Rauaaeg

Allikas: Vikipeedia

Rauaaeg on esiaja hilisem põhijärk, millal tähtsaim tööriista- ja relvamaterjal oli raud.

Rauaaja algus[muuda | muuda lähteteksti]

Raua laialdase kasutamisega kaasnes maaviljeluse, loomapidamise, käsitöö, ehituse, liiklusvahendite ja relvastuse edenemine.

Rohkenes kaubavahetus, hakati kasutama münte.

Järk-järgult lagunes ürgkogukondlik kord ja kujunes klassiühiskond.

Tekkisid riigid ja hakati tegema kirjalikke ülestähendusi.

Siis lõppes esiaeg ehk muinasaeg ning koos sellega rauaaeg kui esiaja järk.

Eelajalooline rauaaeg Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Eesti rauaaeg

Arheoloog Andres Tvauri on nimetanud keskmise rauaaja mõistet ülearuseks. Selle asemel jaotab ta keskmise ja noorema rauaaja Eesti ajaloos rahvasterännuajaks (450–550), eelviikingiajaks (550–800) ja viikingiajaks (800–1050).[1]

Arheoloog Valter Langi järgi jaguneb rauaaeg Eestis vanemaks, keskmiseks ja nooremaks rauaajaks ning nende alamperioodiseks:[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Marek Strandberg "Kildudest kokku pandud teadmised" Sirp, 14.03.2013 (intervjuu arheoloog Andres Tvauriga; vaadatud 15. märtsil 2013)
  2. Lang, V. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]