Ontoloogiline diferents

Ontoloogiline diferents (saksa keeles die ontologische Differenz) on eelkõige Martin Heideggeri filosoofia üks tunnusmõisteid, mis osutab otsustavale vahetegemisele oleva olemise (das Sein des Seienden, olevale kuuluv olemine) ja olemise enese vahel.

Heideggeri järgi on kogu filosoofia kui metafüüsika tegelenud küll olemisega, aga seda alati vaates olevale, seega oleva olemisega. Oleva olemine on piiritletud olevast kui olevast lähtuvalt vaatega selle põhjustele või alustele. Püüdes anda põhjusi olevale, leides neid põhjusi keelest, loogikast, jumalast, ego transtsendentsist, subjekti loovast aktist, tahtest või mõnest muust metafüüsilisest entiteedist lähtuvalt jääb küsimata: mis on olemine ise? Olemisest saab üldmõiste, seega kõige tühjem mõiste ning seega saab Nietzsche õigustatult veenda, et olemine on "kaduva reaalsuse viimane vine".

Heideggeri tõlgitsuses on õhtumaade mõtlemine kui metafüüsika kantud olemisunustusest (Seinsvergessenheit), filosoofia on tegelenud Platonist ja Aristotelesest kuni Husserli ja Nietzscheni oleva olemise järele küsimisega, kuid jätnud küsimata olemise enda mõtte järele.

Oma esimeses ja kuulsaimas teoses, mille pealkiri on "Olemine ja aeg", visandab Heidegger olemise mõtte järele küsimise struktuuri ning kogu tema järgnev mõtlemine tegeleb olemisküsimuse (die Seinsfrage) järjest intensiivsema küsimisega.