Soome Demokraatlik Vabariik
|
Soome Demokraatlik Vabariik Soome keeles: Suomen kansanvaltainen tasavalta Rootsi keeles: Demokratiska Republiken Finland 01.12.1939–12.03.1940 | |||||||
 Soome ja Nõukogude Liidu vahel kokkulepitud uus piir. Soome pidi loovutama punasega määratletud alad ja vastu saama rohelisega määratletud ala | |||||||
| Valitsusvorm | Nukuriik | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osa | Soome | ||||||
| Rahvavalitsuse esimees | Otto Wille Kuusinen | ||||||
| Pealinn |
ametlikult Helsinki, faktiliselt Terijoki ja Petroskoi | ||||||
| |||||||
| Riigikeeled | Soome keel, rootsi keel | ||||||
| Rahaühik | Soome mark | ||||||
| Hümn | soomekeelne "Internatsionaal" | ||||||
| Ajavöönd | UT +3 | ||||||
| |||||||
.svg){kind=small}
Soome Demokraatlik Vabariik (soome keeles Suomen kansanvaltainen tasavalta), varasemas eesti kirjanduses tuntud ka kui "Soome rahvavalitsus", oli Talvesõja ajal Nõukogude Liidu poolt loodud Soome nukuvalitsus, millega Nõukogude Liit lootis Helsingis oleva valitsuse asendada. Vabariik kuulutati välja 1. detsembril 1939 Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Terijoel (praegune Zelenogorsk) ja kaasaegses ajalookäsitluses on Soome Demokraatlik Vabariik tuntud rohkem Terijoki valitsuse nime all.
Nukuvalitsuse juht oli Otto Ville Kuusinen. Vabariik rahvusvahelist tunnustust ei leidnud, kolme tegevuskuu jooksul tunnustas Soome Demokraatliku Vabariiki vaid nukuriigi moodustanud Nõukogude Liit ning kaks tema väiksemat vasalli Mongoolia ja Tuva[2]. 12. märtsil 1940 saadeti Soome DV laiali ning Soomelt vallutatud alad liideti Karjala Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga. 31. märtsil 1940 moodustati 12. Nõukogude liiduvabariik Karjala-Soome NSV, mida võib pidada Soome DV järglaseks.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Vabariigi asutamine[muuda | muuda lähteteksti]
26. novembril 1939. aastal kell 15.45 teatas Nõukogude Liidu teadeteagentuur TASS, et Nõukogude Liidu ja Soome piiri äärsel Karjala kannasel on Soome suurtükivägi tulistanud mitmed lasud Mainila küla juures üle Nõukogude piiri. Sellele järgnes 30. novembril Punaarmee sõjakuulutuseta sissetung Soomesse ja 1. detsembril kuulutati vastukaaluks Soome valitsusele Helsingis Terijokil välja Soome Demokraatliku Vabariigi rahvavalitsus, mille etteotsa asus endise Soome kompartei üks juhtfiguuridest, Nõukogude Liidus maapaos olev Otto Wille Kuusinen.[3]
Liit Nõukogude Liiduga[muuda | muuda lähteteksti]
Juba samal päeval pöördus Kuusineni valitsus Nõukogude Liidu poole, kiites heaks "punaarmee operatsioonid Soome territooriumil" ja esitades abipalve "uut valitsust toetada võitluses Soome Demokraatliku Vabariigi eest." Kuusinen rõhutas, et Soome DV saab olema demokraatlik vabariik, mitte Nõukogude vabariik ja et praegune rahvavalitsus on ajutine – pärast Helsingi vabastamist piiritletakse uue valitsuse täpsed võimupiirid. Soome Demokraatliku Vabariikide tähtsamad sihid oli ametlikult rajada korralik riiklik kontroll erapankade ja suurtööstuse üle, soodustada väikeettevõtteid, likvideerida töötus, kindlustada kõigile kahenädalaline suvepuhkus, konfiskeerida suurmaaomandid, kustutada talunike võlad, toetada riiklikult vaeseid talunikke, demokratiseerida riigiinstituutide struktuur ja suurendada riiklikku toetust kultuurile ning haridusele.[4]
Järgmisel päeval, 2. detsembril, oli Kuusinen juba Moskvas, kus sõlmis Stalini, Molotovi, Vorošilovi ja Ždanovi juuresolekul "Sõpruse ja vastastikuse abistamise lepingu Nõukogude Liidu ja Soome Demokraatliku Vabariigi vahel." Lepinguga kohustusid mõlemad riigid teineteist toetama aggressiooni puhul, sõlmima kaubanduslepingu ning Nõukogude Liit kohustus saatma Soome DV sõjaväele relvaabi. Lepinguga kaasnes ka maa-alade vahetus. Leppe järgi oli Nõukogude Liit valmis andma Soome Demokraatlikule Vabariigile 70 000 ruutkilomeetrit Nõukogude Karjalast, mis valdavalt karjalastega olid asustatud. Huvitaval kombel oli Nõukogude Liit valmis Soome DV püüdu karjalased ja soomlased ühe riigi rüppe ühendada tunnistama heaks ja õigeks. Vastutasuks oli Soome DV valmis andma Nõukogude Liidule 3970 ruutkilomeetrit Karjala kannasel ning müüma 300 miljoni marga eest Soome lahes Lavassaare, Suursaare, Seiskari, Tütarsaared ja Koivisto saared ning samuti Rõbatši ja Sredni poolsaared Põhja-Jäämere ääres. Samuti oli Soome DV valmis Punaarmeele rentima 30 aastaks Hanko neeme.[3][5] Nõukogude Liit katkestas suhted Soome Vabariigiga ning tunnistas ainsa Soome valitsusena rahvavalitsust.[6]
Riikluse loomine[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude Liit üritas veenda maailma, et Terijoki valitsuse lõid Soome kommunistid ise, mitte ei loodud seda Stalini käsul. Arhiivimaterjalid aga näitavad, et kompartei ideoloog Andrei Ždanov ja nõukogudevalitsuse välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov mängisid suurt rolli SDV rajamisel.[3] Selleks et Soome Demokraatlik Vabariik meenutaks iseseisvat riiki, moodustati kiirustades riiklikud institutsioonid. Riigilipp säilitati esialgu samana, ametlikku vappi välja mõelda ei jõutud. Teisel detsembril kuulutati välja SDV valitsus, mille koosseisu kuulusid:[3]
- Rahvavalitsuse esimees ja Soome välisminister Otto Wille Kuusinen
- Rahvavalitsuse aseesimees ja rahandusminister Mauri Rosenberg
- Kaitseminister Akseli Anttila
- Siseminister [või: siseasjade minister] Tuure Lehén
- Põllumajandusminister Armas Äikiä
- Haridusminister Inkeri Lehtinen
- Karjala asjade minister Paavo Prokkonen
Kuusineni fantoomvalitsus pidas Soome pinnal Terijokis ainult ühe koosoleku, mis toimus kohe 1. detsembril 1939. Kogu ülejäänud sõjaaja istus SDV valitsus Nõukogude tagalas Petroskois. Soome Demokraatliku Vabariigi poolt hallatud piirkondades tegutsesid aktiivselt Karjalas paguluses olnud punasoomlased ja Soome Kommunistlik Partei. SDV aladel levitati kohalike seas kohalike meelsuse muutmiseks ajalehte Kansan Valta, Soome kompartei keskkomitee pöördumist soome rahva poole ning üleskutset korraldada koosolekuid kohaliku Rahvarinde moodustamiseks.[7]
Armee[muuda | muuda lähteteksti]
Kuusineni marionettvalitsus rajas ka sõjaväe, mille etteotsa määrati Akseli Anttila. "Soome rahvaarmee" loomist alustati sügisel ning see pidi olema valmis 24. novembriks 1939. Rahvaarmee aluseks rajati punaväe koosseisus uus 106. laskurkorpus, mida hakati mehitama Venemaal elavate soomlaste, karjalaste ja ingerlastega. Kuna soome rahvaste esindajaid ei jätkunud, määrati korpusesse hulgaliselt ka venelasi, kelle nimesid võimalusel soomestati. Värskele isikkoosseisule korraldati soome keele kursused. Rahvaarmee, mis hiljem nimetati ümber korpuseks, pidi koosnema kahest diviisist, üksikust tankipolgust ja hävitajate eskadrillist, ühtekokku 22 594 meest. Sihitud arvuni armee aga kunagi ei jõudnud, detsembriks oli korpuses kokku umbes 18 000 meest.[3]
Väekoondis toodi Leningradi, et valmistada isikkoosseis ette võiduparaadiks Helsingis. Korpuse võitlusmoraal oli aga madal, mistõttu leidis Soome rahvaarmee kasutust Talvesõjas vaid korra. Kuna rahvaarmeelased jooksid pärast lühikest tulevahetust soomlastega lahinguväljalt minema, ei julgenud Nõukogude väejuhatus rahvaarmee üksusi rohkem rindel kasutada.[3] Selle asemel tegi enamuse tööst Talvesõjas Punaarmee, kus Soomes tegutsevaid üksusi juhtis Kirill Meretskov.[7]
Laialisaatmine[muuda | muuda lähteteksti]
29. jaanuarist peale väljendas Nõukogude Liit valmisolekut taas Soome Vabariigiga suhelda, kuigi säilitas Soome DV valitsuse kuni sõja lõpuni. 14. märtsil, päev pärast Moskva rahu kehtima hakkamist avaldas Kuusineni valitsus ajalehe viimases numbris kahetsust, et Soome rõhutud töölised ei olnud suutnud valitseva klassi vastu üles tõusta kodanlike repressioonide ja põhjaliku ajupesu tõttu. Samuti teatas rahvavalitsus, et tühistas sõprusleppe Nõukogude Liiduga Terijoki valitsuse palvel ning et valitsus lõpetab oma tegevuse. Kaks nädalat hiljem loodi Soomelt vallutatud alade ja Karjala ANSV alade liitmisel Karjala-Soome Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.[8]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Alternative Government: Finnish Democratic Republic". World Statesman. Vaadatud 01.06.2022.
- ↑ Hanno Ojalo (2. detsember 2022). "TEEL SOTSIALISMILEERI: 1. detsembril 1939 loodi Soome demokraatlik vabariik". Õhtuleht.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 ANTS LAANEOTS (2005). KVÜÕA toimetised 5/2005: TALVESÕDA 1939–1940. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 8-75.
- ↑ "Kuusise walitsuse deklaratsioon". Päewaleht. 02.12.1939.
- ↑ "Molotov ja Kuusinen kirjutasid alla vastastikusele abistamise ja sõpruse lepingule". Uus Eesti. 04.12.1939.
- ↑ "Moskva keeldub kõnelemast Ryti valitsusega". Lääne Elu : Läänemaa häälekandja. 04.12.1939.
- ↑ 7,0 7,1 "Ždanovi jäljed". Memento : Eesti Memento Liidu teataja. Aprill 2022.
- ↑ David Kirby (2006). A Concise History of Finland. Cambridge University Press. Lk 197-215.