Soesti linnaõigus

Allikas: Vikipeedia
Soesti linna vapp

Soesti linnaõigus oli keskajal Saksamaa linnades kehtinud õiguste, privileegide ja seaduste kogu, mis moodustus algselt veisenahkadele ja skraadele[1] (pärgamentidele) kirjutatud tekstidest-eeskirjadest. Skraadeks kutsuti ka käsitööliste ametite – tsunftide põhikirju. Skraa on vanaskandinaavia sõna (skrõ/skræ), mis tähendab kuivatatud karusnahka, millele sai kirjutada ürikuid ja õiguste kogumeid.

Soesti linn hiliskeskajal, Georg Brauni joonistus Soesti linnast 1594. aasta raamatus "Civitates orbis terrarum" ('Maailma linnade atlas'), lk. 46. Wroclavi Ülikooli raamatukogu

Üldist[muuda | muuda lähteteksti]

Linnaõigus oli keisri või maahärra antud eesõigus, millega suurem või tähtsam küla või linnaline asula tõsteti ametlikult linna seisusse (anti privileegid). Selle paralleel või ka vastand oli maaõigus.

Soesti jõudsid need seaduste kogud omakorda arvatavasti Kölni kaudu Põhja-Itaalia Lombardia linnadest. Soesti linnaõigus anti keskajal ühtekokku vähemalt 65 Põhja-Saksamaa linnale, kus see reguleeris elukorraldust ning selle alusel valitseti ja juhiti linnu.

Soesti linn tekkis IX sajandi algul Kölni peapiiskoppide egiidi all ja kujunes XIII sajandiks ligi 10 000 elanikuga suurlinnaks. See oli üks neljast tähtsamast linnast Westfaalis Dortmundi, Münsteri ja Osnabrücki kõrval[2]. 1180 valmis uus suur kaitsemüür ümber linnasüdame, mille suuruseks kujunes u 102[3]–106 ha; lisaks kuulus selle valitsemise alla ka 10 kihelkonda ümber Soesti. Rikkuse allikateks kujunesid soolaammutamine ja rauatöötlemine. 1160 andis Heinrich Lõvi Soesti linnaõiguse ka Soesti kaupmeeste kaasosalusel vastasutatud Lübeckile, kus selle edasiarendatud vorm – Lübecki (linna)õigus (das Lübische Recht) omakorda jaotus edasi paljudele hiljem Hansa Liidus tähtsat rolli mänginud Läänemere-äärsetele kaubalinnadele. Soesti linnaõiguse alusel kujunes välja veel ka teine linnaõiguste grupp – Lippe linnaõigus, mis küll levis Lübecki omast väiksemas mahus.

"Kiigetrahvi" kujutis Soesti Nequami raamatus, 13. miniatuur)

Linnaõiguse kirjalikud ürikud[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene teadaolev Soesti linna juriidiline dokument pärineb u 1226. aastast – "Alte Kuhhaut" ('vana lehmanahk'), ja järgmine on teada pärast 1281. aastat – "Neue Kuhhaut" ('uus lehmanahk'). Nimetused viitavad sellele, et kirjutis oli üles tähendatud veisenahkadele. Neid mõlemaid võttis kokku ja täiendas 1350. aastal alustatud skraa – Schrae. 1315 tellis Soesti linn ühelt maalikunstnikult eraldi käskude ja keeldude raamatu "Buch der Nichtsnutze". Selles teavitati kodanikke tõsistest karistustest, mis neid ähvardavad, kui nad ei järgi seadust ja korda[4]. Samuti on Soesti linna oluline õigusallikas 1315–1421 kasutusel olnud kaheksaosaline nn. vanderaamat "Nequambuch" (ladina nequam tähendab saksa Nichtsnutz), milles on ilmekalt illustreeritud väärteod ja nende hilisemad karistused, sealhulgas tänapäeval ehk kurioossena tunduv "kiigetrahv" varastele.

Aastatel 1749–1755 anti Soesti linnaarhiivist pärit esimesed õiguste raamatud, sealhulgas ka skraa, Jena professori T. G. G. Emminghausi trükituna uuesti välja.

"Rattatrahv" XIV sajandist. 'Soesti Nequami raamat', Soesti linnaarhiiv

"Soesti kiigetrahv"[muuda | muuda lähteteksti]

"Soesti kiigetrahv" (die Soester Wippe) oli karistusviis, mida kohaldati Soesti linnas aia- ja põllusaaduste varaste suhtes XIV sajandist veidi muudetud kujul kuni 1780. aastani[5]. See kujutas endast Suure Tiigi (Grote Dyke) kaldal olevat trepikujulist seadeldist, mis oma keskteljel toetus pööravale võllile, nii et kui karistatav ronis üle trepi kesktelje raskuskeskme, hakkas see toimima kiigena ja kurjategija prantsatas vältimatult vette, kust ta siis rahvahulga naeru saatel välja pidi ronima. Enne 1422. aastat välja antud Nequami raamat ("Nequambuch") annab seda "aukaristusviisi" ilmekalt edasi 13 miniatuuril, millest nähtub, et seadeldist sai kasutada ka omamoodi katapuldina. Üks pahategija – habetunud vanamees Lambertus Sanikelenhove lendab kiige teises otsas olevate meeste järsust võttest rahva naerulagina saatel peaaegu üle terve tiigi.

Tänapäeval on see arhailine traditsioon taaselustatud Soesti kodanikest püssimeeste laskefestivali (das Soester Bürgerschützenfest) raames. Pidustused toimuvad alati esimesel laupäeval pärast jaanipäeva ja "suurde tiiki kiikumine" sellele järgneval teisipäeval. Suplusega austatakse tuntud linnakodanikke ja aasta parimat laskurit.

Tänapäevane "treppkiik" Soestis, mai 2008

Soesti linnaõigusega linnad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ https://www.digitale-sammlungen.de/de/view/bsb10021409?page=408,409 Johann Suibert Seibertz, Urkundenbuch zur Landes- und Rechtsgeschichte des Herzogthums Westfalen, II köide, Die alte Soester Schrae, 1300–1400 (Landes- und Rechtsgeschichte des Herzogthums Westfalen. III köide), Ritter, Arnsberg 1843, München, Bayeri Riiklik Raamatukogu, lk. 387–417
  2. ↑ https://www.lwl.org/westfaelische-geschichte/portal/Internet/input_felder/anzeigen.html?link=http://www.lwl.org/westfaelische-geschichte/kar/normal/kar40.jpg&text= Linnaõiguste laienemine Westfaalis, Portal Westfaelische Geschichte
  3. ↑ https://geschichtsverein-soest.de/soest-und-seine-geschichte/soest-ist-eine-besondere-stadt/ Geschichtsverein Soest
  4. ↑ Hans Rudolf Hartung, Soest und die Hanse, lk. 27, ISBN 3-924966-06-0
  5. ↑ Wolfgang Schild, Die Geschichte der Gerichtsbarkeit. Georg D. W. Callwey kirjastus, München 1980 (litsents: Nikol Verlagsgesellschaft kirjastus, Hamburg 1997, lk. 196)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Thomas Schöne, "Das Soester Stadtrecht vom 12. bis zur Mitte des 15. Jahrhunderts, Zugleich ein Beitrag zur Entwicklung deutscher Stadtrechte im hohen und späten Mittelalter" ("Studien und Quellen zur westfälischen Geschichte", 34. köide). Bonifatius, Paderborn 1998, ISBN 3-89710-016-9
  • Wilhelm Kohl, "Das Soester Nequambuch" (Veröffentlichungen der Historischen Kommission für Westfalen, 14. köide), Neuausgabe des Acht- und Schwurbuchs der Stadt Soest, Wiesbaden 1980, ISBN 3-88226-089-0
  • Walter Wilkes, "Die Miniaturen des Soester Nequambuches von 1315. Mit stadtgeschichtlichen Erläuterungen von Gerhard Köhn", Darmstadti Tehnikakõrgkool 1976
  • Anne-Luise Stech, "Die Soester Stadtrechtsfamilie", Göttingen 1965
  • Klaus Welt, "Das alte Soester Stadtrecht in seinem Verhältnis zum Kölner Recht", Münsteri Ülikooli kirjastus, Münster 1960
  • Johann Suibert Seibertz, "Urkundenbuch zur Landes- und Rechtsgeschichte des Herzogthums Westfalen". "Die alte Soester Schrae", II köide 1300–1400 ("Landes- und Rechtsgeschichte des Herzogthums Westfalen", III köide), kirjastus Ritter, Arnsberg 1843, lk. 387–417
  • Wolf-Herbert Deus, "Soester Recht, Eine Quellensammlung", 6 väljaannet, kirjastus Mocker & Jahn, Soest 1969–1978, ISSN 0171-3760, ISBN 3-87902-027-2
  • Wolf-Herbert Deus, "Die Herren von Soest, Die Stadtverfassung im Spiegel des Ratswahlbuches 1417 bis 1751" (Soester wissenschaftliche Beiträge, X köide, ISSN 0171-3752), kirjastus Mocker & Jahn, Soest 1955
  • Wilhelm Ebel, "Das Soester Recht: Wesen, Herkunft und Bedeutung", Soester Zeitschrift. 72. köide, 1959, lk. 5–23, ISSN 0176-3946
  • Wilfried Ehbrecht, "Stadtrechte und Geschichtslandschaft in Westfalen", (Franz Petri jt., "Der Raum Westfalen", VI köide, "Fortschritte der Forschung und Schlußbilanz", I osa, kirjastus Aschendorff, Münster 1989, lk. 215–250, ISBN 3-402-05554-6
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Soesti_linnaõigus&oldid=6066979"