Rüütli tänav (Narva)

Allikas: Vikipeedia
Kaart
Kaart
Vaade Rüütli tänavale Suurelt tänavalt, vasakul Narva raekoda

Rüütli tänav on tänav Narva Vanalinnas. See algab Vestervalli tänavalt ja lõpeb Suure tänavaga ristudes. Tänava pikkus on umbes 210 m. Rüütli ja Suure tänava nurgal asub Raekoja plats.

Aadressil Rüütli 6 asuva maja ees on säilinud osa keskaegsest kivimüürist, mis on endine Kuningavall.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rüütli tänav on Narva üks vanemaid tänavaid. See oli varem umbes kaks korda pikem ning viis Vana värava juurde. Rüütli tänav algas Vestervalli tänavalt, ristus Helsingi tänavaga, ääristas Raekoja platsi ja ristus linna peatänava – Suure tänavaga, Pagari, Rahu, Kiriku ja Koidu tänavaga ning lõpes Pimeaia tänavaga ristudes.

1684. aasta Narva linnaplaanil on tänav märgitud saksa keeles nimega Ritter Gasse. Ajalooliselt kandis tänav nime Rüütli tänav. 1905. aasta linnaplaanil on selle tänava nimi Рыцарская улица.[2]

23. oktoobril 1940. nimetati tänav ümber Muuseumi tänavaks.[3]

Augustis 1941 taastati tänava nime Rüütli tänavaks.[4]

Alates 1960 aastast kandis tänav nime E. Vilde tänav (улица им. Э. Вильде) eesti kirjaniku Eduard Vilde järgi.[2] 27. septembril 1995 ennistati linnavolikogu määrusega nr 70/30 nimi Rüütli tänav.[5]

Ajalooline hoonestus[muuda | muuda lähteteksti]

Aadressil Rüütli tänav 16 asus Narva vaekoda.

Aadressil Rüütli tänav 18 asus Berndt Erichi maja, milles oli vana Narva apteek.

Aadressil Rüütli tänav 21 asus Peeter I maja.

Aadressil Rüütli tänav 28 asus Sergei Lavretsovi maja (aastast 1913 Narva linnamuuseum).

Keskajal olid dominiiklastel kloostrid Tallinnas, Tartus ja Narvas, Rüütli tänava ja Suure tänava ristmikul[6].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vana Narva kaardid
  2. 2,0 2,1 Svetlana Andrejeva. Narva tänavad 17.–21. sajandi linnakaartidel. – Narva Muuseumi Toimetised, nr 7, 2007, lk 108-127.
  3. Rüütli tänav KNAB-is
  4. Põhja Kodu, 25.08.1941
  5. Narva Linnavolikogu määrus nr 70/30
  6. Tiina Kala, „Jutlustajad ja hingede päästjad: dominiiklaste ordu ja Tallinna Püha Katariina konvent“. Kirjastus: TLÜ kirjastus, 2013, ISBN: 9789985587645, 476lk. lk 337

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]