Smiltene piiskopilinnus
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) |
Smiltene piiskopilinnus (saksa Smilten, eesti keeles ka Smilteni[1]) oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud teetõkke ja majanduslinnus, mis kuulus Rauna linnusepiirkonda. See asus Lätis Vidzemes Abulsi (saksa Abbul)[2] jõe ülemjooksul asuva Smiltene linna külje all[3] – jõe paremal kaldal ja Vidusezersi põhjakalda lähedal – Kalnamuiža asulas Smiltene vallas (Smiltenes pagasts), aadressil Kalnamuiža 26.[4]
Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]
- 1359 – Smilteselle
- 1427 – Smilten, Schmiltenn
- 1429 – Szmilten, Smylten
- 1456 – Smylte
- 1473 – Smilthen
- 1489 – Schmillten
- 1582 – Szmyltyn[5]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Linnus algusaegadest Liivi sõjani[muuda | muuda lähteteksti]
Linnuse tekkeks sinna oli mitu põhjust: esiteks oli piirkond, mis kuulus lätlaste Tālava maakonna koosseisu, tihedasti asustatud ja hiljem, kui suhted orduga üha enam pingestusid, tekkis piiskopi valdusele otsene sõjalise kaitse vajadus. Tollal tekkis piirkonda terve linnuste kett. Smiltene oli ka ametkonna keskus.
1224. aastast on andmeid kindlustusest castrum Smiltiselle.[6] Algne Smiltene tugipunkt oli arvatavasti puitehitis. Smiltene läheduses on asunud ka muinaslinnus Kleve järve ääres – Smiltenes pilskaln.[7]
1357. aastat on varaseim baltisaksa ajalookirjanduses märgitud linnuse rajamise daatum.[8] Aastaarv ei ole küll põhjendatud, kuid on võimalik, et siis hakati kivilinnust ehitama.
1359. aastal on Smiltene linnust esmamainitud kirjalikes allikates,[9] kui peapiiskop kaebas Rooma paavstile, et Liivimaa ordu on hõivanud peapiiskopkonna alad ja sealhulgas Smiltene. Linnus peab olema tekkinud tunduvalt varem, kuna paigal on suur strateegiline tähtsus – seal hargneb Võnnust tulev sõjatee kaheks: Tartu ja Pihkva suunas.[10]
1370. aasta paiku on baltisaksa ajaloolaste andmetel ehitatud linnus ordumeistril Wilhelm von Freymersenil ja hiljem peapiiskopile üle antud.[11] Arvatavasti tähendab see siiski üht ehitusetappi ning ordu võimu all on linnust ümber ehitatud ja tugevdatud.
1427–1428 on esmamainitud asulat linnuse juures.
1430 on teada kihelkonna olemasolu. Esimene kirik asus piiskopilinnuses. 1529[12] ehitati asulasse eraldi kirik, mille venelased 1702 maha põletasid.[6]
1464 andis peapiiskop Silvester Stodewescher Smiltenes välja nelja sugupõlve kestvusega meeslääniõiguse paberi tähtsatele ja mõjukatele Liivimaa aadlikele - 50 Tiesenhauseni nime kandjale. Viimastest on mainitud selle Koknese-Berzaune liini esindajatena vendade Peteri ja Hans von Tiesenhauseni poegasid ja jutt käib neile kuuluvatest mõisatest Kulna (Gulbene) linnusepiirkonnas (Borchssokinge to Swaneborch), Koiva (Aa) jõe ääres. Samas oli tegemist juba eelmise peapiiskopi Henning Scharpenbergi poolt välja antud õiguste kinnitamisega[13].
1479 vallutasid linnuse ordu väed.[14]
1530 kinkis peapiiskop Schöning linnuse oma koadjuutorile, Brandenburgi markkrahv Wilhelmile Hohenzollernite suguvõsast.
1533 ja 1537 on Smiltenet mainitud linnapiirkonnana (oppidulum).
1556. aasta juunis ründasid Liivimaa ordu väed ennetavalt Riia Peapiiskopkonda, kuna viimane kavatses välisliitlaste (Poola kuninga ja Preisi hertsogi) abiga ordu Vana-Liivimaal likvideerida. 30. juunil viidi peapiiskop Wilhelm ordu poolt hõivatud Smiltenesse vangi ja sealt edasi ordule kuuluvasse Atsele linnusesse.[15]
Liivi sõjast Põhjasõjani[muuda | muuda lähteteksti]
1559 veebruari lõpus tulid Vene väed Liivimaa sõjakäigul olles röövides ja põletades Tsässviina (Cesvaine) ja Vana-Pebalgi (Vecpiebalga) poolt ning piirasid Smiltene sisse. Üks Grothusi nimeline sakslane üritas linnusest põgeneda, kuid võeti venelaste poolt kinni ja rääkis vaenlasele kõik linnusesse puutuva välja. Venelased tapsid vangi, põletasid linnuseväravad maha ja hõivasid linnuse. Enamuses linnusesolnuist saadeti vangidena Venemaale, ülejäänud suleti hoonetesse ning linnus ja alev pandi põlema.[16]
1560, jaanuari algul tungisid venelased Tartust röövides ja põletades Trikata, Smiltene ja Cesvaine peale. Kuna Smiltene kaitsemeeskond oli paigutatud mujale talvelaagrisse, siis ei kohanud venelased Smiltene all mingit vastupanu ja linnus põletati maani maha.[17] Asula hävitati ja kohalik elanikkond (20 sakslast ja 200 lätlast) küüditati Venemaale.[6] Praeguse kalendriarvestuse järgi toimus see 1559. aasta lõpus.
1561 said linnuse omale poolakad ja sinna paigutati leedu garnison.
1564 juulis saadetud teates kirjeldab hertsog Albrechti sekretär Johannes Molinus endisi peapiiskopkonna ametkondi ja linnuseid üles lugedes, et Smiltene on ärapõlenud loss.[18]
1566. aasta 22. juulil panditi Smiltene linnus Poola kuninga Zygmunt II Augusti poolt kolmeks aastaks Smiltene linnusepealikule ja Võnnu piirkonnafoogtile Caspar Mlodaskyle. Pant ei olnud tasutud nähtavasti veel ka 1599. aastal, kuna staarostiks saanud Mlodasky siis ikka linnust haldas.[19]
1577 andsid leedulased Balthasar Russowi kroonika järgi linnuse ilma lahinguta venelastele ja viimased purustasid selle.
1579 hõivasid poolakad jälle linnuse.[20]
1601 oli linnuse külje all asulas (Hakelwerk) 18 maja. Lühikeseks ajaks hõivasid linnuse rootslased. Pärast seda sai linnuse omanikuks poolakate teenistuses olev Alexander Schwabe.[14]
1613 oli sealne kihelkonnakirik kahjustatud, kuid kasutuskõlbulik ja omas koos Trikata kirikuga ühte õpetajat. Rootsi ajal liideti uuesti linnuse alla Grothuseni (Abel) ja Jurckenhofi (Koltu) mõis, mille poolakad sealt omale eraldanud ja maha müünud olid. Samuti kuulusid varemalt linnuse alla Rauda mõis (Raudenhof), Bānūži mõis (Bahnus) ja Pāpiņase mõis (Papenhof), mis algselt olid talukohad.[21] Aastal 1618 kinkis Poola kuningas Zygmunt III 5 talu (mõisakohta) (sealhulgas Raudenhof, Bahnus ja Papenhof) mõisana Adam Grokowskyle, kellele Smiltene staarost Alexander Schwab need linnuse juurest jälle eraldanud ja kasutada andnud oli.[21]
1625. aasta 9. augustil läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Smiltene, Rauna (Ronneburg) ja Dzerbene (Serben) linnuse ning Palsmane (Palzmar) ja Drusti (Drostenhof) mõisa Rootsi riiginõunikule Swante Bannerile.[22] Sellal koostasid rootslased linnuse plaani, joonistasid üles fassaadi ja ümbruskonna väljanägemise. Suure mõisate reduktsiooniga XVI sajandi lõpul läksid need jälle kroonule tagasi.
1652. aastal Saksamaal Matthäus Meriani koostatud teatmikus Topographia Electoratus Brandenburgici et Ducatus Pomeraniae etc. antakse lühidaid iseloomustusi ka Liivimaa linnade ja linnuste kohta. Smiltene kohta öeldakse, et see oli üks ilus ja suurepärane loss. 1577. aasta kohta jutustab autor, et poolakad ei kaitsnud Smiltene, Rauna ja Trikata linnuseid ning venelased said kätte ja vangistasid seetõttu palju sakslasi.[20]
1638 toimunud adramaarevisjoni järgi elas Smiltenes Banneri lesk. XVII sajandi II poolel koostas Rootsi sõjaväeinsener linnusest ja selle ümbruskonnast plaani.[23]
Põhjasõjast tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]
1702, Põhjasõja käigus vallutasid Vene väed linnuse ja lõhkusid rootslaste remonditu ning hävitasid ka asula. Rüüstatud ja mahajäetud linnust enam ei taastatud, selle asemele kujunes Smiltene mõis.
1759 andis vene keisrinna Jelizaveta I Liivimaa kindralkubernerile krahv Brownile Smiltenest 20 ha rendile ja keisrinna Katariina II lisas 1780 ümbruskonnast veel 10 ha.[24]
XIX sajandil ehitati linnuse kaitsemüüri sisse elu- ja majandushooned, mis on tänini kasutuses.[23]
1870 toimusid linnusemäel väikesed väljakaevamised, mille tulemuste kohta pole aga andmeid.[14]
1893 jaotati osa Smiltene lossi maadest väikesteks maatükkideks.
1920 oli Smiltene viimane omanik vürst Lieveni perekond.[6]
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Ehitusstiililt oli Smiltene vaba kastelli tüüpi ja oli Riia Peapiiskopkonna jaoks asukoha poolest üsna olulise tähtsusega.
Otstarbe järgi on linnus sarnane lõunapoolsete teetõkkekastellidega. See koosneb korrapärase nelinurga kujuga hoovist, mida ümbritseb ringmüür küljepikkusega 60–61 meetrit ja millel näib olevat olnud kivihoonestus ainult müüri edelapoolsel küljel. Välimine kaitseringmüür on 1,3–1,5 m paksune ja laotud maakividest, on mitmetele piiramistele vastu pidanud ja tänaseni osaliselt alles. Linnuse kaitset tugevdas nelinurkne väravatorn, kirdenurgas asunud flankeeriv sama tüüpi torn ja loodenurgas asunud harjatorn. Taoline harjatorn oli XIV sajandi lõpust alates Vana-Liivimaal üsna levinud ja koos eelpoolmainitud tornidega näitab see, et linnuse juures on erinevatel ehitusetappidel täiendusi ette võetud ja algseid puitehitisi järk-järgult kivimüüridega asendatud.[25] Väravatornist ja 4 meetri laiusest väravaavast vasakule jäi neljase ruumijaotusega hoonetiib.[5]
Juba keskajal on linnuse kõrvale ka väike asula tekkinud, millele viitab ka XVII sajandi plaanil linnusest loodes asunud mõisasüdame (Hoflager) paiknemine. Mõisasüda koosneb loomalautadest, hobusetallidest ja muudest majanduskõrvalhoonetest, olid enamjaolt puitehitised ja võisid sellisel kujul juba keskajal ka olemas olla.
Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]
Säilinud on kohati linnuse ringmüüri 3–4 meetri kõrguselt ja samuti väravaava.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ EKI KNAB
- ↑ lk 399, A. W. Hupel, Die gegenwärtige Verfassung
- ↑ Läti kaart
- ↑ Smiltene kaart
- ↑ 5,0 5,1 "Travelzone". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. august 2013. Vaadatud 23. juulil 2013.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 lk 601–602, H. J. Feldmann, Baltisches historisches Ortslexikon
- ↑ lk 5, Jegor von Sievers, Smiltene
- ↑ lk 172, A. F. Büsching, Große Erdbeschreibung
- ↑ UB II, 968
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 250
- ↑ lk 274, Hagemeisters Geschichte
- ↑ Revisio Priviligorum 1599
- ↑ https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 54, 58; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
- ↑ 14,0 14,1 14,2 EBIDAT – Euroopa Linnusteinstituudi Andmepank
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 21
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 78
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 113
- ↑ lk 514, Stefan Hartmann, Herzog Albrecht Regesten
- ↑ lk 274 Hagemeisters Geschichte
- ↑ 20,0 20,1 lk 27, Matthaeus Merian vanem, Topographia Electoratus Brandenburgici
- ↑ 21,0 21,1 https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=snippet&q=Kirchspiel%20Smilten&f=true Hagemeisters Geschichte, lk 274, 275.
- ↑ lk 275 Hagemeisters Geschichte
- ↑ 23,0 23,1 Ieva Ose, Caune/Ose, Leksikon (2004), lk 475–478
- ↑ lk 161, A. W. Hupel, Topographische Nachrichten
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 250–252
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Smiltene piiskopilinnus |
- Smiltenes pilsēta
- Jegor von Sievers, Smilten: Ein Beitrag für die Entwickelungsgeschichte Livlands zur Feier des halbtaussendjährigen Bestehens der Kirche zu Smilten..., Riga 1872