Psühhomeetria
Psühhomeetria on uurimisvaldkond, mis tegeleb psühholoogiliste mõõtmiste teooria ja tehnikaga. Psühhomeetria tegeleb oskuste, teadmiste, võimete, hoiakute, isiksuseomaduste ja õpitulemuste võimalikult objektiivse mõõtmisega. Psühhomeetria valdkonda kuulub hindamisvahendite (näiteks testide ja küsimustike) väljatöötamine ja valideerimine nii psühholoogiaalases uurimistöös kui ka kliinilises praktikas kasutamiseks. Psühhomeetrilisel uurimistööl on kaks peamist eesmärki: mõõtevahendite koostamine ja mõõtmisprotseduuride väljatöötamine.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Psühholoogiline testimine pärineb kahest mõttevoolust: esiteks Darwini, Galtoni ja Cattelli omast, kes mõõtsid individuaalseid erinevusi, ja teiseks Herbarti, Weberi, Fechneri ja Wundti esindatud mõttevoolust, kes sooritasid psühhofüüsikalisi mõõtmisi. Nimetatud inimeste töö ja uurimused on viinud eksperimentaalpsühholoogia ja standardiseeritud testimise väljakujunemiseni.[1]
Psühhomeetria loojaks võib pidada Sir Francis Galtonit, keda inspireeris Charles Darwini raamat "Liikide tekkimine" (1859), mis käsitleb individuaalseid erinevusi loomade seas. Darwini ideed tekitasid Galtonis huvi inimeste vahel eksisteerivate erinevuste ning nende erinevuste mõõtmise vastu. Galton kirjutas raamatu "Sünnipärane geenius" (1869), milles käsitles individuaalseid erinevusi inimestel ja kuidas need erinevused muudavad ühed inimesed rohkem ja teised vähem "kohastunuks". Omadused, millest Galton kirjutas (sensoorsed ja motoorsed funktsioonid: reaktsiooniaeg, nägemisteravus, füüsiline tugevus), on tänapäeval olulised muutujad teaduslikus psühholoogias. Suur osa varasest psühhomeetrilisest tööst toimus just eesmärgiga mõõta intelligentsust. Galton, keda kutsutakse mõnikord psühhomeetria isaks, koostas teiste antropomeetriliste testide hulgas ka vaimseid teste. Galtoni tööd jätkas James McKeen Cattell, keda peetakse oluliseks psühhomeetria arendajaks ja kes võttis kasutusele mõiste "mentaalne test".[1]
Psühhomeetria päritolu on seotud ka psühhofüüsika valdkonnaga. Johann Friedrich Herbart lõi mõistuse matemaatilised mudelid, mis mõjutasid hariduseandjaid paljude aastate jooksul. Herbarti tööd laiendas Ernst Weber, kes püüdis tõestada, et eksisteerib psühholoogiline lävi ehk mingi sensoorse süsteemi aktiveerimiseks on vajalik teatud tugevusega stiimul. Gustav Theodor Fechner sõnastas seaduse, mille kohaselt tajumulje tugevus kasvab stiimuli intensiivsuse logaritmilise funktsioonina. Psühholoogilise testimise teooriate ja meetodite väljatöötamist hilisemate uurijate poolt mõjutas ka Wilhelm Wundti töö, keda peetakse psühholoogia loojaks.[1]
Louis Leon Thurstone, kes 1936. aastal asutas Psühhomeetrilise Ühenduse, lõi mõõtmise teoreetilise lähenemise, mida kutsutakse võrdleva otsustuse seaduseks. Nii Charles Edward Spearman kui ka Thurstone aitasid kaasa faktoranalüüsi loomisele.
Psühholoogiliste testide kasutamine kasvas hüppeliselt pärast teise maailmasõja lõppu. Psühhomeetrilist testimist rakendati intelligentsuse, isiksuse ja hoiakute uurimiseks. Vastuseisu psühholoogiliste testide kasutamise suhtes esines nii teadlaste seas kui ka ühiskonnas laiemalt. Paljud inimesed arvasid, et psühholoogilised testid, milles sageli küsiti küsimusi inimese eraelu kohta, rikkusid testitäitjate privaatsust. Samuti kahtlustati testide väärkasutamist mõnede tööandjate poolt.[2] 1950. aastate lõpus kirjutas Leopold Szondi: "Viimaste aastakümnete jooksul on psühholoogiline mõtlemine peaaegu täielikult alla surutud ja kõrvaldatud ning asendatud statistilise mõtlemisega. Täpselt selles näeme tänapäeva testoloogia ja testimaania vähkkasvajat."[3] Antitestimise liikumine kulmineerus 1965. aastal, kui mõned koolid põletasid õpilaste poolt täidetud isiksusetestide tulemusi ning Ameerika Ühendriikide Kongress uuris testide kasutamist valitsuse poolt ja piiras nende kasutamist.[2]
Samuti on tõstatatud küsimusi psühhomeetriliste testide kasulikkuse ja kahjutuse kohta. Otseselt vaadeldamatute omaduste mõõtmine on keeruline ja suur osa psühhomeetrilisest uurimistööst keskendubki selliste omaduste defineerimisele ja kvantifitseerimisele. Kriitikud on väitnud, et selline defineerimine ja kvantifitseerimine on võimatult keeruline ja selliseid mõõtmisi väärkasutatakse sageli, näiteks isiksuseteste personalivalikul.
Mõõtmisvahendid ja -protseduurid[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed psühhomeetrilised testid koostati intelligentsuse mõõtmiseks.[4] Üks varane vahend intelligentsuse mõõtmisele oli Stanfordi-Binet' intelligentsustest, mille töötas välja prantsuse psühholoog Alfred Binet.
Psühhomeetriat rakendatakse hariduses, et mõõta võimekuse taset näiteks lugemises, kirjutamises ja matemaatikas. Põhilised viisid selliste võimete mõõtmiseks põhinevad klassikalisel testiteoorial ning uuematel lähenemistel nagu latentsete omaduste teooria ja Raschi mõõtmismudelid.
Psühhomeetrilisi teste kasutatakse ka isiksuseomaduste mõõtmiseks. Terve hulk teoreetilisi lähenemisi on keskendunud isiksuse kontseptualiseerimisele ja mõõtmisele. Mõned tuntuimad isiksusetestid on Sotsioonika, Suur viisik, Minnesota mitmefaasiline isiksuseküsimustik ja Myersi-Briggsi tüpoloogia küsimustik.
Psühhomeetrilisi teste, näiteks Likerti skaalat, kasutatakse ka hoiakute mõõtmiseks.
Teoreetilised lähenemised[muuda | muuda lähteteksti]
Psühhomeetrikud on välja töötanud mitmeid mõõtmisteooriaid: klassikaline testiteooria, latentsete omaduste teooria ja Raschi mõõtmismudel.
Samuti on välja töötatud meetodeid suurte andmehulkade (korrelatsiooni- ja kovariatsioonimaatriksite) töötlemiseks. Selliste tehnikate hulka kuuluvad faktoranalüüs,[5] mis võimaldab esitada suurt hulka tunnuseid väiksema arvu tunnuste kaudu, mitmemõõtmeline skaleerimine,[6] mis võimaldab leida lihtsa esitusviisi andmetele, millel on palju latentseid dimensioone ja andmete klasterdamine,[7] mis võimaldab leida suuremast andmehulgast sarnased objektid. Nimetatud meetodite eesmärk on võimaldada esitada suuri andmehulki lihtsamal viisil. Struktuurvõrrandite mudelid ja teeanalüüs võimaldavad koostada mudeleid ja sobitada neid andmetega, et testida, kas koostatud mudelid sobivad hästi tegelike andmete kirjeldamiseks.
Põhimõisted[muuda | muuda lähteteksti]
Klassikalise testiteooria kesksed mõisted on reliaablus ja valiidsus. Reliaablus väljendab mingi mõõtmisvahendi konsistentsust ehk seda, kas test annab eri testimiskordadel sarnastes tingimustes sarnased tulemused. Valiidsus näitab, mil määral mingi mõõtevahend mõõdab seda, mille mõõtmiseks ta mõeldud on. Kõrge reliaablus on vajalik, kui mitte piisav tingimus, et väita, et mingi mõõtevahend on valiidne.
Nii reliaablust kui ka valiidsust saab statistiliselt hinnata. Korratavust eri mõõtmiskordadel saab hinnata Pearsoni korrelatsioonikoefitsiendiga. Sellist analüüsi kutsutakse kordustesti reliaabluseks. Sama testi eri variantide ekvivalentsust saab hinnata paralleeltestide reliaabluse abil, mis põhineb samuti Pearsoni korrelatsioonikordajal.[8]
Testi sisemist konsistentsust võib hinnata, korreleerides testi kahe poole sooritust samadel isikutel. Sellist lähenemist nimetatakse testi poolte vaheliseks reliaabluseks. Üks sagedamini kasutatavaid reliaablusindekseid on Cronbachi α, mis on võrdne testi kõikidel võimalike poolte vaheliste reliaabluste keskmisega. Veel üks meetod reliaabluse hindamiseks on klassisisene korrelatsioon, mis väljendab konkreetse uurimisobjekti hajuvuse suhet kõikide uurimisobjektide hajuvusse.
Ka valiidsusel on mitu vormi. Kriteeriumivaliidsust saab hinnata, korreleerides mingi mõõtmistulemus kriteeriumiga, mis teooria kohaselt peaks sellega seotud olema. Kui kriteeriumi mõõdetakse mõõdiku valideerimisega samal ajal, on eesmärgiks hinnata kaasnevat valiidsust; kui kriteeriumi mõõdetakse hiljem, on eesmärgiks hinnata ennustavat valiidsust. Mõõdik on kõrge konstruktivaliidsusega, kui see on seotud teiste konstruktidega teooriast lähtuval moel. Sisuvaliidsus näitab, kui hästi testiküsimused kajastavad mõõdetavat valdkonda tervikuna.
Psühholoogilste testide skoorid peaksid täpselt ja selgelt kajastama mõõdetavaid omadusi. Selleks, et omadusi täpselt mõõta, kasutatakse skaalasid, millel on erinevad omadused. Eristatakse nelja põhilist skaalatüüpi. Nominaalskaala võimaldab vaadeldud objektid jagada kategooriatesse. Nominaalne tunnus on näiteks sugu: naine või mees. Järjestus- ehk ordinaalskaala võimaldab objekte mingi tunnuse alusel järjestada. Järjestusskaalal mõõdetavad on näiteks koolihinded: mitterahuldav kuni eeskujulik. Järjestusskaalal mõõdetud omaduse puhul ei saa eeldada võrdseid vahemikke. See tähendab, et ei saa eeldada, et erinevus mitterahuldava ja rahuldava hinde vahel on sama suur kui erinevus hea ja eeskujuliku hinde vahel; hinded näitavad vaid järjestust. Vahemik- ehk intervallskaala skaalapunktide vahel on võrdsed intervallid. Intervallskaala on näiteks Celsiuse skaala: temperatuurierinevus –2 ja –3 kraadi vahel on sama suur kui +10 ja +11 vahel. Suhteskaala omab lisaks eelnevate skaalade tunnustele ka tegelikku nullpunkti. Tegeliku nullpunktiga on iseloomustatav näiteks raha hulk rahakotis: kui rahakotis on null ühikut raha, näitab see, et seal ei ole raha vähemalgi määral. Tegelikku nullpunkti ei ole olemas aga nominaal-, järjestus- ja intervallskaaladel, näiteks Celsiuse skaalal mõõdetud 0-kraadine temperatuur ei tähenda soojuse puudumist. Skaalade erinevate omaduste tõttu sobivad erinevate skaalade andmete töötlemiseks erinevad statistilisi meetodid.
Psühhomeetrikuid huvitab ka vastamiskallete tuvastamine ja kõrvaldamine testidest. Vastamiskalle on süsteemne ehk mittejuhuslik viga, mis põhjustab ühe demograafilise grupi esindajate alusetu eelise testitulemuses teiste demograafiliste gruppide esindajate ees.[9]
Kvaliteedistandardid[muuda | muuda lähteteksti]
Valiidsust ja reliaablust peetakse vajalikeks teguriteks iga psühhomeetrilise testi kvaliteedi hindamisel.
2014. aastal avaldatud "Haridusliku ja psühholoogilise testimise standardid"[10] kirjeldab standardeid testi väljatöötamiseks, hindamiseks ja kasutamiseks. Raamat katab teemasid nagu valiidsus, reliaablus, mõõtmisvead ja ausus testimisel. Samuti seab see testimisega seotud standardid nagu testi koostamine ja arendamine, skaalad, normid, testi administreerimine, skoorimine, aruandmine, tulemuste interpreteerimine ning testitegijate ja -kasutajate õigused ja kohustused.
Mitteinimesed: loomad ja masinad[muuda | muuda lähteteksti]
Psühhomeetriaga uuritakse inimeste võimeid, hoiakuid, omadusi ja akadeemilist arengut. Mitteinimestest loomade käitumist, vaimseid protsesse ja võimeid uurib võrdlev psühholoogia. Evolutsiooniline psühholoogia uurib nii inimesi kui ka teisi loomi.
Võimete, omaduste ja õppimise hindamist masinatel käsitleb tehisintellekti uurimisvaldkond.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kaplan, R.M., & Saccuzzo, D.P. (2010). Psychological Testing: Principles, Applications, and Issues. (8th ed.). Belmont, CA: Wadsworth, Cengage Learning.
- ↑ 2,0 2,1 Leahey, T. H. (1997). A History of Psychology. 4th edition, p.440.
- ↑ Leopold Szondi (1960) Das zweite Buch: Lehrbuch der Experimentellen Triebdiagnostik. Huber, Bern und Stuttgart, 2nd edition. Ch.27, From the Spanish translation, B)II Las condiciones estadisticas, p.396.
- ↑ "Different psychometric test". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2020. Vaadatud 26. mail 2016.
- ↑ Thompson, B.R. (2004). Exploratory and Confirmatory Factor Analysis: Understanding Concepts and Applications. American Psychological Association.
- ↑ Davison, M.L. (1992). Multidimensional Scaling. Krieger.
- ↑ Kaplan, D. (2008). Structural Equation Modeling: Foundations and Extensions, 2nd ed. Sage.
- ↑ Reliability definitions at the University of Connecticut
- ↑ Warne, R. T., Yoon, M., & Price, C. J. (2014). Exploring the various interpretations of "test bias." Cultural diversity and ethnic minority psychology, 20(4), 570-582. doi:10.1037/a0036503
- ↑ AERA, APA & NCME. (2014). Standards for Educational and Psychological Testing. Washington, DC: American Educational Research Association