Stephanus V

Allikas: Vikipeedia
Stephanus V
Valitsemisaja algus september 885
Valitsemisaja lõpp 14. september 891
Eelkäija Hadrianus III
Järeltulija Formosus
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 14. september 891
Surmakoht Rooma

Stephanus V (mõnedes paavstide loendites, kus arvestati ka preester Stephanust, on ta Stephanus VI) oli paavst 885891. Ta oli 110. paavst.

Stephanus oli sündinud Roomas ja ta oli aristokraat Hadrianuse poeg. Stephanust koolitas tema sugulane Anagni piiskop ja bibliothecarius Zacharias. Stephanus oli Marinus I ajal Santi Quattro Coronati kardinalpreester.

Paavstiks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus V valiti paavstiks septembris 885 Rooma vaimulike ja kodanike aklamatsiooniga. Ta pühitseti ametisse Porto piiskopi Formosuse poolt.

Suhted Frangi keisriga[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus V ei pöördunud paavstiks saamise järel vastava kinnituse saamiseks Frangi keisri Karl Paksu poole. Keiser saatis Rooma kantsler Liutwardi, kelle ülesandeks oli Stephanus ametist tagandada, kuid paavst kinnitas Liutwardile, et ta valiti ametisse üksmeelse toetusega, lisaks toetas teda Roomas resideerinud keisri esindaja, mistõttu kantsler loobus paavsti tagandamisest.

Stpehanus V kutsus Karl Paksu Itaaliasse araablastega võitlema, kuid riigisiseste probleemidega seotud keiser külastas Itaaliat vaid 886. aastal ja siirdus tagasi kodumaale.

Pärast Karl Paksu surma pakkus Stephanus V 890. aastal krooni Arnulfile, kes ei saanud riigisiseste probleemide tõttu Itaaliasse araablastega võitlema tulla. Seejärel otsis paavst abi Spoleto hertsogilt Guido III-lt. Paavst adopteeris Guido ja kroonis ta 21. veebruaril 891 Frangi keisriks.

Ta tunnustas 887 Louis III Pimedat Alam-Burgundia kuningana.

Suhted Bütsantsiga[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus V palus Bütsantsi keisrilt sõjalist abi võitluseks araablastega. Konstantinoopoli patriarh Photios I taunis paavsti. Paavst tunnustas tema järglast patriarh Stephanos I-st.

Suhted gallikaani piiskoppidega[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus V ordineeris 891 Langres piiskopi Thibaut II ja 886 andis palliumi Narbonne'i peapiiskopile Théodardile.

Kuuria ja uued kardinalid[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus V tagandas kuuria reorganiseerimise käigus mitmeid ametnikke. Ta määras kaks uut kardinali: hilisema paavsti Sergius III ja vaimulik Johannese (Giovanni).

Teoloogilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus V kirjeldas 891 Määri kuningale Svatopluk I-le saadetud kirjas Kolmainsust.

Misjon[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus V määras peapiiskop Methodiose surma järel tema järglaseks Gorazdi, kuid Saksa vaimulike surve tõttu kutsus ta Gorazdi Rooma ja keelas kirikuslaavi liturgia kasutamise. Paavst määras uueks peapiiskopiks Nitra piiskopi Wichingi.

Kristlik eetika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna paavsti finantsiline olukord oli kehv, kasutas ta isa vara, et aidata vaeseid, lunastada välja pantvange ja remontida kirikuid.

Stephanus V kirjutas 887 Mainzi peapiiskopile Liutbertile saadetud epistlis, et aborti sooritanud või vastsündinu tapnud isik on mõrvar.

Ta keelas süüdistatava ülekuulamisel piinamise kasutamise.

Stephanus V kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

"Liber Pontificalise" algne paavstide elulugude kogu lõpeb Stephanus V elulooga.

Ta keelas 887 duellide pidamise.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Stephanus V suri 14. septembril 891 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Gerhard Laehr: Das Schreiben Stephans V. an Sventopulk von Mähren. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 47, 1928: 159–173.
  • Liber Pontificalis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Hadrianus III
Rooma paavst
885891
Järgnev
Formosus