Riia loss

Riia loss on ajalooline hoone Lätis Riia vanalinnas Daugava jõe ääres.

Riia lossis asuvad tänapäeval Läti Ajaloomuuseum, Kirjandus-, teatri- ja muusikamuuseum ning Välismaade kunstimuuseum.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Riia loss ehitati vahemikus 1202–1209. See hoone asus Skārņu ielā 10–20 ja Kalēju ielā 9/11 piirkonnas, asudes Riia peapiiskopi lossi kõrval. Kahel hoonel oli ühine müür. Riia peapiiskopi ja ordu vahel puhkenud konflikti tagajärjel hõivati loss aastaks 1295, ühtlasi lammutati see suuremalt jaolt maha. Lossi kabel jäi puutumata ja sellest kasvas välja hilisem Püha Jüri kirik.

Uut Riia lossi hakati ehitama 15. juunil 1330 ning lossi ehitustööd lõppesid 1353. aastal. Lossi kaitseehitisi tugevdati põhjalikult ning seejärel sai loss Liivi ordu ordumeistri residendiks. Riia linna ja Liivi ordu vahel aastatel 1481–1491 toimunud Kümneaastase sõja ajal ründasid linnaelanikud 1484. aastal lossi ning pärast 6-kuulist piiramisrõngas olemist, andis lossi garnison alla ning Riia raad otsustas lossi maha lõhkuda. 1515. aasta paiku, ordumeister Walter von Plettenbergi valitsuse ajal, loss taastati, säilitades seejuures esialgse hoonestuse.

Riia loss, mille mõõtmed on (63 x 56 m), on Läti suurim konvenditüüpi hoone. Lossihoone kirde- ja kagunurkades kõrguvad kaks ümmargust torni, lossi teistes nurkades asuvad neljatahulised trepptornid. Lossi all asuvad keldriruumid, mida kasutati peamiselt varustuse ja toiduainete säilitamiseks, vaenlase rünnaku korral peideti sinna hobused. Lossi esimese korruse ruume ja keldreid kasutati sõjavarustuse hoidmiseks, samuti töökodade ning toiduaineteladudena.

Lossi põhiruumid asusid teisel korrusel, kõige uhkemad neist – lõunatiival (Püha Andrease kapell, refektoorium ja idatiival (kapiitlisaal). Hoone läänetiival asusid lossis köök ning muud majapidamisruumid, samuti ordumeistri eluase, lossi põhjatiivas orduvendade magamisruumid. Teisel korrusel asusid lossi põhiruumid, kolmandat korrust kasutati kaitse-eesmärkidel: selle välisseintesse olid ehitatud laskeavad.

1562. aastal, pärast Liivi sõja tulemusel Liivi orduriigi kokkuvarisemist ning Liivimaa hertsogkond (lätipäraselt Pārdaugava hertsogiriik) moodustamist, sai Riia loss Liivimaa kuberneride residentsiks. Loss sai bürgermeistri alaliseks elukohaks ning lossis asus ka lossi komandant oma garnisoniga. Rzeczpospolita ajal ehitati lossi territooriumile mitmeid uusi hooneid ning kogu lossikompleks ümbritseti mullavalli ja laia veekraaviga.

Poola-Rootsi sõja ajal 1621. aastal vallutas Riia Rootsi sõjavägi ning kuni 1710. aastani kasutati lossi Rootsi sõjaväeadministratsiooni vajadusteks. 1682. aastal ehitasid rootslased idatiiva külge arsenali.

Põhjasõja tulemusel vallutasid Venemaa väed Liivimaa ja liitsid Liivimaa Vene tsaaririigiga, 1783. aastal, pärast Venemaa keisrinna Katariina II poolt alustatud haldusreforme Balti kubermangudes, lammutati arsenal Liivimaa kindralkuberneri George Browne käsu kohaselt maha ning ka osa lossiruume, et ehitada Liivimaa kubermanguvalitsuse jaoks avaramaid ruume. Ümberehitus- ja juurdeehitustööd kestsid lossis kogu 19. sajandi jooksul.

Lossi ümberehitused muutsid lossi välisilme, siseruumide viimistluse.

Pärast Esimese maailmasõja lõppu võttis Läti riik Riia lossi oma valdusse ning andis selle Läti Vabariigi presidendi käsutusse. Aastail 1935–1939 oli lossi rekonstrueerimstöödesse kaasatud arhitekt Eižens Laube, kes lisas hoonele nn Kolme tähe torni.^[1]

2015. aastal andis Läti Pank välja Riia lossi ehitamise 500. aastapäeva tähistava meenemündi, mille esiküljel on kujutatud lossi sisevärava kohal olevaid neitsi Maarja ja Wolter von Plettenbergi skulptuure ning tagaküljel on lossi üldvaade.^[2]