Soome maapäev
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Soome maapäev (soome keeles Suomen maapäivät, hiljem valtiopäivät; rootsi keeles Finlands Lantdagar) oli Soome Kindralkubermangu nõuandev kogu aastatel 1809–1906 ja ühtlasi Rootsi riigipäeva volituste ülevõtja. Termin valtiopäivät tähistab tänapäeval Soome parlamendi iga-aastast istungjärku. Rootsikeelse sõnaga riksdagen tähistatakse Soomes nii sealset parlamenti ennast kui ka selle istungjärke.
Turu maapäev[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene Soome maapäev peeti aastal 1616 Helsingis.[1] Ülejäänud maapäevad toimusid Turu linnas (Åbo lantdag), näiteks aastal 1676, mil maapäeva kutsus kokku Axel Julius De la Gardie ja mil talupoegade seisust juhatas talupoeg Heikki Heikinpoika Vaanila (Hindrick Hindersson). Esimest korda olid talupoegade esindajad lubatud seisuste maapäevale 1563. aastal.[2]
Porvoo maapäev[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Porvoo maapäev
Rootsi ja Venemaa vahel peetud Soome sõja ajal kogunesid okupeeritud Soome kindralkubermangu nelja seisuse (aadlikud, vaimulikud, linnakodanikud ja talupojad) esindajad tsaar Aleksander I, vastse Soome suurvürsti kutsel Porvoosse vahemikus 25. märtsist kuni 19. juulini 1809. Keskne Porvoos aset leidnud sündmus oli monarhi ametivande andmine ja seisuste tõotuste andmine 29. märtsil toomkirikus. Iga seisus vandus truudust, kohustudes võtma keisri ja Soome suurvürsti vastu oma tõelise valitsejana, ning kohustudes säilitama põhiseadust ja valitsemisvormi muutumatuna. Seejärel tõotas Aleksander I valitseda Soomet kooskõlas sealsete seadustega. Arvati, et see tähendab põhiliselt seda, et keiser kinnitas aastast 1772 pärineva Rootsi riigi valitsusvormi kui Soome põhiseaduse, kuigi seda tõlgendati ka kui olemasolevate eeskirjade ja seaduste austamist. Maapäeval nõuti, et maapäev koguneks uuesti pärast seda kui Soome sõda on lõpplahenduseni jõudnud. Kuigi sama aasta 17. septembril sõlmiti konflikti lõpetanud Hamina rahuleping, möödus veel viis aastakümmet enne, kui Soome seisused taas kokku kutsuti.
Seisused kogunesid uuesti[muuda | muuda lähteteksti]
Alles 1863. aasta juunis, pärast Krimmi sõda, kutsus Aleksander II seisuste esindajad uuesti kokku. 18. septembril peeti avatseremoonia ja keiser esitas oma pöördumise, milles ta tõotas põhiseadust muuta. Muudatused hõlmasid ka maapäeva regulaarselt kogunevaks organiks muutmist: lubadus, mida keiser ka pidas kui maapäeva 1867. aasta jaanuaris uuesti kogunes (kus võeti vastu maapäeva töökorralduse seadus). Maapäev pidanuks hakkama kogunema vähemalt igal viiendal aastal, kuid tegelikult kogunes maapäev igal kolmandal aastal. 1867. aasta maapäev lükkas nähtavasti tagasi ajakirjandusvabadust käsitleva seaduse ja selle tulemusena kehtestati tsensuur. 1860. aastate maapäevad lõid töötava ja regulaarselt koguneva Soome parlamendi, kuid see tähistas ka lubatud põhiseadusreformi lõppu.
1872. aasta maapäeva valimistel võitsid kahe keelel põhineva partei liikmed, fennomaanid ja svekomaanid, liberalistide arvel populaarsust juurde. Pärast keiser Aleksander II-le sooritatud atentaati ja viimase surma 1881. aastal oli Soome kindralkubermangu eriline koht Venemaa keisririigis ohus. Keiser Aleksander III tegigi teatavaks, et raha- ja postisüsteem ühendatakse nendele vastavate keisririigi süsteemidega. 1882. aasta maapäeval andis Soome kindralkuberner edasi keisri teadaande selle kohta, et maapäeval oli küll õigus seaduseelnõusid esitada, kuid vaid keiser ise sai edaspidi põhiseadust ja sõjaväge puudutavaid muudatusi algatada.
Esimene rõhumise ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Venestamine Soomes
1899. aastal allkirjastas suurvürst Nikolai II dokumendi, mida hiljem hakati kutsuma veebruarimanifestiks. Maapäeva Soome siseasjadega seotud volitusi nõrgestati ja neid anti üle Venemaa ministritele. Maapäeva õiguskomitee võttis samal aastal vastu seisukoha, mille järgi ei olnud manifest Soome kindralkubermangus õiguslikult kehtiv.
Reform[muuda | muuda lähteteksti]
Vene-Jaapani sõja aegsete rahutuste tulemusena toimus 1905. aasta oktoobris Soomes üldstreik. Selle kõige otsesemaks tulemuseks oli keisri manifest, millega tühistati kõik ebaseaduslikud määrused. Lisaks lubati üldisel ja võrdsel valimisõigusel põhinevat parlamenti. Parlamentaarsete reformide teostamiseks kutsuti 1905. aasta detsembris kokku maapäeva erakorraline istungjärk. Ettepanek esitati keisrile 15. märtsil 1906 ja pärast seda kui keiser oli selle heaks kiitnud, esitati see 9. mail seisustele. Reformid jõustusid veel sama aasta 1. oktoobril.
Reformiga muudeti maapäev nelja seisuse seadusandlikust kogust 200 liikmega ühekojaliseks parlamendiks.[3] Samal ajal võeti kasutusele ka üldine valimisõigus, mis andis kõigile vähemalt 24-aastastele meestele ja naistele õiguse valimistel hääletada ja kandideerida. Veel kehtestati parlamendi õigus valitsuse liikmete üle järelevalvet teostada, sõnavabadus, kogunemis- ja ühingute moodustamise vabadus ning ajakirjandusvabadus. Mainitud reformid panid aluse tänasele Soome parlamendile ja selle tunnusjoontele. Esimesed valimised uude parlamenti korraldati aastal 1907.
Koosseis aastatel 1869–1906[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1869–1906 oli Soome maapäeva koosseis järgmine:
- Aadelkond: 201 kohta. Aadliperekondade peadel oli õigus kas isiklikult kohal olla või nimetada enda esindajaks mõni pereliige.
- Vaimulikkond: 40 kohta. Hõlmas preestreid, ülikooli töötajaid ja teisi vanemõpetajaid, kes valisid oma esindajad.
- Linnakodanikud: 30–70 kohta. Tegemist oli linnaelanike esindajatega ja hääleõiguslikud olid vaid maksustatavat vara omavad mehed. Kohtade arv tõusis linnaelanike arvu kasvades.
- Talupojad: 70 kohta. Valiti kaudsetel valimistel, kus võisid valida vaid maaomanikest talupojad (20. sajandi alguses moodustas see vaid 4,5% maaelanikkonnast).
Kõik kojad pidasid arutelusid eraldi ja ühiseid istungeid ei peetud. Enne kui keiser sai mõne eelnõu heaks kiita, pidi selle vastu võtma vähemalt kolm koda.
Maapäeva istungjärgud ja kogunemiskohad[muuda | muuda lähteteksti]
,_Maison_des_%C3%89tats_(Finlande),_House_of_the_Estates_(Finland).jpg)
Soome maapäeva istungjärkude loetelu:[4]
- 1809 (jaanuarist juulini);
- 1863–1864 (septembrist 1863 kuni aprillini 1864);
- 1867 (jaanuarist maini);
- 1872 (veebruarist juunini);
- 1877–1878; (jaanuarist 1877 kuni jaanuarini 1878);
- 1882 (jaanuarist juunini);
- 1885 (jaanuarist maini);
- 1888 (jaanuarist maini);
- 1891 (jaanuarist maini);
- 1894 (jaanuarist juunini);
- 1897 (jaanuarist juunini);
- 1899 (jaanuarist maini);
- 1900 (jaanuarist juunini);
- 1904–1905 (detsembrist 1904 kuni aprillini 1905);
- 1906 (jaanuarist septembrini).
Oma tegevusaja jooksul kogunes Soome maapäev, ja neli seisust, millest see koosnes, hulgas erinevates kohtades. 1860. aastatel kohtusid kõik seisused Soome aadelkonna hoones. Kui Soome aadelkond kohtus seal järjepidevalt kuni aastani 1906, kohtusid kolm teist seisust muudes kohtades: näiteks aastal 1888 koguneti Ateneumi kunstimuuseumi vastvalminud hoones. Aastast 1891 kuni 1906. aasta parlamentaarse reformini kohtusid mainitud kolm seisust, vaimulikkond, linnakodanikud ja talupojad, vastvalminud maapäevahoones (Säätytalo, Ständerhuset). Ent maja koosolekuruumid olid liiga väikesed 200 liikmest koosneva ühekojalise parlamendi jaoks. Hiljem on maapäevahoonet riigiga seotud ülesannete täitmiseks kasutatud vaid episoodiliselt, kuid regulaarselt on hoonet kasutanud teadus- ja akadeemilised asutused ja organisatsioonid.
Maapäevad ja spiikrid[5][muuda | muuda lähteteksti]
| Maapäev | Aadelkonna spiiker (Lantmarskalk) | Vaimulikkonna esindaja (peapiiskop) | Linnakodanike spiiker | Talupoegade spiiker |
|---|---|---|---|---|
| 1809. aasta maapäev | Robert Wilhelm De Geer | Jacob Tengström | Kristian Trapp | Pehr Klockars |
| 1863. aasta maapäev | Johan Mauritz Nordenstam | Edvard Bergenheim | Robert Isidor Örn | Aukusti Mäkipeska |
| 1867. aasta maapäev | Johan Mauritz Nordenstam | Edvard Bergenheim | Frans Wilhelm Frenckell | Aukusti Mäkipeska |
| 1872. aasta maapäev | Johan Mauritz Nordenstam | Edvard Bergenheim | H. W. J. Zilliacus | Aukusti Mäkipeska |
| 1877. aasta maapäev | Johan August von Born | Edvard Bergenheim | Alexander Reinhold Frey −14.6.1877 Georg Wallgren 14.6.1877– |
Carl Johan Slotte |
| 1882. aasta maapäev | Samuel Werner von Troil | Anders Johan Hornborg | Lorenz Lindelöf | Carl Johan Slotte |
| 1885. aasta maapäev | Samuel Werner von Troil | Torsten Thure Renvall | Joachim Kurtén | Carl Johan Slotte |
| 1888. aasta maapäev | Victor von Haartman | Torsten Thure Renvall | Joachim Kurtén | Carl Johan Slotte |
| 1891. aasta maapäev | Victor von Haartman | Torsten Thure Renvall | Joachim Kurtén | Carl Johan Slotte |
| 1894. aasta maapäev | Lars Teodor von Hellens | Torsten Thure Renvall | Joachim Kurtén | Kaarle Wärri |
| 1897. aasta maapäev | Samuel Werner von Troil | ? | Joachim Kurtén | Kaarle Wärri |
| 1899. aasta maapäev | Samuel Werner von Troil | Gustaf Johansson | Joachim Kurtén | Kaarle Wärri |
| 1900. aasta maapäev | Lorenz Lindelöf | Gustaf Johansson | Felix Heikel | Kaarle Ojanen |
| 1904.–1905. aasta maapäev | Constantin Linder (1904), Ossian Wuorenheimo (1904 kohusetäitja, ametlikult 1905) | Gustaf Johansson | Hugo Lilius | Kaarle Ojanen |
| 1905.–1906. aasta maapäev | Viktor Magnus von Born | Gustaf Johansson | Leonard von Pfaler | Pekka Aulin |
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Matti Kinnunen. "Valtaherrain Helsinki. Itämeren valtiaiden tytär".
- ↑ Democracy's Long Road. Vaadatud 16.12.2016.
- ↑ Eduskunnan lyhyt historia. Vaadatud 16.12.2016.
- ↑ Eduskunta.
- ↑ FINPS.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Soome maapäev |