Sardiinia kuningriik

	Regnu Sardu (srd); Regno di Sardegna (it); Regn 'd Sardëgna (pms); Sardiinia kuningriik 1297–1861
	Lipp Vapp
	Sardiinia kuningriik aastal 1815: mandril Piemonte, Savoia, Nizza ja Genova ning Sardiinia saarel
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Cagliari, Torino
Religioon	ristiusk (katoliiklus)
Rahvaarv	4 650 368 (1859)
Riigikeeled	itaalia keel
Peamised keeled	sardi keel, prantsuse keel, piemonte keel, oksitaani keel

See artikkel käsitleb kogu Sardiinia kuningriigi ajalugu. Savoia dünastia kuningriigi (1720–1861) kohta vaata Piemonte-Sardiinia. Varasema kuningriigi kohta vaata Sardiinia ja Korsika kuningriik.

Sardiinia kuningriik koosnes Sardiinia saarest, esmalt Aragoni krooni ja seejärel Hispaania impeeriumi osana (1297–1720), ning lõpuks Savoia dünastia komposiitriigi osana (1720–1861). Selle pealinn oli algselt Cagliari saare lõunaosas ja hiljem Torino mandril. Kuningriigi moodustas aastal 1297 paavst Bonifatius VIII kirikuriigi valdustest Korsika ja Sardiinia saartel ja kinkis selle, kui Püha Tooli lääni, Jaime II de Aragónile. Alles aastal 1324 käivitas Jaime sõjalise operatsiooni oma kuningriigi kontrollimiseks, ja alles aastal 1410 lõppes viimaks vastupanu. Aastal 1416 nimetati esimene arvukatest asekuningatest ja aastal 1420 osteti viimane konkurent saarele välja.

Aastast 1516 oli Aragoni ja sealt kaudu ka Sardiinia kroon personaalunioonis Kastiilia kuningriigiga ja moodustas seega osa palju suuremast Hispaania impeeriumist. Sel ajal muutus hispaania keel ametlikuks keeleks. Aastal 1713 pärast Hispaania pärilussõda loovutati Sardiinia kuningriik Utrechti rahuga Habsburgidele, mis oli korralik tasu Hispaania valdustest ilmajäämise eest. Sama rahulepinguga sai Savoia hertsog Vittorio Amedeo II Sitsiilia kuningriigi, mis andis talle ihatud kuningatiitli. 1720. aastaks oli jõudude tasakaal jälle nihkunud ja Savoia dünastiat sunniti Sitsiiliat Habsburgide Sardiinia vastu vahetama (Haagi rahu). Tol ajal tähendas Sardiinia kuningriik Savoia dünastia riiki aastast 1720 või 1723 alates (tuntud ka kui Piemonte-Sardiinia), pärast Sardiinia krooni Haagi rahuga kuningas Vittorio Amedeo II määramist.

Pärast 1720. aastat muutus kuningriik komposiitriigiks ning sisaldas Sardiinia kõrval Savoia hertsogkonda, Piemontet, Nice'i, Aosta hertsogkonda, Monferrato hertsogkonda, Vercellit ja Astit, Saluzzo marki ja osa Milano hertsogkonnast; Liguuria vabariik, sealhulgas Genova, liideti Viini kongressi otsusel aastal 1815. Ametlikult oli riigi nimeks Sardiinia kuningriik; Savoia dünastia säilitas riikliku nõude Küprose ja Jeruusalemma troonidele, kuigi mõlemad olid juba pikalt Osmanite riigi võimu all (tiitel oli vaid formaalne). Aastal 1860 loovutati Nice ja Savoia Prantsusmaale prantslaste nõusoleku ja abi eest Itaalia ühinemisel. Aastal 1861 sai Sardiinia kuningriigist uue Itaalia kuningriigi asutajariik, annekteerides kõik teised Itaalia riigid. Seega jätkas kuningriik tegeliku Itaalia riigi juriidilist järjepidavust, millele ta kandis üle kõik oma institutsioonid esmalt Itaalia kuningriigile ja seejärel Itaalia vabariigile.

Hispaania võim (1297–1720)[muuda | muuda lähteteksti]

Aragoni kroon (1297–1479)[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Aragoni kroon

Aastal 1297 astus paavst Bonifatius VIII Anjou dünastia ja Barcelona dünastia vahele sõjas nimega Sitsiilia Vesper, rajades paberil Regnum Sardiniae et Corsicae, mis oleks olnud kirikuriigi lään (saarel olid siiski veel kohalikud riiklikud moodustised). Siis pakkus paavst oma äsjaleiutatud lääni Aragoni Jaime II-le, lubades talle paavsti toetust, kui tal peaks tekkima soov vallutada Sitsiilia asemel Pisa Sardiinia. Aastal 1323 moodustas Jaime II liidu Ugone II-ga ja pärast sõjaretke, mis kestis umbes aasta, okupeeris Pisa valdused Cagliari ja Gallura koos Sassariga, nõudes ala kui Sardiinia ja Korsika kuningriiki.

Aastal 1347 sõdis Aragon Genovaga (kes omas suurt Logudoro piirkonda). Siis, alates aastast 1353, sõdis ta Arborea liidri Mariano IV-ga Cappai de Bas perekonnast, kuid ei suutnud alistada viimast giudicatot (Sardiinia põlisrahvaste kuningriigid) aastani 1409, kui Sardiinia lootused aragonlaste saarelt väljaajamiseks kustutas raske kaotus Sanluri lahingus. Aastal 1420 pärast Giudicato di Arborea hääbumist lõpetati Aragoni Sardiinia-vallutus ja kuninglik territoorium kattis esmakordselt pärast peaaegu sajandipikkust sõda terve saare. Sardiinia ja Korsika kuningriik säilitas oma eraldi iseloomu Aragoni krooni osana ja seda ei liidetud niisama Aragoni kuningriigiga. Võitluste ajal Arboreaga andis Pedro IV kuningriigile autonoomse seadusandliku võimu, mis oli üks Euroopa kõige levinumaid õigustraditsioone. Kuningriiki valitses kuninga nimel asekuningas. Kui aastal 1409 võitis Sitsiilia kuningas ja Aragoni pärija Martino Noorem viimast Sardiinia giudicatot, kuid suri siis Cagliaris pärijateta malaariasse, läks Sardiinia Aragoni krooni osana ühendatud Hispaaniale. Korsika, mida kunagi ei vallutatud, jäeti ametlikust tiitlist välja.

Põliselanike sõltumatuse kaotus, kindel Aragoni (hiljem Hispaania) võim koos viljatu feodalismi kasutuselevõtuga, samuti Ameerika avastamine, tekitasid Sardiinia kuningriigi peatumatu languse. Lühike taasärkamise periood tekkis kohaliku aadliku, Oristano markii Leonardo de Alagoni võimu all, kes suutis võita asekuninga armeed 1470. aastatel, kuid purustati hiljem Macomeri lahingus (1478), mis lõpetas edasise lootuse saare sõltumatusele.

Hispaania impeerium (1479–1700)[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Hispaania koloniaalimpeerium

Lakkamatud rünnakud Põhja-Aafrika piraatide poolt ja mitmed katkupuhangud (1582, 1652 ja 1655) halvendasid olukorda saarel katoliiklike monarhide valitsemise alguses.

Sardiinia kahe võimu vahel (1700–1720)[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Sardiinia kuningriik (1700–1720)

Hispaania domineerimine Sardiinias lõppes 18. sajandi alguses Hispaania pärilussõja tulemusel. Utrechti rahuga aastal 1713 Hispaania Euroopa-valdused jagati: Savoia sai Sitsiilia ja osa Milano hertsogkonnast, samas Karl VI (Saksa-Rooma keiser ja Austria ertshertsog) sai Hispaania Madalmaad, Napoli kuningriigi, Sardiinia ja suurema osa Milano hertsogkonnast.

Nelikliidu sõja tulemusel oli Savoia hertsog ja Piemonte valitseja Vittorio Amedeo II nõus andma Sitsiilia Austria Habsburgidele ning saama vastutasuks Sardiinia. Vahetus jõustus ametlikult Haagi rahuga 17. veebruaril 1720. Kuna Sardiinia kuningriik eksisteeris alates 14. sajandist, võimaldas vahetus Vittorio Amedeol säilitada kuningatiitel hoolimata Sitsiilia kaotusest. Vittorio Amedeo oli alguses vahetuse vastu ja jätkas aastani 1723 enda Sitsiilia kuningaks, mitte Sardiinia kuningaks, nimetamist.

Savoia dünastia võim (1720–1861)[muuda | muuda lähteteksti]

Piemonte varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Savoia hertsogkond

Piemontet asustasid ajaloolise aja algul keldi-liguuri hõimud nagu tauriinid ja salassid. Hiljem alistusid nad roomlastele (u 220 eKr), kes asutasid seal mitu kolooniat, sealhulgas Augusta Taurinorum (Torino) ja Eporedia (Ivrea). Pärast Lääne-Rooma riigi langust tungisid piirkonda korduvalt burgundid, goodid (5. sajandil), bütsantslased, langobardid (6. sajandil), frangid (773). 9.–10. sajandil oli veel sissetunge madjarite ja saratseenide poolt. Sel ajal jaotati Piemonte, Itaalia kuningriigi osana Saksa-Rooma riigi koosseisus, mitmeks margiks ja krahvkonnaks.

Aastal 1046 lisas Othon I Piemonte oma peavaldusele Savoiale, mille pealinn oli Chambérys (praegu Prantsusmaal). Muud alad jäid sõltumatuks, nagu võimsad linnad Asti ja Alessandria ning margid Saluzzo ja Monferrato. Savoia krahvkond ülendati aastal 1416 hertsogkonnaks ja hertsog Emanuele Filiberto viis residentsi aastal 1563 Torinosse.

Napoleoni sõjad ja Viini kongress[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1792 ühines Piemonte-Sardiinia Esimese koalitsiooniga Prantsuse vabariigi vastu, kuid löödi aastal 1796 Napoleoni poolt ja sunniti sõlmima ebasoodne Pariisi rahu (1796), mis andis Prantsuse armeele vaba läbipääsu läbi Piemonte. 6. detsembril 1798 okupeeris Joubert Torino ning sundis Carlo Emanuele IV troonist loobuma ja Sardiinia saarele lahkuma. Ajutine valitsus hääletas Piemonte Prantsusmaaga ühendamise poolt. Aastal 1799 okupeerisid Austria-Vene väed lühikeseks ajaks linna, kuid Marengo lahinguga (1800) taastasid prantslased kontrolli. Sardiinia saar jäi prantslaste käeulatusest kogu ülejäänud sõjaajaks välja.

Aastal 1814 kuningriik taastati ja seda suurendati endise Genova vabariigi, äsjase hertsogkonna lisamisega, ja seda võeti kui puhverriiki Prantsusmaa vastu. See kinnitati Viini kongressi otsustega. Reaktsioonina pärast Napoleoni valitsesid riiki konservatiivsed monarhid: Vittorio Emanuele I (1802–21), Carlo Felice (1821–31) ja Carlo Alberto (1831–49), kes võitles oma väeosa juhina Trocadero lahingus, mis seadis reaktsioonilise Fernando VII Hispaania troonile. Vittorio Emanuele I tühistas kogu Napoleoni koodeksi ning andis maad ja võimu tagasi aadlile ja kirikule. See reaktsiooniline poliitika läks nii kaugele, et põlati isegi prantslaste ehitatud maanteede kasutamist. Need muudatused iseloomustasid Piemontet. Sardiinia kuningriik industrialiseerus aastast 1830 alates. Konstitutsioon (Statuto Albertino) kehtestati revolutsioonide aastal 1848 liberaalide surve all, ja sama surve all kuulutas Carlo Alberto sõja Austriale. Pärast algset edu sõjaõnn pöördus ja Carlo Alberto kaotas marssal Josef Radetzkyle Custozza lahingus.

Risorgimento[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Itaalia ühinemine

Nagu kogu Itaalias, oli Sardiinia kuningriik hädas poliitilise ebastabiisusega erinevate valitsuste all. Pärast väga lühikest ja hävitavat uut sõda Austriaga aastal 1849 loobus Carlo Alberto 23. märtsil 1849 troonist oma poja Vittorio Emanuele II kasuks.

Aastal 1852 astus ametisse liberaalne valitsus krahv Cavouri juhtimisel ja Sardiinia kuningriigist sai Itaalia ühinemise mootor. Sardiinia kuningriik (Piemonte) võttis osa Krimmi sõjast, liidus Osmanite riigi, Suurbritannia ja Prantsusmaaga ja võideldes Venemaa vastu.

Aastal 1859 liitus Prantsusmaa Sardiinia kuningriigiga sõjas Austria vastu, Austria-Sardiinia sõda. Napoleon III ei pidanud oma lubadust Cavourile võidelda, kuni kogu Lombardia-Veneetsia kuningriik on vallutatud. Pärast veriseid Magenta ja Solferino lahinguid, mõlemad Prantsusmaale võidukad, pidas Napoleon sõja jätkamist liiga kulukaks ja tegi eraldirahu Cavouri selja taga, millega pidi loovutatama ainult Lombardia. Kuna Austria valitsus ei nõustunud loovutama jalatäitki maad Sardiinia kuningriigile, lepiti kokku loovutada Lombardia Napoleonile, kes omakorda loovutas territooriumi Sardiinia kuningriigile, et hoiduda kaotanud austerlastele piinlikkuse valmistamisest. Cavour lahkus vihaselt ametist, kui sai selgeks, et Vittorio Emanuele nõustub tehinguga.

Garibaldi ja Tuhat[muuda | muuda lähteteksti]

5. märtsil 1860 hääletasid Parma, Toscana, Modena ja Romagna referendumitel Sardiinia kuningriigiga ühinemise poolt. See alarmeeris Napoleoni, kes kartis tugevat Savoia riiki oma kagupiiril, ja ta nõudis, et kui Sardiinia kuningriik tahab uusi maid endale hoida, peab ta Savoia ja Nice'i Prantsusmaale loovutama. See teostati pärast kahtlasi referendumeid, mis näitasid üle 99,5% enamust mõlemas piirkonnas Prantsusmaaga ühinemise kasuks.

Aastal 1860 algatas Giuseppe Garibaldi Sardiinia kuningriigi nimel oma sõjaretke Lõuna-Itaalia vallutamiseks. Ta kukutas kiiresti Mõlema Sitsiilia kuningriigi ja marssis Gaeta peale. Cavour oli tegelikult ühinemisprotsessiga rahul, samas Garibaldi tahtis vallutada Rooma. Garibaldi oli kuningale ja tema peaministrile liiga revolutsiooniline.

Itaalia kuningriigi poole[muuda | muuda lähteteksti]

17. märtsil 1861 kuulutati parlamendi poolt välja Itaalia kuningriik, ratifitseerides nii kõigi teiste Itaalia riikide annekteerimise Piemonte poolt. Kuningriigi asutused ja seadused laienesid kiiresti kogu Itaaliale, kaotades julmalt teiste piirkondade juhtorganid. Piemontest sai kõige domineerivam ja rikkam piirkond Itaalias ja selle pealinn Torino jäi Itaalia pealinnaks aastani 1865, kui pealinn viidi Firenzesse; kuid seevastu tekkis kogu poolsaarel palju rahutusi, eriti Lõuna-Itaalias. Savoia dünastia valitses Itaaliat aastani 1946, kui Itaalia kuulutati vabariigiks.

Sardiinia kuningad (1297–1861)[muuda | muuda lähteteksti]

Jaime II sai paavst Bonifatius VIII-lt aastal 1297 kuningatiitli Rex Sardiniae et Corsicae. Aragonlased ei hõivanud tegelikult saarevaldusi aastani 1323, pärast võidukat sõjaretke Pisa vastu. Siiski ei olnud Sardiinia kuninga tiitel kunagi kindla järglusliiniga ja kõik kuningad kasutasid oma esmast tiitlinumbrit.

Aragoni otsevalitsemine, 1323–1516[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Aragóni kuningate loend

Pikemalt artiklis Aragoni kroon

Nimi	Sünd	Abielud	Surm
Jaime II 1323–1327	10. august 1267 Pedro III ja Costanza poeg	Isabel 1. detsember 1291 lastetu Blanche 29. oktoober 1295 kümme last Marie de Lusignan 15. juuni 1315 lastetu Elisenda de Montcada 25. detsember 1322 lastetu	5. november 1327
Alfonso IV 1327–1336	1299 Jaime II ja Blanche'i poeg	Teresa de Entenza 1314 seitse last Kastiilia Eleanor kaks last	27. jaanuar 1336
Pedro IV 1336–1387	5. oktoober 1319 Alfonso IV ja Teresa de Entenza poeg	Navarra Maria 1338 kaks last Leonor 1347 lastetu Sitsiilia Eleanor neli last	5. jaanuar 1387
Juan I 1387–1396	27. detsember 1350 Pedro IV ja Eleonora poeg	Marthe d'Armagnac üks laps Yolande de Bar kolm last	19. mai 1396
Martín I 1396–1410	1356 Pedro IV ja Eleonora poeg	Maria de Luna 13. juuni 1372 neli last Margarita de Prades 1409 lastetu	31. mai 1410

1410–1412 interregnum

Nimi	Sünd	Abielud	Surm
Fernando I 1412–1416	27. november 1380 Juan I ja Leonori poeg	Leonor Urraca 1394 kaheksa last	2. aprill 1416
Alfonso V 1416–1458	1396 Fernando I ja Leonor Urraca poeg	María (Kastiilia)María 1415 lastetu	27. juuni 1458
Juan II 1458–1479	29. juuni 1397 Fernando I ja Leonor Urraca poeg	Blanca I 6. november 1419 neli last Juana Enríquez kaks last	20. jaanuar 1479
Fernando II 1479–1516	10. märts 1452 Juan II ja Juana Enríquezi poeg	Isabel I 19. oktoober 1469 viis last Germaine de Foix 1505 lastetu	23. jaanuar 1516

Hispaania otsevalitsemine, 1516–1713[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi	Sünd	Abielud	Surm
Carlos I 1516–1554	24. vrebruar 1500 Philipp Ilusa ja Juana poeg	Portugali Isabel 10. märts 1526 kolm last	21. september 1558
Felipe II 1554–1598	21. mai 1527 Carlos I ja Portugali Isabeli poeg	Portugali Maria 1543 üks laps Mary I 1554 lastetu Élisabeth 1559 kaks last Austria Anna 4. mai 1570 viis last	13. september 1598
Felipe III 1598–1621	14. aprill 1578 Felipe II ja Austria Anna poeg	Austria Margarete 18. aprill 1599 viis last	31. märts 1621
Felipe IV 1621–1665	8. aprill 1605 Felipe III ja Austria Margarete poeg	Prantsusmaa Isabel 1615 seitse last Austria Mariana 1649 viis last	17. september 1665
Carlos II 1665–1700	6. november 1661 Felipe IV ja Austria Mariana poeg	Orléansi Marie Louise 19. november 1679 lastetu Maria Anna 14. mai 1690 lastetu	1. november 1700
Felipe V 1700–1713	19. detsember 1683 Louis ja Maria Anna Victoria poeg	María Luisa 2. november 1701 neli last Elisabetta Farnese 24. detsember 1714 seitse last	9. juuli 1746

Hispaania pärilussõja lõppedes loovutati Sardiinia Utrechti rahuga Austriale

Austria otsevalitsemine, 1713–1720[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi	Portree	Sünd	Abielud	Surm
Karl VI 1713–1720		1. oktoober 1685 Leopold I ja Eleonore Magdalene poeg	Elisabeth Christine 1. august 1708 neli last	20. oktoober 1740

Hispaania väed tungisid kuningriiki aastal 1718 Nelikliidu sõja ajal. Keiser Karl VI loovutas selle Haagi rahuga Savoia hertsogile.

Savoia dünastia, 1720–1946[muuda | muuda lähteteksti]

Savoia dünastia monarhid valitsesid oma mandripealinnast Torinost, kuid kutsusid end peamiselt Sardiinia kuninga tiitliga, kuna see oli algsest väiksemast Savoia hertsogi tiitlist kõrgem. Siiski jätkasid nad endi nummerdamist Savoia loendi järgi. Aastal 1861 sai Vittorio Emanuele II Itaalia kuningaks: siiski jätkasid suveräänid kõigi oma endiste tiitlite kasutamist.

Nimi	Sünd	Abielud	Surm
Vittorio Amedeo II 17. veebruar 1720 – 3. september 1730	14. mai 1666 Carlo Emanuele II ja Maria Giovanna Battista di Savoia poeg	Anne Marie 10. aprill 1684 kuus last	31. oktoober 1732
Carlo Emanuele III 3. september 1730 – 20. veebruar 1773	27. aprill 1701 Vittorio Amedeo II ja Anne Marie poeg	Anna Christine Luise von Pfalz-Sulzbach üks laps Polyxena von Hessen-Rotenburg kuus last Élisabeth-Thérèse de Lorraine kolm last	20. veebruar 1773
Vittorio Amedeo III 20. veebruar 1773 – 16. oktoober 1796	26. juuni 1726 Carlo Emanuele III ja Polyxena von Hessen-Rotenburg poeg	María Antonia Fernanda de Borbón kaksteist last	16. oktoober 1796
Carlo Emanuele IV 16. oktoober 1796 – 4. juuni 1802	24. mai 1751 Vittorio Amedeo III ja María Antonia Fernanda de Borbóni poeg	Marie Clotilde de France 1775 lastetu	6. oktoober 1819
Vittorio Emanuele I 4. juuni 1802 – 12. märts 1821	24. juuli 1759 Vittorio Amedeo III ja María Antonia Fernanda de Borbóni poeg	Maria Theresia von Österreich-Este 21. aprill 1789 seitse last	10. jaanuar 1824
Carlo Felice 12. märts 1821 – 27 aprill 1831	6. aprill 1765 Vittorio Amedeo III ja María Antonia Fernanda de Borbóni poeg	Maria Cristina di Borbone-Napoli 7. märts 1807 lastetu	27. aprill 1831
Carlo Alberto 27. aprill 1831 – 23. märts 1849	2. oktoober 1798 Carlo Emanuele di Savoia-Carignano ja Maria Christina von Sachseni poeg	Maria Theresia von Österreich-Toskana 1817 kolm last	28. juuli 1849
Vittorio Emanuele II 23. märts 1849 – 9. jaanuar 1878	14. märts 1820 Carlo Alberto ja Maria Theresia von Österreich-Toskana poeg	Adelheid von Österreich 1842 kaheksa last Rosa Vercellana 1869 kaks last	9. jaanuar 1878
Umberto I 9. jaanuar 1878 – 29. juuli 1900	14. märts 1844 Vittorio Emanuele II ja Adelheid von Österreichi poeg	Margherita di Savoia 22. aprill 1868 üks laps	29. juuli 1900 (mõrvati)
Vittorio Emanuele III 29. juuli 1900 – 9. mai 1946	11. november 1869 Umberto I ja Margherita di Savoia poeg	Jelena Petrović-Njegoš 24. oktoober 1896 viis last	28. detsember 1947
Umberto II 9. mai 1946 – 2. juuni 1946	15. september 1904 Vittorio Emanuele III ja Jelena Petrović-Njegoši poeg	Marie-José 8. jaanuar 1930 neli last	18. märts 1983

Lipud[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Savoia hertsogkond liideti aastal 1713 Sitsiilia kuningriigiga ja aastal 1723 Sardiinia kuningriigiga, säilitas see oma traditsioonilise lipu, mis kujutas valget risti punasel väljal. Kuid tekkis probleem: kui hertsogkond omas ainult väikest Nice'i sadamat, andis ühinemine Sitsiilia ja siis Sardiiniaga kuningriigile üpris suure laevastiku, millel oli sama lipp kui Maltal. Kahe riigi laevade eristamiseks lisas Savoia dünastia lipule sinise raami, ning hiljem vähendas risti ühte nurka.

Lipule tehti väiksemaid muudatusi aastani 1848, kui toimus revolutsioon: liberaalsete revolutsioonide ajendil, mis toimusid kogu Euroopas, nõustus kuningas Carlo Alberto Napoleoni Itaalia trikolooriga kui riigilipuga, lisades sellele Savoia kilbi. Sellest lipust sai Itaalia lipp aastani 1946.

Aragoni dominioonide lipud, sealhulgas Sardiinia
Sardiinia lipp Hispaania ja Savoia võimu all
Algne Savoia lipp
Algne Sardiinia kuningriigi mereväe lipp
Muudetud Sardiinia kuningriigi mereväe lipp
Riigilipp mereväe lipu baasil
Vapiga trikoloor, mida kasutati riigilipuna Sardiinias pärast 1848. aastat ja Itaalias aastani 1946
Lisatud krooniga trikoloor, mida kasutati riigilipuna Sardiinias pärast 1848. aastat ja Itaalias aastani 1946

Sardiinia kuningriigi territoriaalne kasv[muuda | muuda lähteteksti]

1324–1720[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitiline olukord Sardiinias pärast 1324. aastat, kui Aragon vallutas Pisa valdused Sardiinias (sealhulgas kadunud Giudicato di Cagliari ja Giudicato di Gallura).
Sardiinia kuningriik aastatel 1368–1388 ja 1392–1409, pärast sõdu Arboreaga; koosnes ainult Cagliari ja Alghero linnadest.
Sardiinia kuningriik aastatel 1410 kuni 1420, pärast Giudicato di Arborea kaotust Sanluri lahingus (1409).
Sardiinia kuningriik aastatel 1420 kuni 1720.