Peeter Kann

Peeter Kann (28. detsember 1882 (vkj) / 9. jaanuar 1883 Hellamaa vald, Muhu kihelkond, Saaremaa – 17. jaanuar või 18. jaanuar 1943 Ussollagi vangilaager, Molotovi oblast, Vene NFSV) oli Eesti sõjaväelane (kolonel) ja riigikohtunik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Kann lõpetas 1911. aastal Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna. Astus 1911. aastal vabatahtlikult teenistusse 113. Staraja Russa jalaväepolku ajateenijaks. 1912. aastal ülendati nooremallohvitseriks, 1913. aastal vanemallohvitseriks ja 20. detsembril 1913 lipnikuks.

1914. aastal mobiliseeriti Venemaa keiserlikku armeesse ning teenis 193. Svijažski jalaväepolgus ja 191. Largo-Kagulski jalaväepolgus. 1915. aastal ülendati alamleitnandiks. 1915. aastal määrati 436. Novaja Ladoga jalaväepolku, 1916. aastal ülendati leitnandiks. 22. aprillil 1917 esitati ülendamiseks kapteni auastmesse.

Esimeses maailmasõjas hinnati tema tegevust Püha Georgi ordeni IV järgu, Püha Anna ordeni IV järgu ordeniga kirjaga "vapruse eest", Püha Anna ordeni III järgu mõõkade ja lehviga, Püha Stanislause ordeni III järk mõõkade ja lehviga ning Püha Stanislause ordeni II järk mõõkadega ning ka Romanovite dünastia 300. valitsemisaastapäeva mälestusmärgiga pronksist ja 1812. aasta isamaasõja 100. aastapäeva mälestusmärk pronksist.

1917. aastal oli ta Eesti rahvusväeosades: 1. eesti jalaväepolgus, pataljoniülem 28. oktoobrist 1917; 1. eesti jalaväepolk, polguülema abi, ühtlasi komandode järelevaataja, 15. novembrist 1917; 3. eesti jalaväepolgu, ülema ajutine kt 10. detsembrist 1917; 3. eesti jalaväepolgu, polguülema abi 1. veebruarist 1918^[1]. 8. märtsil 1918 ülendati kapteni auastmest alamooberstiks 3. Eesti jalaväepolgu teenistuses ning 13. märtsil 1918 nimetati 3. eesti jalaväepolk, polguülema abi ametikohalt 3. eesti jalaväepolgu polguülemaks.

Määrati Eesti Kaitse Liidu loomisel 11. novembril 1918 Ernst Põdderi päevakäsuga nr 1 Kaitseliidu Tallinna ja Harju maakonna ülemaks ning ühtlasi Tallinna linna komandant. 7. detsembrist 1918 nimetati Sõjaministeeriumi juures, prokuröri ametisse, alamooberst auastmes ja oli alates 24. detsembrist 1918 Eesti Rahvaväe vabatahtlike väeosade ja Vabatahtlike väeosade formeerija.

28. jaanuarist 1919 oli ta 2. diviisi brigaadiülem, 9. maist 1919 nimetati alampolkovnik Peeter Kann 3. diviisi ülema kt-st 3. diviis, ülema abiks. 4. detsembril 1919 ülendati polkovnikuks.

8. detsembril 1919 nimetati polkovnik Peeter Kann 3. diviisi, ülema abi ametikohalt Sõjaväe prokuröriks. 1921. aastal komandeeriti ta Riigikohtusse. 1924. aastal arvati polkovnik Kann reservi.

1940. aastal polkovnik Peeter Kann arreteeriti ja mõisteti tribunali poolt süüdi 3. aprillil 1941 § 58-13 süüdistuses. Hukkus 17. jaanuar või 18. jaanuar 1943 Ussollagis Molotovi oblastis Vene NFSV-s.