Rahvusriigi rajamine

Allikas: Vikipeedia

Rahvusriigi loomine (ingl Nation building) on rahvusliku enesepildi (identiteedi) loomine või struktureerimine valitsuse sekkumisega. See erineb "rahvuse kujunemisest", mis on rahvuste tekkimise loomulik protsess. Rahvuse ülesehitamise eesmärk on ühendada inimesed riigiks, et see püsiks poliitiliselt stabiilne ja pikas perspektiivis elujõuline. Rahvusloome toimingu kujundab sõjaliselt, administratiivselt ja majanduslikult valitsev võimueliit, et seadustada olemasolevad või soovitud valitsemissuhted.

Rahvusriigi rajamine on mingil maa-alal nõrgalt seotud hõimude ja kogukondade ühendamine üheks keele-, kultuuri- ja komberuumiks. Rahvusriigi rajamiseks luuakse huvilistele kättesaadav suhtluskeskkond. Määravaks teguriks võib kujuneda rahvuskeelse haridussüsteemi loomine.[1]

Arengu eeldused ja mõjurid[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusriigi loomise protsessis oli ja on oluline roll järgmistel teguritel:

Martin Lutheri (1483–1546) algatatud piibli rahvuskeeltesse tõlkimise ja elanikkonnale selle baasil lugemisoskuse õpetamine luterlikule religioonile üle läinud Euroopa maades.[2]

Johannes Gutenbergi (1394/1406–1468), saksa leiutaja ja ettevõtja poolt kasutusele võetud trükimasin muutis kirjutatud tekstid inimestele kättesaadavaks ja pani sellega aluse rahvuskeele levikule ja juurdumisele.

Õigusriigi rajamise vältimatuks eelduseks oli ja on riigi elanike lugemise ja kirjapandust arusaamise oskus. Sellest johtuvalt peavad õigusriiki rajada või seda ülal pidada soovivad valitsused kindlustama elanike lugemisoskuse, mis omakorda eeldab üldise hariduskohustuse kehtestamist ja koolisüsteemi rajamist. Würtenbergi hertsogiriik kehtestas Lutheri ideede mõjul 1559. aastal esimesena hariduskohustuse poistele,[3] 1592. aastal kehtestas üldise hariduskohustuse (sh ka tüdrukutele) hertsog Palatinus Zweibrückenis[4] ja 1598 aastal Strasbourgi imperiaalne vabalinn. Šotimaal kehtestati üldine hariduskohustus 1616. aastal, Ameerikas Massachusettsi koloonias 1642. aastal, Preisimaal kehtestati Friederich Suure (1712–1786) dekreediga kohustuslik haridussüsteem 1763. aastal ning lastel oli kohustus käia koolis vanuses 5–14. aastat.[5] Austria-Ungari kuningriigis kehtestas kohustusliku alghariduse nõude Maria Theresia (1717–1780).[6] Euroopa luterliku religiooni tunnustavad riigid kehtestasid kohustusliku alghariduse nõude 19. sajandil, katoliiklikud riigid aga alles 20. sajandil. Väljaspool Euroopat hakati üldist haridussüsteemi juurutama alles 20. sajandi teisel poolel.

Vestfaali rahulepinguga, mis sõlmiti 1648. aastal, algas rahvusvahelises suhtluses uut tüüpi riigikorralduse ja poliitilise süsteemi rajamine. Selle tulemit hakati nimetama Vestfaali suveräänsuseks ning sellega tunnustati iga valitseja õigust ise otsustada, millist religiooni tema poolt valitsetaval territooriumil järgitakse. Uus rahvusvahelise poliitika süsteem keelas üha ala valitsejal sekkuda teisel territooriumil toimuvasse ning tunnustas ka ilma päriliku valitsejata, enda elukorraldust demokraatlikult sätestavate inimeste enesemääramise õigust. Selle lepinguga tunnustasid Euroopa pärilikud valitsejad esmakordselt juba 1291. aastal asutatud vana Šveitsi Konföderatsiooni ja Hollandi Vabariigi (1581–1795) suveräänsust.[7]

Kultuur on igal rahval, kuid tsivilisatsiooni tasemele tõuseb rahvas alles siis, kui selle liikmed spetsialiseeruvad, tekib sotsiaalne tööjaotus, rajatakse linnad koos omanäolise halduskultuuriga ning jäetakse järeltulevatele põlvedele rajatisi või leiutisi, mida ka hilisemad põlvkonnad kasutavad ja imetlevad.[8]

Monokulturalismi mõiste märgib poliitikat või sotsiaalset protsessi, mis toetab ühe keele ja kultuuri domineerimise pürgimust ja ülimuslikkuse kehtestamist.[9] Selle eesmärgiks on etniliste hõimude ühendamine üheks rahvaks assimilatsiooni läbi. Monokulturalistid püüavad kujutada ajalugu ja olevikku etnotsentristlikult st nii, et see näitaks ühe rahva ja tema keele üleolekut, õigustades sellega teise keelte diskrimineerimist.[10] Kui see ei õnnestu rahumeelsel viisil, siis rakendatakse vägivalda, mis võib kasvada genotsiidiks, nagu see juhtus Rwandas hutu ja tutsi hõimude vahelises konfliktis.[11] Ka Hiinas praktiseeritav poliitika uiguuride ümberkultuuristamiseks võib käsitleda samas võtmes.[12] [13] 

Multikulturalism märgib riiki, milles elavad kõrvuti või segamini erinevat keelt rääkivad ning erineva kultuurilise ja/või religioosse taustaga inimesed. Multikultuurne riik võib olla jätkusuutlik, kui igal rahvusgrupil on oma territoorium, oma õiguskord (föderatiivne süsteem) ning võim on delegeeritud alt üles – nagu see on Šveitsis. Kui inimesed elavad ühel territooriumil gruppides ja järgivad oma religioosseid või kultuurilisi tavasid ja perekonnaõigust, siis põhjustab see inimeste vahel pingeid, suurendab konfliktide tekkimise tõenäosust. See omakorda kahjustab riigi jätkusuutlikkust või koguni olemasolu.[14] [15]

Halduskultuur muudab teistele nähtavaks rahva arusaama ühiskonna- ja riigikorraldusest, õiguskorrast ja valitsemisviisist ning selles ilmnevate nähtuste kontekstualiseerimiseks.[16]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Keith Darden and Harris Mylonas. 2016. “Threats to Territorial Integrity, National Mass Schooling, and Linguistic Commonality,” Comparative Political Studies, Vol. 49, No. 11: 1446-1479.
  2. ↑ Luther deutsch, p. 70, at Google Books [1]
  3. ↑ "Große Kirchenordnung", 1559, Oliver Geister, Die Ordnung der Schule. Zur Grundlegung einer Kritik am verwalteten Unterricht. Münster 2006, p. 145.
  4. ↑ Emil Sehling (ed.), Die evangelischen Kirchenordnungen des 16. Jahrhunderts. Vol 18: Rheinland-Pfalz I. Tübingen 2006, p. 406.
  5. ↑ Neufeld, John (October 1963). "Compulsory Education in Germany". ALA Bulletin. 57 (9): 805. JSTOR 25696774.
  6. ↑ James van Horn Melton. "Absolutism and the Eighteenth-Century Origins of Compulsory Schooling in Prussia and Austria". p. xiv.
  7. ↑ Olli Bäckström: Polttolunnaat, Eurooppa sodassa 1618–1630, s. 495. Saarijärvi: Saarijärven Offset Oy, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2013. ISBN 978-952-222-394-4.
  8. ↑ Fernández-Armesto, Felipe (2001). Civilizations: Culture, Ambition, and the Transformation of Nature. Simon & Schuster. ISBN 9780743216500. Archived from the original on 1 April 2021. Retrieved 20 June 2015.
  9. ↑ Monoculturalism, online Oxford dictionary [2]
  10. ↑ Jennifer F. Taylor. Ethnocentric Monoculturalism, Encyclopedia of Multicultural Psychology [3]
  11. ↑ White, Kenneth R. "Scourge of Racism: Genocide in Rwanda". Journal of Black Studies. Vol. 39, No. 3 (Jan., 2009), pp. 471-472.
  12. ↑ EL Teataja. Inimõiguste rikkumised Hiinas.[4]
  13. ↑ Feministeerium. Genotsiid uiguuri rahvuse vastu või vägivald uiguuri naiste vastu? [5]
  14. ↑ Sturgis, Patrick et al: Ethnic diversity, segregation and the social cohesion of neighborhoods in London. Ethnic and Racial Studies, 2014, nro 37:8
  15. ↑ Putnam, Robert D., "E Pluribus Unum: Diversity and Community in the Twenty-first Century -- The 2006 Johan Skytte Prize," Scandinavian Political Studies 30 (2), June 2007.
  16. ↑ Administrative Culture. Oxford Research Encyclopedias. [6]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rahvusriigi_rajamine&oldid=6437763"