Solferino lahing

Allikas: Vikipeedia
Napoleon III Solferino lahingus. Jean-Louis-Ernest Meissonieri õlimaal lõuendil 1863. aastast.
Carlo Bossoli 1859. aasta litograafia Solferino lahingu lõpust

Solferino lahing (ka Solferino ja San Martino lahing) toimus 24. juunil 1859 Itaalia teises iseseisvussõjas. Lahingus osalesid ühelt poolt Austria armee keiser Franz Joseph I juhtimisel ning teiselt poolt liitlased, Prantsuse armee keiser Napoleon III ja Sardiinia armee kuningas Vittorio Emanuele II juhtimisel. See oli maailma ajaloos viimane suur lahing, kus sõjaväed olid monarhide isikliku juhtimise all. Lahing lõppes Prantsuse-Sardiinia alliansi võiduga.

See oli suurim lahing pärast Leipzigi lahingut 1813. aastal. Kokku osales lahingus ligi 300 000 sõdurit, neist 130 000 Austria ning kokku 140 000 Prantsuse ja Piemonte liitlasvägede koosseisus. Pärast Solferinot loobus Austria keiser armee isiklikust juhatamisest.

Magenta lahingus lüüa saanud ja itta taganenud austerlased muutsid 23. juunil saabunud Franz Joseph I käsul liikumissuunda ning asusid piki Chiese jõge vasturünnakule. Samal ajal saatis Napoleon III oma väed pealetungile, mistõttu vastased kohtusid ootamatult, ettekavatsemata kohas. Kokkupõrge toimus Solferino ja San Martino külade lähedal, lõuna pool Milano ja Verona vahel asetsevast Garda järvest. Piemontelased võitlesid austerlaste parema tiivaga San Martino lähistel, prantslased aga peajõududega Solferino kandis.

Lõpuks tuli Austria vägedel taganeda ning Prantsuse-Piemonte väed said taktikaliselt tähtsa, kuid kuluka võidu. Solferino lahing otsustas Itaalia teise iseseisvussõja saatuse, viies varem Prantsuse, Austria, Hispaania ja arvukate kohalike riikide vahel killustunud Itaalia ühinemiseni.

Solferino lahing kestis üle 9 tunni. Austria poolel langes üle 3000 sõduri, 10 807 sai haavata ning 8638 langes vangi või jäi kadunuks. Liitlasvägedes hukkus 2492 sõdurit, 12 512 sai haavata ning kadunuks jäi või vangi langes 2922. Mõlemad pooled tulistasid või tapsid tääkidega haavatud ja surevaid sõdureid.

Lahingu tunnistajaks sattunud Šveitsi ärimeest Jean-Henri Dunanti vapustasid lahinguväljale jäetud haavatud sõdurite kannatused. Ta korraldas kohaliku külarahva seas haavatutele abi ning algatas hiljem koju naasnult rahvusvahelised läbirääkimised, mis viisid Punase Risti rajamise ja Genfi konventsioonide vastuvõtmiseni.

Solferino lahingut kirjeldatakse ka eestikeelses laulus, mis on trükitud Jaroslav Hašeki romaani "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" eestikeelses väljaandes ning mitmes üliõpilaslaulikus, ehkki Eestist pärit sõdureid selles konfliktis teadaolevalt kuigivõrd ei osalenud:

Algas taplus Solferinos,
suits käis taevavõlvini.
Soolikaid seal songiti
ja verd seal voolas põlvini.
Soolikaid seal songiti
ja tõusid lihakuhilad.
Raiusid seal meie poisid
hirmsas vihatuhinas.