Plantagenetide suurriik
Plantagenetide suurriik (inglise keeles Angevin Empire, prantsuse keeles L'Empire Plantagenêt) oli aastatel 1154–1214 eksisteerinud poliitiline kooslus, mis koosnes Inglise kuningate valdustest. Suurriik koosnes kogu Inglismaast, poolest Prantsusmaast ning osadest Walesi ja Iirimaa piirkondadest, kuid selle mõjuvõim ulatus kogu Briti saartele. Prantsusmaa valduste omanikena olid Inglise kuningad Prantsusmaa kuningate vasallid, mitte iseseisvad valitsejad. Plantagenetide suurriigi kõrgperioodil kontrollis see Prantsusmaal Anjoud, Maine'i, Tourraine'i ja Akvitaaniat.
Suurriik sai alguse Henry II kroonimisega Inglismaa kuningaks. Plantagenetide suurriigi valitsejate ja Prantsusmaad valitsevate Kapetingide vahel toimusid pidevad konfliktid, mille järel kaotas 1214. aastal Inglise kuningas John Maata kõik oma kontinentaalvaldused, välja arvatud Akvitaania. See oli ka suurriigi faktiline lõpp. Formaalselt lõppes suurriik 1259. aastal, kui Johni järglane Henry III loobus oma nõuetest kaotatud aladele.
Suurriigi kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Anarhia[muuda | muuda lähteteksti]
Henry I oli nimetanud oma järglaseks oma tütre Matilda, kuid inglise aadlikud keeldusid pärast Henry surma naise võimu tunnustamast. 1135. aasta detsembris maabus Inglismaale Henry I õepoeg Stephen, kes lasi ennast kuningaks kroonida. Ta sai samuti Normandia hertsogiks. Stephen oli Henry I ajal vandunud truudust tema tütrele, kuid väitis, et see vanne on seaduslikult kehtetu, kuna kuningas oli seda jõuga nõudnud ning kuna Matilda oli sohilaps.[1] Paavst Innocentius II tunnustas Stepheni võimu, kuna uus valitseja oli kiriku suhtes tolerantsem kui eelmine.[2]
Matilda abikaasa, Anjou krahv Geoffrey Plantagenet, hakkas pärast Stepheni võimuleasumist tegema rüüsteretki Normandiasse. 1137. aasta mais tunnustas Prantsuse kuningas Louis VI Stephenit Normandia valitsejana, kuna nägi Normandia ja Anjou personaaluniooni suurema ohuna kui Normandia ja Inglismaa oma.[3]
1138. aastal hakkas Stephen aadlike ja vaimulike seas populaarsust kaotama, kuna oli nende mitmeid õigusi riivanud. Näiteks oli ta 1136. aastal pärast Canterbury peapiiskopi surma tolle vara hõivanud.[3] 1138. aasta juunis tungis Geoffrey Normandiasse. Ka Inglismaal algas Stepheni vastu mäss, mida juhtis Matilda poolvend Gloucesteri krahv Robert. Peamiseks mässupiirkondadeks olid Wales ja Loode-Inglismaa.[4] Põhjas tegutsesid šotlased Stepheni vastu.[5]
1139. aasta septembris maabusid Matilda ja Robert Arundelis. Robert pääses Stepheni vägedest mööda ja läks läände, kuid Matilda jäi lõksu. Stephen, lähtudes eeldatavasti rüütellikkust eetikast, laskis aga naisel minna. Seda sammu kritiseeriti kui poliitiliselt naiivset tegu.[6] Kui Matilda Roberti juurde jõudis, ühinesid mitmed kohalikud aadlikud tema liikumisega.
1141. aastal võeti Stephen Lincolni lahingus vangi.[7] 7. aprillil 1141 kuulutati Matilda Winchesteris Inglismaa ja Normandia valitsejannaks. Matilda lootis end Londonis kroonida, kuid Stepheni toetajad jäid kuningale truuks ning Matilda pidi Oxfordi põgenema.[8] 14. septembril langes Robert Winchesteri lahingus vangi. Lõpliku rahu ei suudetud saavutada, kuid lepiti kokku vangide (Stepheni ja Roberti) vahetamises, mis toimus 1. novembril.[9]
Stepheni vangilangemine takistas tal Normandia kaitsmist. 1141. aastal alistus Normandia keskosa ning 1145. aastaks oli terve Normandia Geoffrey kontrolli all.[9]
31. oktoobril 1147 suri Robert ning Matilda lahkus järgmisel aastal Inglismaalt, kuna talle tundus, et ilma Robertita ei suuda ta oma toetajaid koos hoida.[10] 1149. aastal üritas Matilda poeg Henry Stephenit rünnata, kuid mässajad arvasid, et Stephen on liiga tugev ning keeldusid lahingusse minemast. Henry pidi mandrile taganema.[11]
1149. aastal andis Geoffrey Plantagenet Normandia oma pojale Henryle. Kaks aastat hiljem Geoffrey suri ning Henry päris kõik tema valdused. 1152. aasta märtsis lahutas Prantsusmaa kuningas Louis VII end oma naisest Eleanorist, kellest sai Henry abikaasa.[12] Jaanuaris 1153 tungis Henry Inglismaale. Kuningas Stephenil polnud huvi sõdimise vastu, kuna eelmise aasta mais ning 1153. aasta augustis olid surnud tema naine ja vanem poeg. 6. novembril sõlmis Stephen Henryga Winchesteris rahu. Stephen jäi elu lõpuni kuningaks, kuid ta pidi Henry adopteerima ja nimetama tema troonipärijaks. Stepheni pojale Williamile lubati kõik valdused, mida tema isa oli omanud enne kuningaks saamist.[13]
Henry II valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Henry II sündis 1133. aastal Anjou krahvi Geoffrey ja keisrinna Matilda peres. 18-aastaselt päris ta oma isa hertsogkonna ja sai Normandia hertsogiks. 1154. aastal krooniti 21. aastane Henry II Inglise kuningaks. Ta oli kuningatiitli kodusõja (vt Anarhia) käigus võitnud kuningas Stephenilt.[14]
Võimuletuleku järel seisis Henry vastamisi mitmete probleemidega – Stepheni võimuloleku ajal olid mässulised ehitanud palju illegaalseid kindlusi, samuti valitses rahulolematus parunite hulgas. Ta tegi hulgaliselt reforme riigivalitsemises, kuulutades mittekehtivateks kõik muudatused, mis olid tehtud pärast Henry I surma 1135. Õigusruumis pani ta aluse tänasenikehtivale angloameetika õigussüsteemile. Samuti soovis ta muuta kiriku ja monarhia vahekorda, nimetades ametisse endale lojaalsed kohtunikud ja magistraadid – ametikohad, mis sinnamaani olid kuulunud kiriku pädevusse.[14]
Tüli kirikuga viis vastuseisuni Canterbury peapiiskopi Thomas Becketiga, mis päädis lõpuks 1170.aastal Becketi mõrvaga.
Henry II valdused saavutasid oma suurima ulatuse ca 1173.[14] 1152. aasta märtsis sõlmitud abielust Akvitaania Eleanoriga sai temast Akvitaania valitseja.[15] 1150. aastate lõpust omas ta kontrolli Bretagne’i üle, 1173–1174. aastal Alnwicki lahingus võttis ta kinni Šoti kuninga William I ja allutas Šotimaa oma krooni alla.
Abielust Eleanoriga oli Henryl viis poega: William (suri lapsena), Henry jr, Richard, Geoffrey ja John. 1170. aastal kuulutas haige Henry, et plaanib jagada valdused poegade vahel. Richard pidi saama Akvitaania, Geoffrey Bretagne’i, Henry jr Normandia, Anjou ja Maine’i ning John Mortaine’i.[16]
Otsus ei meeldinud neist kellelegi ning algas uus kodusõdade periood, kus pojad püüdsid kogu võimu enda kätte saada. 1173–1174. aasta suure mässu (The Great Revolt) suutis Henry II maha suruda.[17] 1182. aastal kasvasid pinged üle konfliktiks ning kuni oma elu lõpuni tuli Henry II-l sõdida oma poegadega, kes olid liidus Prantsuse kuningaga.[14] Seoses raske haigusega ja sellest tuleneva tüdimusega sõjapidamisest, läks Henry II vägedel üha kehvemini. 4. juulil 1189 oli Henry II sunnitud tulema läbirääkimistele Azaysse, kus ta andis truudusevande Prantsuse kuningale ja nimetas Richardi oma troonipärijaks. Lepingu lisatingimuste täideviimist ta ei näinud, sest ta suri juba 6. juulil.[18]
Valdused väljaspool Inglismaad[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1141–1145 vallutas Geoffrey Plantagenet mitmeid kindlusi Normandias. Nende seas olid näiteks Exmes, Falaise ja Bayeux.[19] Paljud kohalikud parunid loovutasid ise oma kindlused, kuna Geoffrey lubas, et sellisel juhul ei konfiskeerita nende maavaldusi. Geoffrey surma järel päris need valdused tema poeg Henry Plantagenet, tulevane Inglise kuningas Henry II. 1173–1174 puhkes Normandias Henry II vastu mäss, mis aga maha suruti.[20]
Henry II soovis panna oma järeltulija Prantsuse kuninga Louis VII tütrele Margaretile meheks. Kuningas saatis 1158. aastal lordkantsler Thomas Becketi Pariisi, et pidada Prantsuse kuningaga sellel teemal läbirääkimisi, mille tagajärjel Louis oma nõusoleku ka andis.[21] Suhted mõlema kuninga vahel olid mõnda aega nii soojad, et plaaniti isegi ühist sõjaretke mauride vastu Hispaanias.[22] Hilisemate tülide tõttu jäi aga see ettevõtmine ära.
Kui Henry II abiellus Eleanoriga, siis päris ta ka Akvitaania. 1159. aastal otsustas Henry endale vallutada Toulouse'i . See aga ei õnnestunud, kuna Louis VII oli tema plaanitava rünnaku päeval linnas ning Henry ei tahtnud oma feodaali rünnata.[23] Ta ei loovutanud aga linna ümbritsevat maapiirkonda, mille ta oli vallutanud, ning 1160. aastal sõlmitud rahulepingus tunnustas Louis Henryt vallutatud alade omanikuna.[24]
Bretagne'is[muuda | muuda lähteteksti]
Bretagne’i hertsog Conan III surmaga lõppes poole sajandi pikkune sisemise ühtsuse aeg Bretagne’is. Võimuvõitluste tagajärjel sai tema pojast Höelist Nantes’i krahv ja tütar Bertha abikaasa Eudo de Porhöet’ga said Bretagne’i hertsogipaariks.[25]
1156. aastal astusid rahulolematud alamad Höeli vastu välja ja kutsusid appi Henry II. Kuni oma surmani 1158. aastal valitses uue krahvina Henry noorem vend Geoffrey. Pärast Geoffrey surma võttis Henry II Nantes’ endale ja oli sellega saanud oma esimese territooriumi Bretagne’is.[26]
Bretagne’i hertsogi tiitlile soosis Henry II Bertha esimesest abielust sündinud poega Conan IV-t, keda ta juba 1153. aastal Richmondi krahvina tunnustanud. 1156. aastal sai Conan võimu Bretagne’i üle.[26] 1166 surus Henry II maha aadlike ülestõusu Conani vastu. Vastutasuks nõudis Henry II, et Conan loobuks tiitlist oma tütre Constance’i kasuks, kelle ta kihlas oma poja Geoffreyga. Kuni 1181. aastani, mil Geoffrey ja Constance abiellusid ja Geoffreyst sai ametlikult Bretagne’i hertsog, valitses Bretagne’i üle de facto Henry II.[27]
Kui Henry II püüdis Bretagne’i siduda ülejäänud impeeriumiga, siis Geoffrey lähtus oma valitsemises kohalikust olukorrast ning vahetas pea kõik mujalt tulnud õukonnaliikmed ja ametnikud bretoonide vastu.[28] Samuti astus Geoffrey Henry II ja Richard I vastu liitu Prantsuse kuninga Philippe IIga.[29]
1186. aastal pärast Geoffrey surma algas Plantagenetide viimane võimuperiood Bretagne’is. Kuigi Geoffrey lesk Constance abiellus Henry II nõudel Chesteri krahvi Ranulf de Blondeville’ga, siis sisuline valitseja oli kuni 1201. aastani ikkagi Constance.[30]
1201. aastal sai hertsogiks Constance’i ja Geoffrey poeg Arthur, kes sai valitseda kuni 1202. aasta aprillini, mil John Maata ta vangi võttis.[31]
Arthuri kinnipidamise ajal ei üritanud teised maaomanikud tema hertsogikohta endale saada. Peagi hakkasid aga ringlema kuulujutud, et ta on tapetud ning selles segaduses otsustasid 1202. aasta augusti ja 1203. aasta augusti vahel olulisemad Bretagne’i maaomanikud anda truudusvande Prantsuse kuningale Philippe II-le. Arthuri pärjiannana tunnustati Bretagne’i hertsoginna Constance’i ja Guy de Thouarsi vanimat tütart Alice’i. Selle otsusega lõppes Bretagne’is Plantagenetide ülemvõim.[32]
Šotimaal[muuda | muuda lähteteksti]
Henry II asus võitlusse Inglise krooni eest 1149. aastal. Et saada enda poolele Šoti kuningas David I, lubas ta võidu korral tunnustada šotlaste võimu Põhja-Inglismaal. 1153. aastaks, mil David I suri, kuulusid Šoti krooni alla Inglise krahvkonnad Northtumberland, Cumberland ja Westmoreland.[33]
David I trooni päris tema lapselaps Malcolm IV. Noor kuningas ei suutnud vastupanu osutada vahepeal Inglise troonile tõusnud Herny II-le ning oli sunnitud 1157. aastal Chesteris alla kirjutama lepingule, millega ta loovutas ülalnimetatud krahvkonnad tagasi Inglise krooni alla.[34]
Šotimaa ja Inglismaa uus piir jäi püsima kuni 1174. aastani. Vahepeal oli Malcolmi surma järel võimule tulnud tema vend William I, kes tahtis tagasi saada Henry II-le loovutatud Northumberlandi krahvkonda, mille David I talle pärandanud oli. Ta juhtis 1173–1174 Henry II vastast mässu, kuid langes Alnwicki lahingus vangi ning oli sunnitud allkirjastama alandava Falaise’i rahu, millega asusid Inglise garnisonid strateegilise tähtsusega Edinburghi, Stirlingi, Roxburghi, Jedburghi ja Berwicki lossidesse, kusjuures ülalpidamise eest pidid tasuma šotlased.[34]
Henry II troonipärija Richard I tähelepanu keskpunktis oli kolmas ristisõda, mille jaoks ta vajas finantse. Sellest ajendatult allkirjastati 5. detsembril 1189 Canterburys õiguste loovutamise pakt (The Quitclaim of Canterbury), millega Richard I tunnustas Šotimaad iseseisva kuningriigina ning andis tagasi Roxburghi ja Berwicki lossid. William I maksis tehingu eest 10 000 hõbemarka.[35]
Iirimaal[muuda | muuda lähteteksti]
1171. aastal otsustas Henry II vallutada Iirimaa, mille ta pidid pärandusena jätma oma pojale Johnile.[36] 17. oktoobril 1171 maabus Henry Waterfordis oma sõjaväega. Enamik iiri aadlikke ei osutanud vastupanu ning tunnustas Inglise kuninga ülemvõimu.[37]
Henryt võtsid hästi vastu ka iiri vaimulikud, kes soovisid arhailist iiri kirikut moderniseerida. 1171–1172 talvel toimus sinod, kus otsustati, et missa toimub Iirimaal inglispäraselt. Paavst Aleksander III oli Henry tööga rahul ning tunnustas tema ülemvõimu Iirimaal.[38]
Suurriigi kõrgperiood[muuda | muuda lähteteksti]
Richard I valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Richard I Lõvisüda sündis 1157. aastal Henry II ja Akvitaania Eleanori kolmanda pojana. 1189. aastast oma surmani 1199 oli ta Inglismaa kuningas.[39]
1189. aastal astusid Eleanor, Richard ja John liitu Prantsuse kuninga Philippe IIga, et saada Normandia ja Anjou isa käest omale. Nende ettevõtmine oli edukas, kuni Henry surm tegi Richardist Inglise kuninga ja Normandia hertsogi ning koostöö Prantsuse kuningaga lõppes.[40]
Richard krooniti 1189. aastal Londonis Westminster Abbeys ning seejärel suundus ta kolmandasse ristisõtta.[40] Ristisõja finantseerimiseks müüs ta paljud riigiametid. Kolmas ristisõda oli ajendatud Saladini 1187. aasta Jeruusalemma vallutusest. Teel Jeruusalemma vallutas Richard ka Küprose, kus ta abiellus Navarra kuningatütre Berengariaga.[41]
Tagasiteel võttis 1192. aasta jõulude paiku Richardi pantvangi Austria hertsog Leopold V, kes andis ta edasi Püha Rooma keisri Henry VI kätte. Lunarahaks nõuti alamatelt 150 000 hõbemarka, mis ka Eleanori eestvedamisel vaevaga kokku koguti ning keisrini toimetati, kes seejärel Richardi vangistusest vabastas.[40]
Samal ajal, kui Richard ära oli, tegid rahulolematud aadlikud, sealhulgas ka Richardi vend John, ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks. Johnil õnnestus vallutada Windsori loss, kuid Eleanor koondas tema vastu väed ja alistas ta.[40]
Pärast Richardi vabaks laskmist saavutas ta kiiresti uuesti kontrolli kuningriigi üle. Ta suutis ka Philippe II Normandia piiridest välja saada. Kogu ülejäänud elu veetiski Richard Prantsusmaal oma impeeriumi piire kaitstes.[40]
Aprillis 1199 sai ta võitluses Chalus’i kindluse pärast surmavalt haavata ning suri 6. aprillil.[41]
Kolmas ristisõda[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda
Kolmas ristisõda toimus 1189–1192. Ristisõja eesmärk oli Püha maa Saladini juhitud saratseenidelt tagasi võtta.[42]
1187. aasta oktoobris pärast kaotust Hattini lahingus ja Jeruusalemma langemist, andis paast Gregorius VIII välja bulla "Audita tremendi", milles teatas, et juhtunu põhjuseks olid kristlaste patud Euroopas ning kutsus valitsejaid üles uut ristisõda alustama. Selle tulemusena lõpetasid Henry II ja Philippe II omavahelise sõja ning asusid ette valmistama sõjakäiku. Finantseerimiseks kogusid nad maksuks kümnendiku nii ilmikute kui vaimulike vabavarast.[43]
Esimene Euroopa valitseja, kes paavsti palvel teele asus oli aga hoopis keiser Friedrich I Barbarossa, kes viis oma väed läbi Anatoolia saratseenide maade poole, kuid uppus Salephi jõkke enne, kui ta pühale maale jõudis. Suurem osa tema vägedest pöördus tagasi koju, teised deserteerusid, sooritasid enesetapu või tapeti türklaste poolt.[44]
Enne, kui ta jõudis teele asuda, suri ka Inglise kuningas Henry II, kelle asemel läks ristisõtta tema poeg ja troonipärija Richard I Lõvisüda. Richardi juhtimisel piirati ümber Akko linn ja vallutati see 21. juulil 1191. Richardi edu põhjustas Prantsuse kuninga Philippe II tagasipöördumise Euroopasse, kus ta asus Richardi kukutamist planeerima. Samuti solvas Richard Austria Leopoldi, kui keeldus teda inglaste ja prantslaste kõrval saksa ristisõdijate täieõigusliku esindajana aktsepteerimast. Ka Leopold pöördus tagasi, kuid just tema oli see, kelle kätte Richard tagasi tulles vangi langes.[45]
Akko vallutamise järel jätkas Richard oma armeega pealetungi ning võttis tagasi mitmeid Saladini vallutatud alasid. Kuigi teda saatis edu, ei suutnud ta tagasi vallutada Jeruusalemma.[45] Tasavägine vastuseis Saladiniga lõppes lõpuks läbirääkimiste tulemusena 1192. aasta sügisel, Jeruusalemm jäi moslemite võimu alla, kuid relvastamata kristlastele võimaldati linna palverännakute tegemine.[46]
Suurriigi lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]
John Maata valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Kui Canterbury peapiiskop Hubert Walter suri, tekkis Johnil konflikt paavst Innocentius III-ga. Canterbury katedraali toomkapiitel valis uueks peapiiskopiks oma alampriori Reginaldi. Kuningas ei olnud sellega rahul, kuna tahtis ametikohta anda oma ustavale toetajale John de Grayle. Paavst pakkus kompromissina välja Stephen Langtoni ning pühitses ta peapiiskopiks. John ei olnud Rooma otsusega nõus ning nägi seda oma õiguste rikkumisena.[47] Kohalikud aadlikud toetasid Johni, kuna ei soovinud Kriku liigset tugevnemist. Kuna John ei tunnustanud uut peapiiskoppi, pani Innocentius Inglismaa ja Walesi interdikti alla. John lubas vastumeetmena ära võtta nende maa nendelt vaimulikelt, kes interdikti järgisid.[48] Paavst vabastas piirkonnad interdikti alt 1214. aasta 2. juulil. John pidi tunnistama Langtoni peapiiskopina, pidi lubama eksiili läinud vaimulikel tagasi tulla ning maksma kompensatsiooni äravõetud kirikuvalduste eest. Samuti kuulutas John ennast Inglismaa kuningana paavsti vasalliks.[49]
John oli esimene Inglise kuningas pärast normannide sissetungi, kes paiknes alaliselt Inglismaal ning pidas sealt ka sõda.[50] 1209. aastal avastas John põhja parunite seas tema vastase vandenõu. Ta kasutas olukorda ära, et lahendada probleemid Šotimaa kuninga William I-ga. John viis oma sõjaväe Šoti piiri äärde ning süüdistas Šoti kuningat vandenõu toetamises. Šoti kuningas oli juba vana ega suutnud vastupanu osutada, mistõttu tunnustas ta Johni oma feodaalina ning maksis talle 15 000 marka. Samuti andis ta Inglise kuningale pantvangiks oma kaks tütart.[51]
1210. aastal tegi John ekspeditsiooni Iirimaale, et suruda maha kohalikud aadlikud, kes olid tema vastu üles tõusnud. Sõjakäik oli edukas ning John ühtlustas iiri aadlike tavad Inglismaa seadustikuga. Samas puudutas see sõjakäik vaid Iirimaa põhjaosa. Lääs ja lõuna jäid Inglise kuningatest ikka iseseisvaks.[52]
Inglise-Prantsuse sõda[muuda | muuda lähteteksti]
Inglise ajaloolane Barlow[53] väitis, et Prantsusmaa valduste kaotamine oli möödapääsmatu, kuna Richard I jättis Johnile raske majandusliku ja välispoliitilise olukorra.
1199. aastal, kui Richard I suri, üritas John saada suurriigi valitsejaks. Paljud prantsuse aadlikud toetasid aga normannide tavade tõttu tema vennapoega Arthurit[54] ning John pidi oma autoriteedi relvaga kehtestama. Järgmisel aastal sõlmiti Prantsusmaa kuningaga Le Goulet' leping, millega Philippe II tunnustas Johni valduste omanikuna. Samas kinnitati aga lepinguga ka seda, et Inglise kuningas valitses neid valdusi vaid Prantsuse kuninga vasallina. Samuti pidi John Philippe'ile maksma 20 000 marka.[55]
1202. aastal puhkes Johni ja Philippe'i vahel uuesti sõda. Aprillis tunnustas Prantsuse kuningat Arthurit Bretagne'i, Maine'i, Anjou ja Akvitaania valitsejana. 1. augustil langes aga Arthur Johni kätte vangi.[56] 1203. aasta detsembris taganes John Inglismaale. 1205. aasta lihavõtete ajal võtsid prantslased ära viimased Johni kindlused Anjous. 1206. aastal kaotas John Bretagne'i. Johni peamiseks välispoliitiliseks sihiks sai kaotatud valduste tagasi võtmine. Seda jätkas ka tema järglane Henry III kuni 1159. aastani, mil ta loobus oma nõudmistest. Johnile jäi mandril veel alles Akvitaania.[57] John läks uuesti Philippe'i vastu sõtta 1214. aastal, kuid sai Bouvines' lahingus lüüa. 18. septembril sõlmiti vaherahu, mille järel sai Barlow väitel[58] Prantsusmaa kuningast kõige võimsam kuningas Euroopas.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Barlow, F. (1961). The Feudal Kingdom of England 1042–1216. London: Longmans Green and Co ltd. Lk 203.
- ↑ Barlow (1961), lk 204–205.
- ↑ 3,0 3,1 Barlow (1961), lk 209.
- ↑ Barlow (1961), lk 210.
- ↑ Barlow (1961), lk 211–212.
- ↑ Barlow (1961), lk 216.
- ↑ Barlow (1961), lk 217.
- ↑ Barlow (1961), lk 219.
- ↑ 9,0 9,1 Barlow (1961), lk 221.
- ↑ Barlow (1961), lk 224.
- ↑ Barlow (1961), lk 225.
- ↑ Barlow (1961), lk 232.
- ↑ Barlow (1961), lk 233.
- ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 Oehring, C. "King Henry II". Historic UK. Vaadatud 12.11 2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud=(juhend) - ↑ Hosler (2007), lk 42.
- ↑ Hosler (2007), lk 69–70.
- ↑ Hosler (2007), lk 195.
- ↑ Hosler (2007), lk 101.
- ↑ Powicke, F. (1999). The Loss of Normandy, 1189–1204: Studies in the History of the Angevin Empire. Manchester: Manchester University Press. Lk 182.
- ↑ Powicke, F. (1999). The Loss of Normandy, 1189–1204: Studies in the History of the Angevin Empire. Manchester: Manchester University Press. Lk 181.
- ↑ Norgate (1887), lk 448.
- ↑ Norgate, K. (1887). England Under the Angevin Kings. London: Macmillan and Co. Lk 453.
- ↑ Norgate (1887), lk 458.
- ↑ Norgate (1887), lk 467.
- ↑ Everard (2006), lk 29–32.
- ↑ 26,0 26,1 Everard, J. A. (2006). Brittany and the Angevins: province and empire, 1158–1203. New York, USA: Cambridge University Press. Lk 32–33.
- ↑ Everard (2006), lk 35, 65, 93.
- ↑ Everard (2006), lk 100–102.
- ↑ Everard (2006), lk 141–142.
- ↑ Everard (2006), lk 150.
- ↑ Everard (2006), lk 154.
- ↑ Everard (2006), lk 175.
- ↑ Hosler, J. D. (2007). Henry II: A Medieval Soldier at War, 1147–1189. Leiden, Holland: Koninklijke Brill. Lk 38. ISBN 978-90-04-15724-8.
- ↑ 34,0 34,1 Williams, P. N. (18.12 1997). "Chapter 2. The Kingdom of Scotland". Britannia.com. Vaadatud 28.10.2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aeg=(juhend) - ↑ Gillingham, J. (2002). Richard I. London, Ühendkuningriik: Yale University Press. Lk 113. ISBN 0300079125.
- ↑ Barlow (1961), lk 332.
- ↑ Barlow (1961), lk 335.
- ↑ Barlow (1961), lk 335–336.
- ↑ Johnson, B. "Richard Lionheart". Historic UK. Vaadatud 12.11 2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud=(juhend) - ↑ 40,0 40,1 40,2 40,3 40,4 Daniell, C. (2003). From Norman Conquest to Magna Carta : England 1066–1215. New York: Routledge. Lk 47.
- ↑ 41,0 41,1 BBC History. "Richard I (1157–1199)". BBC. Vaadatud 12.11 2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud=(juhend) - ↑ Falk, A. (2010). Franks and Saracens: Reality and Fantasy in the Crusades. London: Karnac Books. Lk 218.
- ↑ Jotischky, A. (2013). Crusading and the Crusader States. New York: Routledge. Lk 156–157.
- ↑ Falk (2010), lk 217.
- ↑ 45,0 45,1 Harl, K. W. "The Third Crusade: Three Great Kings". The Great Course Daily. Originaali arhiivikoopia seisuga 2017-12-05. Vaadatud 21.11 2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud=(juhend) - ↑ Falk (2010), lk 220.
- ↑ Barlow (1961), lk 403–404.
- ↑ Barlow (1961), lk 405.
- ↑ Barlow (1961), lk 416–417.
- ↑ Barlow (1961), lk 410.
- ↑ Barlow (1961), lk 412.
- ↑ Barlow (1961), lk 412–413.
- ↑ Barlow (1961), lk 395.
- ↑ Barlow (1961), lk 369.
- ↑ Barlow (1961), lk 370.
- ↑ Barlow (1961), lk 372.
- ↑ Barlow (1961), lk 373.
- ↑ Barlow (1961), lk 421.