Peter Handke

Peter Handke
Peter Handke 2006. aastal
Sünniaeg	6. detsember 1942 (81-aastane) Griffen
Amet	kirjanik, tõlkija, näitekirjanik
Autasud	Nobeli kirjandusauhind
Autogramm

Peter Handke (sündinud 6. detsembril 1942 Griffenis Kärnteni liidumaal) on saksa kirjanik, üks tänapäeva tuntumaid Austria kirjanikke ja tõlkijaid. Ta pälvis 2019. aasta Nobeli kirjandusauhinna.

Elust ja loomingust

Handke sündis Austrias Griffeni külas ning ristiti kahepäevaselt katoliku kirikus. Tema ema oli Kärnteni liidumaa sloveenlanna ja isa Saksa pangaametnik Erich Schönemann, kes oli juba abielus ja teenis Kärntenis sõdurina. Veel enne Peteri sündi abiellus ta ema Wehrmachti sõduri Adolf Bruno Handkega, kellest sai Peteri kasuisa. Kirjanik ise sai oma pärisisast teada alles täiskasvanuna.

1945 kolis pere sloveenlaste tagakiusamise eest mõneks aastaks Berliini, kuid pereisa ei leidnud seal püsivat tööd. 1948 põgenes pere Nõukogude Liidu poolt Lääne-Berliinile korraldatud blokaadi eest Austriasse tagasi. Griffeni külaelu värvikaid kirjeldusi leidub Handke esimeses romaanis "Die Hornissen".

Kohalikus külakoolis käinud väga hea õppeedukusega Handke astus 12-aastaselt omal algatusel Tanzenbergi katoliiklikku humanitaargümnaasiumi. Umbes samas vanuses hakkas Handke ka pikemaid tekste kirjutama ja avaldas neid gümnaasiumi ajakirjas Fackel. 1959. aastal, seitsmendas gümnaasiumiklassis, vahetas kirjanik taas kooli, kuna ei talunud hommikusi jumalateenistusi ja karme keeldusid. Ta asus õppima Klagenfurti humanitaargümnaasiumi.

1961. aastast õppis ta Grazi ülikoolis õigusteadust. Ülikooliaastail sai temast ka kirglik kinokülastaja ja rokkmuusikahuviline. 1964 alustas Handke oma esikromaani "Die Hornissen" kirjutamist. See ilmus 1965, pärast mida katkestas Handke juuraõpingud ja pühendus täielikult kirjutamisele.

Handke läbimurre kirjanikuna toimus 1966. aastal, mil ta võttis teravalt sõna tollal tuntud saksakeelse kirjandusliku rühmituse "47 rühma" küündimatuse vastu. Oma kõnega puudutas Handke tabuteemat, sest "47 rühma" koosolekutel piirduti tõepoolest ainult konkreetsete tekstide üle arutlemisega, süvenemata kirjanduse kui sellise olemusse. Väga paljud kirjanikud olid Handkega nõus.

Samal aastal ilmunud ja lavastatud provokatiivne ja uuelaadne "Publikumsbeschimpfung" ('Publikumõnitus') süvendas veelgi tema kirjandusmaailma enfant terrible`i mainet.

1966 kolis Handke elukaaslase ja tulevase abikaasa Libgart Schwarziga viimase töö tõttu Düsseldorfi. 1970 abielu lagunes ja Handke jäi üksi kasvatama 1969. aastal sündinud tütart, kelle ema pühendus näitlejakarjäärile.

1971–1978 elas Handke Pariisis, seejärel kaheksa aastat taas Austrias. 1987–1990 rändas kirjanik mööda maailma ringi. Teine tütar sündis esimesest 22 aastat hiljem, tolle ema oli Handke teine abikaasa, prantsuse näitleja Sophie Semin. 1990. aastast elab kirjanik Pariisi lähedal Chaville'is.

Lisaks kirjutamisele tõlgib Handke inglise, sloveeni, prantsuse, vanakreeka keelest.

2007. aastal müüs Handke oma viimase kahe aastakümne käsikirjad ja materjalid n-ö eelpärandina poole miljoni euro eest Austria rahvusraamatukogu kirjandusarhiivile. Aasta hiljem andis kirjanik oma 66 päevikut aastatest 1966–1990 teadmata summa eest Marbachi saksa kirjandusarhiivi käsutusse.

Stiil ja teemad

Handke varastes teostes on põhiteemaks keel, ta kogeb ja peegeldab tegelikkust keeles ja keele kaudu ("Der Innenwelt der Aussenwelt der Innenwelt").

1970. aastate lõpul, alates jutustusest "Langsame Heimkehr" (1979), pöördus Handke tugevalt stiliseeritud ja metafooririkka keele poole, et kujutada oma eneseleidmisprotsessi.

1994. aastal ilmunud romaaniga "Mein Jahr in der Niemandsbucht" pöördub Handke taas autobiograafiliste teemade juurde ning tegeleb raamatus kirjanikueksistentsi küsimustega. Alates romaanist "Bildverlust oder Durch die Sierra de Gredos" kritiseerib ta tänapäevast pildilise info üleküllust.

Vaidlused Serbia küsimuses

1996, kui ilmus Handke "Eine winterliche Reise zu den Flüssen Donau, Save, Morawa und Drina oder Gerechtigkeit für Serbien", puhkes massimeedias äge poleemika. Kriitikud heitsid Handkele ette Serbia sõjakurjategijate tegevuse mahendamist , Handke omalt poolt kritiseeris Serbia sündmuste kajastamise sõnakasutust meedias.

1999. aastal andis Handke protestiks NATO õhurünnakute vastu endise Jugoslaavia aladel tagasi Georg Büchneri auhinna ning astus välja rooma-katoliku kirikust, kuna paavst ei reageerinud rünnakuile tema arvates piisavalt konkreetselt.

2006. aasta märtsis pidas kirjanik Slobodan Miloševići matustel hauakõne, mis puhus vastuolud uuesti lõkkele. Kõnes nimetas ta ajakirjanduse keelekasutust Miloševićist kirjutades "häbituse keeleks" ning ütles, et ta ei tulnud matustele mitte poolehoiust Miloševići, vaid mitte-ajakirjandusliku, mitte võimul oleva keele vastu. Ta küsib kõne lõpetuseks: "Kas siis see, kui ei taheta olla kohtualuse süü tunnistaja, tähendab kohe, et tunnistatakse tema süütust? "Kahtlemata", kasutades üht võimuloleva keele lööksõna?". Matusekõnega seoses võeti Pariisi Comédie-Française teatri mängukavast maha Handke näidend "Spiel vom Fragen oder Die Reise ins sonore Land", mis põhjustas nii palju kriitikat kui poolehoidu.

2008. aastal ilmus Prantsuse ajalehes Le Figaro Handke kommentaar, milles ta meenutas Jugoslaavia ühist ajalugu ja riigi võitu natsionaalsotsialistide üle ning nimetas lääneriike "mustlasriikideks".

Tunnustus

• 1967 – Gerhart Hauptmanni auhind
• 1972 – Steiermargi liidumaa kirjandusauhind
• 1973 – Georg Büchneri auhind (andis 1999 auhinnaraha poliitilistel põhjustel tagasi)
• 1987 – Suur Austria riiklik kirjanduspreemia
• 1987 – valiti Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia välisliikmeks
• 1995 – Schilleri mälestusauhind
• 2009 – Praha Franz Kafka auhind
• 2012 – Salzburgi liidumaa suur kunstiauhind
• 2012 – valiti Serbia Teaduste ja Kunstide Akadeemia välisliikmeks
• 2013 – Serbia vabariigi kullast teeneteorden
• 2014 – Rahvusvaheline Ibseni auhind
• 2016 – Würthi fondi Euroopa kirjanduse auhind
• 2019 – Nobeli kirjandusauhind

Teoseid

• "Die Hornissen", 1966
• "Publikumsbeschimpfung und andere Sprechstücke" (näidend), 1966
• "Kaspar" (näidend), 1967
• "Deutsche Gedichte", 1969
• "Das Mündel will Vormund sein" (näidend), 1969
• "Wind und Meer. Vier Hörspiele", 1970
• "Der kurze Brief zum langen Abschied", 1972
• "Wunschloses Unglück", 1972
• "Die linkshändige Frau", 1977
• "Langsame Heimkehr", 1979
• "Kindergeschichte", 1981
• "Der Chinese des Schmerzes", 1983
• "Abschied des Träumers vom neunten Land", 1991
• "In einer dunklen Nacht ging ich aus meinem stillen Haus", 1997
• "Am Felsfenster morgens. Und andere Ortszeiten 1982–1987", 1998
• "Unter Tränen fragend. Nachträgliche Aufzeichnungen von zwei Jugoslawien-Durchquerungen im Krieg, März und April 1999", 2000
• "Der Bildverlust oder Durch die Sierra de Gredos", 2002
• "Rund um das Große Tribunal", 2003
• "Don Juan (erzählt von ihm selbst)", 2004
• "Kali. Eine Vorwintergeschichte", 2007
• "Immer noch Sturm", 2010

Eesti keeles ilmunud teosed

• "Kaspar" (näidend, tõlkinud Rita Tasa; Loomingu Raamatukogu 45, 1970)
• "Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine" ("Stunde der wahren Empfindung. Linkshändige Frau", lühiromaanid, tõlkinud Mati Sirkel; Tallinn: Eesti Raamat, 1981)
• "Kirjaniku õhtupoolik" ("Nachmittag eines Schriftstellers", jutustus, tõlkinud Tiiu Relve; Loomingu Raamatukogu 18, 2012)
• "Soovideta õnnetu" ("Wunschloses Unglück", lühiromaan, tõlkinud Eve Sooneste; Tänapäev, Tallinn 2020)
• "Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale" ("Die Obstdiebin oder Einfache Fahrt ins Landesinnere", romaan, tõlkinud Tiiu Relve; Eesti Raamat, Tallinn 2021)

Välislingid

• Handke Austria rahvusraamatukogus
• "Teisitiütleja Peter Handke" Sirp, 26. mai 2006
• "Tauno Vahter: millal saab kultuuritegelasest tõbras?" ERR kultuur, 11. oktoober 2019