Riigipäevahoone tulekahju
Riigipäevahoone tulekahju (saksa keeles Reichstagsbrand) oli 1933. aastal aset leidnud tulekahju Berliinis asuvas Riigipäevahoones, ühtlasi üks võtmesündmusi Hitleri võimuhaaramise protsessis. Tulekahju käigus sai hoone ulatuslikke kahjustusi, peamiselt sai viga täiskogu saal.[1]
Tulekahjule eelnenud sündmused[muuda | muuda lähteteksti]
Natsid kogusid 1930. aastate algul aina rohkem toetajaid. See oli suuresti seotud ka üleilmse majanduskriisiga, mida oskuslikult ära kasutati, et oma toetust suurendada. President Hindenburg oli sunnitud pidevalt parlamendi (saksa keeles Reichstag) laiali saatma, et siis uusi valimisi korraldada. Riik püsis koos vaid tänu nõrkadele koalitsioonidele, kuna ükski partei ei suutnud haarata suuremat võimu.[2]
1933. aasta jaanuaris määrati Adolf Hitler Saksamaa kantsleriks.[2] Hitler oli sama aasta 4. veebruaril taotlenud määrust, millega pandi piirangud peale ajakirjandusele, samuti anti politseile luba keelustada poliitilised rongkäigud ja kohtumised, halvates sellega demokraatlike valimisi.[3] Sellega sillutati tee diktatuurliku Saksamaa (Kolmanda Riigi) loomise ning Hitleri ainuvõimu kehtestamise poole.
Tulekahju[muuda | muuda lähteteksti]
Tulekahju sai alguse kuus päeva enne Riigipäeva valimisi, 27. veebruaril 1933 kella 21 paiku. Tunnistajate sõnul kuuldi klaasiklirinat ning hetked hiljem olid leegid õhus. Politsei arreteeris peatselt noore mehe, kes leiti higise ja hingeldavana riigipäevahoone kõrvalt, mehe valduses olid ka välgumihklid. Isikuks oli Hollandist pärit töötu ehitajast kommunist Marinus van der Lubbe.[2]
Tulekahju ümbritsevad mitmed vastuolulised seisukohad. Natsid kinnitasid, et tegemist oli kommunistide rünnakuga Saksamaa vastu. Samas leiavad ajaloolased, et tegelikult oli see natside sisetöö, et kiiremini ja jõulisemalt võimule pääseda. Leitakse, et natside väidetel, nagu oleks süütamine olnud kommunistide rünnak Saksamaa riigi vastu, polnud mingisugust alust. Samas leidub aina rohkem tõendeid, et põleng oli siiski natside enda plaan. Üks sellistest tõenditest on kunagise natsi rünnakrühma (saksa keeles Sturmabteilung ehk SA) liikme Adolf Ralli tunnistus. Väidetavalt rääkis Rall prokuröridele kohtumisest rünnakrühmlastega ja SA juhi Karl Ernstiga. Kohtumisel andis Ernst rünnakrühmlastele korralduse läbi tunneli hoonesse liikuda ning tuleohtlikke vedelikke laiali pritsida.[4]
Tulekahju tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Hitler sai tulekahju väga edukalt enda kasuks keerata, kasutades hirmutamistaktikat nii riigi juhatuse kui ka rahva seas. Nimelt soovis värske riigikantsler Hindenburgi nõusolekut kehtestada dekreet, millega saaks riigi juhatus suurema võimu ning mis tühistaks suurema osa rahva põhiõigustest. Hitler veenis Hindenburgi, et tegemist oli kommunistide vägivaldse ülestõusu algusega ning ainus viis seda ära hoida on kehtestada määrus nimega "Riigi ja rahva kaitse jaoks", tuntud ka kui "Reichstagi tulekahju dekreet".[3]
Põlengu hinnanguliseks kahjuks määrati ligikaudu miljon dollarit.[2] Põlengu üks suurimaid tagajärgi oli aga demokraatia asendumine diktatuuriga, Weimari vabariik asendumine Kolmanda Riigiga.[5]
Kohtumenetlused[muuda | muuda lähteteksti]
Peale süütaja Marinus Lubbe võeti kinni ka veel Saksa kommunistliku partei juht Ernst Torgler ning kolm Bulgaaria kommunisti: Vasil Tanev, Georgi Dimitrov ja Blagoi Popov.[6] Kohtumenetlus kõigi viie mehe vastu algas 21. septembril 1933 ning lõppes 23. detsembril. Lubbe tunnistas oma süüd ning samuti kinnitas ta, et tegutses üksinda. Menetluse otsuseks oli Lubbe süüdimõistmine süütamises ning teiste meeste süütuks tunnistamine asitõendite puudumise tõttu. Lubbe mõisteti surma ja ta tapeti 10. jaanuaril 1934 pea maha löömise läbi.[5]
Hitler ei olnud kohtuotsusega rahul ning see on ka üks põhjustest, miks loodi Rahvakohus (saksa keeles Volksgerichtshof). Rahvakohtus menetleti Kolmanda Riigi reetmisega seotud asju ja ka muid poliitrikkumisi, mis asusid väljaspool kehtivat õigussüsteemi. Rahvakohus sai tuntuks oma rangete karistuste ja rohkete surma mõistmiste poolest.[5]
Van der Lubbe karistus tühistati aastal 2008 ning tema auks püstitati monument, kus seisab nii hollandi kui ka saksa keeles lühikirjeldus, kuidas Lubbe tegu oli "varajane vastupanu natsirežiimile".[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ B. J. Hett, What Really Caused the Reichstag Fire, 13.01.2014. https://historynewsnetwork.org/article/154429
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 L. Boissoneault, The True Story of the Reichstag Fire and Nazi Rise to Power 21.02.2017.
- ↑ 3,0 3,1 United States Holocaust Memorial Museum, The Reichstag Fire
- ↑ T. Paterson, Historians Find „proof“ that Nazis burnt Reichstag 15.04.2001.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Deutsche Welle, 75 years ago, Reichstag Fire Sped Hitler’s Power Grab, 27.02.2008
- ↑ R. J. Evans, The Third Reich in Power. London: Penguin Books, 2006.