiarööpmelise raudtee ajal asus jaamas üks madal perroon, lisaks peateele üks kõrvaltee, tupiktee ning kitsarööpmeliselt raudteelt üle võetud jaamahoone, mis praegu seisab kasutuseta ja laguneb.

1980. aastatel andis Surju jaam tööd kokku üheksale inimesele (neljale jaamakorraldajale, neljale pöörmeseadjale ja jaamaülemale).^[1]

Viimane regulaarne reisirong (liinil Tallinn-Mõisaküla) peatus Surju jaamas 31. jaanuaril 1996. Kaubarongid sõitsid Pärnu–Mõisaküla vahet veel kuni 2000. aastate alguseni. Raudtee demonteeriti 2008. aastal. Surju viimane jaamakorraldaja oli Virve Mäemurd. ^[2]

Jaamahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Surju jaamahoone valmis 1896. aastal. Kitsarööpmelise raudtee jaamahoone ehitati tüüpprojekti järgi analoogselt Lelle, Olustvere, Võhma jmt jaamahoonetega. Jaamahoonet laiendati 1926. aastal.

Puidust jaamahooneid iseloomustab ühe-kahekorruseline asümmeetriline fassaad, mille ülesehitus sarnaneb laiarööpmelise raudtee jaamahoonetega. Kitsarööpmelise raudtee jaamahoonena torkab esile aga tagasihoidlikum dekoorikasutus. Hoone keskel asub läbi maja ulatuv vestibüül, millest paremal, ühekorruselises külgtiivas asus reisijate ootesaal. Vasakul asus kontori- ja postiruum koos vestibüüli avaneva piletimüügiaknaga. Teisel korrusel asus jaamaülema korter.

Surju jaamahoone eristub mõneti tüüpprojektist, kuna hoone ühekorruseline tiib on tavapärasest pikem (kuus telge tavalise nelja asemel). Jaamahoone puhul torkab esile ka tänini terviklikult säilinud (olgugi et tagasihoidlik) dekoor.^[3]

Jaamahoone säilitas oma funktsiooni ka pärast raudtee ümberehitamist laiarööpmeliseks. 1998. aastast on Surju jaamahoone arvel kultuurimälestisena (nr 16815). Hoone kuulub Edelaraudteele, kuid selle seisukord ja pikemas perspektiivis säilimine on problemaatiline.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Jaamakorraldaja Heljo tervitab rongi signaalkettaga; Pärnu Postimees, nr. 139, 19 juuli 2013 (DIGAR)
↑ Pärnu Postimees: "Jaamakülas tahab Virve Mäemurd taas vedurivilet kuulda", 15.01.2012
↑ Välja, Leele (2012). 20. sajandi Eesti raudteejaamad. Alusuuring (PDF). Tallinn: Kultuurimälestiste riiklik register. Lk 11-12. Vaadatud 21.06.2022.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Infot jaama kohta; fotod (vene keeles)
FOTO: Surju jaam aastal 1999; Baltic Trains Picture Gallery
Pärnu Postimees: "Jaamakülas tahab Virve Mäemurd taas vedurivilet kuulda"; 15.01.2012
16815 Surju raudteejaama peahoone; Kultuurimälestiste register
Surju jaam; Eesti kitsarööpmelised raudteed

Eelnev peatus	Endine raudteepeatus	Järgnev peatus
Vaskrääma	Surju	Sigaste

[1] Jaamakorraldaja Heljo tervitab rongi signaalkettaga; Pärnu Postimees, nr. 139, 19 juuli 2013 (DIGAR)

[2] Pärnu Postimees: "Jaamakülas tahab Virve Mäemurd taas vedurivilet kuulda", 15.01.2012

[3] Välja, Leele (2012). 20. sajandi Eesti raudteejaamad. Alusuuring (PDF). Tallinn: Kultuurimälestiste riiklik register. Lk 11-12. Vaadatud 21.06.2022.

[1]

[2]

[3]