Sinine käoking
| Sinine käoking | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Tulikalaadsed Ranunculales |
| Sugukond |
Tulikalised Ranunculaceae |
| Perekond |
Käoking Aconitum |
| Liik |
Sinine käoking |
| Binaarne nimetus | |
|
Aconitum napellus L. | |
Sinine käoking (Aconitum napellus) on tulikaliste sugukonda käokinga perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taim on surmavalt mürgine.
Sinine käoking on aedades ja elamute ümber kasvatatav mitmeaastane ilutaim. Tema rahvapärased nimetused on kassipätid, kingalill, kalevikübar, aidamehed, ingliking, raudkübar, tormikübar, tuiupätid, aed-käoking.[1]
Kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]
Sinine käoking on levinud enamasti Lõuna-ja Kesk-Euroopas; areaal ulatub Põhja-Rootsini, läänes Portugalini, lõunas Püreneedeni ja idas Karpaatideni. Eestis kasvatatakse teda ilutaimena, võib ka kergesti metsistuda.[2] Kõik käokingad on külmakindlad ja vähenõudlikud taimed. Ühtviisi hästi tunnevad nad end valgustatud kui ka varjulises kasvukohas. Väänleva välimusega taimed kasvavad ja õitsevad paremini varjulises kohas. Ei talu päikesepaistelist ja liiga sooja kasvukohta.[3]
Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Sinine käoking on 50–150 cm kõrgune rohttaim, tugeva naeritaolise lihaka juurikaga. Vars on püstine, tugev, paljas või kaetud liibunud karvadega. Lehed sõrmjagused, 5–7 osaga, piklike, lineaarsete, süstjate või tömpide tipmetega. Õied on ebakorrapärased, violetsed, harvemini sinised, punakad, valkjad, lapilised; ülemine õieleht on kiiverjas, paaditaoline või poolkerajas, ülal kumerdunud, alumised õielehed on tömbid, enamasti süstjad. Õied moodustavad varre ladvas tiheda kobara.[1]
Õitseb alates juuni lõpust 30–35 päeva. Viljad küpsevad septembris. Talvekatet ei vaja.[3] Vili paljuseemneline kogukukkur.[2] Paljundatakse seemnetega ja puhma jagamise teel. Kasvatatakse põõsaste läheduses, üksikult istutatuna, peenras ja lõikkelillena.[3]
Droog[muuda | muuda lähteteksti]
Sinise käokinga droogiks kasutatakse juuri ja mugulaid. Neid kogutakse kogu vegetatsiooniperioodi jooksul või sügisel; pestakse, tükeldatakse ja kuivatatakse temperatuuril 60–70 °C. Teistel käokinga liikidel kasutatakse ka ürti, mida kogutakse maist kuni juuni alguseni, maapealne osa lõigatakse maha 4–5 cm kõrguselt maapinnast.[2]
Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]
Sinine käoking sisaldab umbes 1% diterpeenseid alkaloide: akonitiini, mesakonitiini, hüpakonitiini, N–desetüülakonitiini, oksoakonitiini, neopelliini, napelliini, neoliini.[2] Akonitiini sisaldus on 0,18–3,0%, droogis peab see olema vähemalt 0,8%.[1] Juures sisaldub rohkesti suhkruid, enamasti tärklist.[4]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kasutamine ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]
Käokinga tarvitatakse raviks ainult arsti ettekirjutusel. Kasutatakse alkoholleotisena välispidiselt radikuliidi, neuralgia ja reumatismi korral, Suure mürgisuse tõttu on kasutamine ohtlik.[1] Käokinga alkaloididel on valu vaigistav, põletikuvastane, palavikku alandav ja südame arütmia vastane toime. Käokingatinktuur (Aconiti tinctura) valmistatakse alkoholiga vahekorras 1:10, sisaldab 0,045–0,055% alkaloide; tarvitada 0,6 g ööpäevas. Homöopaatias tarvitusel ägedate põletike, nendega kaasneva südamepekslemise ja südame arütmia leevendamiseks.[2]
Vastunäidustused ja ohud[muuda | muuda lähteteksti]
Sinine käoking on Euroopa üks mürgisemaid taimi. Taimemahla nahale sattumisel, tungib see läbi naha ja tekitab algul lööbe ning seejärel tekib raske mürgistus. Taimeosade närimine kutsub esile mürgistuse mõne minuti jooksul. Surmavaks annuseks inimesel loetakse 2–4 grammi juuremugulaid. Lastel see kogus on veel väiksem.[5] Mürgistusnähtudeks on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, ajutalitluse häired, nägemishäired, südamerütm häirub, kuuma- ja külmahoogude vaheldumine, krambid. Surma põhjuseks on südame- ja hingamislihaste halvatus. Mürgistusnähud võivad ilmneda isegi preparaadi raviannustes tarvitamisel.[2]
Ei soovitata kasvatada ilutaimena, eriti lastega peredes. Taime ei soovitata murda ega muljuda ega tarvitada seespidiselt.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 J.Tammeorg; O.Kook; G.Vilbaste (1975). "Eesti NSV ravimtaimed". Tallinn: Valgus. Lk 78.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Ain Raal (2010). "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia". Tallinn: Eest Entsüklopeediakirjastus. Lk 24.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Bolshaja Poljanka. "Sinine käoking Blue Aconitum napellus Aconitum napellus". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. aprill 2018.
- ↑ Jean Bruneton (1999). Pharmacognosy, Phytochemistry, Medicinal Plants. Pariis: Intercept Ltd. Lk 1052.
- ↑ Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Sinine käoking andmebaasis eElurikkus
