Sara Montiel
María Antonia Abad Fernández, esinejanimega Sara Montiel (ka Sarita Montiel või Saritísima; 10. märts 1928, Campo de Criptana, Castilla-La Mancha, Hispaania – 8. aprill 2013, Madrid, Hispaania) oli hispaania laulja ja näitleja.
Montieli rahvusvaheline menu Juan de Orduña väikese eelarvega melodraamas "El Último Cuplé" ("Viimane kuplee") 1957. aastal tegi temast Euroopas ja Ladina-Ameerikas staari. 20. sajandi keskel oli ta suures osas maailmast kõige edukam hispaaniakeelne näitleja. Tema filmide "El Último Cuplé" ja "La Violetera" ("Kannikesemüüja") kogutulu oli 1950.-60. aastate hispaaniakeelse filmitööstuse suurim.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Montiel alustas filmirollidega 15-aastaselt Hispaanias. Tema esimene film oli 1948. aastal esilinastunud "Locura de Amor", kus ta mängis islamiusulist printsessi. Seejärel töötas ta Mehhikos, kus osales vähem kui viie aasta jooksul tosinas filmis, omandades 1951. aastal Hispaania kõrval ka Mehhiko kodakondsuse. Sealt siirdus Sara Montiel edasi Hollywoodi, tema esimeseks Ameerika filmiks sai "Vera Cruz" (1954), kus ta mängis koos Gary Cooperi ja Burt Lancasteriga. Columbia Pictures pakkus talle tavapärast seitsmeaastast lepingut, millest Montiel keeldus, kartes Hollywoodi stereotüpiseerivat rollivalikut hispaaniakeelsetele näitlejatele. Selle asemel tegi ta vabakutselisena koostööd filmistuudioga Warner Brothers. Montieli esimene abikaasa (1957-1963) oli USA näitleja Anthony Mann; ilmaliku abiellumise tõttu heideti Montiel Hispaania katoliku kirikust välja.
Filmi "El Último Cuplé" (1957) järel salvestas Montiel filmide kõrvalt ka laule viies keeles ning andis kontserte. Tema järgnevate filmide seas olid "La Violetera" (1958), "Carmen la de Ronda" (1959), "Mi Último Tango" ("Minu viimane tango", 1960, uusversioon 1939. aasta filmist "Caminito de Gloria", kus sama rolli mängis Libertad Lamarque), "Pecado de Amor" (1961), "La Bella Lola" (1962. aasta versioon "Camille'ist"), "Noches de Casablanca" ("Casablanca ööd", 1963), "Samba" (1964), "La Femme Perdue" (1966), "Tuset Street" (1967), "Esa Mujer" (1969), "Varietes" (1971) jt.
Hiljem pettus ta filmitööstuses ning 1974. aastal loobus avalikult filmides näitlemisest, jätkates selle asemel kontsertide, plaadistamise ja teletööga, juhtides Hispaanias omaenda telešõusid. Kuni surmani 2013. aastal oli Sara Montiel üks Hispaania kõrgeimalt tasustatud teleesinejaid.
Teiste seas pakkus Montielile korduvalt osi ka lavastaja Pedro Almodóvar, kuid Montiel keeldus. Almodóvari filmis "Halb kasvatus" ("La mala educación", 2004) kujutas Montieli naiseks rõivastatud meesnäitleja (Gael García Bernal), kasutati ka lõiku filmist "Noches de Casablanca".
2000. avaldas Sara Montiel autobiograafia "Vivir es un placer", millele järgnes 2003. aastal "Sara and Sex". Neis kirjeldas ta oma nelja abielu kõrval ka lühisuhteid kirjanik Ernest Hemingway ja näitleja James Deaniga, nimetades oma elu armastuseks aga nobelist Severo Ochoat. Franco-aegses Hispaanias oli Montiel "saatusliku naisena" tuntud seksisümbol, keda muuhulgas nimetati "Hispaania kauneimaks naiseks", samas kujunes temast hilisematel aastatel ka feminismi eestkõneleja ja geiikoon. Ta ise ütles: "Millal iganes ma mõnes USA linnas esinen, ilmuvad kohale kõik linna geid." ("Cuando voy a actuar a alguna ciudad de EE UU allí están todos los gays de la ciudad.") Kokku plaadistas ta ligi 30 albumit. Tema viimaseks filmiks jäi Óscar Parra de Carrizosa "Abrázame" (2011), kus Montiel parodeeris iseennast.
Sara Montiel on maetud San Justo kalmistule Madridis.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Hispaania filmiauhinna Medal del Círculo de Escritores Cinematográficos pälvis Sara Montiel kolmel korral: 1957. aastal peaosa eest filmis "El último cuplé", 1958. aastal peaosa eest filmis "La violetera" ning 1999. aastal elutööpreemia.
1959. aastal sai "La violetera" filmimuusika plaat kuldplaadiks, Sara Montielile anti ka Hispaania Riikliku Näitlejate Sündikaadi auhind.
1972 nimetati Sara Montiel Los Angelese aukodanikuks.
1981. aastal anti talle Iisraelis Ben Gurioni medal, 1982. aastal Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse orden (Ordre des Arts et des Lettres).
2010. aastal pälvis Montiel Hispaania Medalla al Mérito en el Trabajo kõrgeima järgu (Tööteenete Kuldmedal), millega kaasneb tiitel Excelentísima Señora.