Peetruse evangeelium

Peetruse evangeelium oli laialt levinud Jeesuse elulookäsitlus esimestel sajanditel, ent aja jooksul läks see kaduma ning tänapäeval on teada sellest vaid fragmendid. Järelejäänud tekst on tähelepanuväärne, sest ta paneb vastutuse Jeesuse ristilöömises kuningas Herodesele, mitte Pontius Pilatusele, pakub, et Jeesus ei kannatanud ega surnud ristil (mis annab alust süüdistuseks doketismis) ning esitab risti antropomorfsena – rist on võimeline iseseisvaks kõneks ja liikumiseks.

Markuse evangeeliumi on nimetatud Peetruse, kelle õpilaseks ja sekretäriks Markus oli, otsustava osa tõttu selle koostamises ka Markuse ja Peetruse evangeeliumiks.

Avastamine

Peetruse evangeeliumi avastas aastal 1886 prantsuse arheoloog Urbain Bouriant, kes leidis 8. või 9. sajandist pärit käsikirja. Käsikiri oli maha maetud koos ühe egiptuse mungaga ning säilinud tänu Egiptuse kuivale liivale. See fragmentaarne Peetruse evangeelium asub praegu Kairo muuseumis. Tegemist oli esimese taasavastatud mittekanoonilise evangeeliumiga. Raamat avaldati aastal 1892 ning see tekitas kohe laialdast huvi. Oli selge, et tegemist on Jeesuse elulooga seotud jutustustega, ning ka see, et vaatamata paljudele kattuvustele erineb evangeelium oluliselt kõigist kanoonilistest evangeeliumidest.

Dateerimine

Õpetlased vaidlevad tänini, kas tekst sõltub neljast kanoonilisest evangeeliumist, ehk kas see on kirjutatud nende põhjal või neid tundes või mitte. Üldiselt ollakse üksmeeles, et tekst on pärit 2. sajandist pKr, kuna sellest ajast on teada, et see oli hukka mõistetud Serapioni poolt, umbes aastal 190–203. Siis oli see tekst juba kasutusel.

Autor

Peetruse evangeeliumis on väidetud, et selle kirjapanija on apostel Peetrus. Oli üldlevinud tava anda tekstile apostli nimi, et suurendada selle autoriteetsust, kuid on üsna kindel, et Peetrus seda evangeeliumi tegelikult ei kirjutanud. Üldiselt arvatakse, et tekst on pärit ajast pärast Peetruse surma.