Nostalgia
Nostalgia on tunne, mis väljendub mineviku positiivses (üle)hindamises vastukaaluks tunnetatud vajakajäämistele olevikumaailmas.[1] 17. sajandi lõpul võttis Šveitsi päritolu arst Johannes Hofer kasutusel sõna "nostalgia", liites selleks kokku kreekakeelsed sõnad nostos ehk koju naasmine ning algos ehk valu või igatsus, saades nii termini, millega ta tähistas patoloogiale sarnast tunnet, mida tänapäeval mõistame kui koduigatsust.[2] Nii kohtuvad nostalgia mõistes ühelt poolt võõrandumise ja kaotuse tunne, seostudes teiselt poolt turvalisuse otsingutega minevikust. Lisaks on nostalgia suhteliselt lihtsale määratlusele vaatamata heterogeenne nähtus ning mitmeid tõlgendusvõimalusi pakkuv mõiste.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Nostalgia kasutus meditsiini vallas levis 17. sajandil tarmukalt, kirjeldades vaesunud koduigatsuses vaevlevaid sõdureid.[2] Kui Hofer seostas nostalgia patsiendi kujutlusvõimega, siis vähem kui sajandi pärast oldi veendunud, et tegemist on patsiendi mäluga. 19. sajandiks oli see seisukoht saanud valdavaks: nostalgiat käsitleti ühena kolmest mälu haigusest amneesia ja hüpermneesia kõrval. Nostalgia tähendus muutus 20. sajandi algul, kui nostalgiat ei peetud enam haiguseks, vaid tundeks, mis omakorda tõi kaasa sõna vabanemise senisest negatiivsest konnotatsioonist.[3] Lisaks võeti 19. ja 20. sajandil sõna nostalgia kasutusele kriminoloogias, kus seda seostati erinevate kuritegude motivatsiooniga. 1930. ja 1940. aastateks oli nostalgia kasutusel vaimsete haiguste ja häirete vallas. Nostalgia oli tuntud kui mentaalne seisund, mis kõige sagedamini levis ülikoolis õppivate tudengite seas.[2]
Nostalgia kultuuriuuringutes[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Nostalgia |
Nostalgia laialt levinud nö „roosamannaline”, moodsas elustiilitööstuses kultiveeritud tähendus ning kultuuriuurijate seas kasutatav analüütiline nostalgiakontseptsioon osaliselt erinevad ja osaliselt kattuvad omavahel. Nostalgia võib seostub eelkõige ettekujutusega minevikuihalusest, mis tekitab tunde, et see “nostalgitseja” või selle tunde tundja tahab minevikku tagasi – nostalgia põhjustab ohutunnet selle leidjas-hindajas. Nostalgia mõiste abivalentsus võib tekitada olukorra, kus üks kultuuriuurija ei näe nostalgiat nähtuses, mida teine uurija on nostalgilisena tõlgendanud, ega tunne „oma” nostalgiamääratlust ära kolleegi definitsioonis.[1]
21. sajandi algusest saadik on ilmunud mitmeid kirjandusteostel põhinevaid eriilmelisi nostalgiakäsitlusi, milles võib järeldada mälu ja mäletamise jätkuvast populaarsusest humanitaarteadustes. Maurice Halbwachsi mõjukad mäluteemalised kirjutised on ilmselt olnud lähtekohaks sellisele populaarsusele, esmajoones tema käsitlus kollektiivsest mälust („La mémoire collective”, 1950). Lisaks sotsioloogidele ja kirjandusuurijate on nostalgia pakkunud huvi ka mitmetele kultuuriteoreetikutele, nagu Linda Hutcheon, Svetlana Boym ja Fredric Jameson. Iga uurija erinilmeline distsiplinaarne taust tingib nii omase uurimisfookuse kui ka välja pakutud definitsiooni. Kui sotsioloogid käsitavad nostalgiat inimesekeskselt, defineerides seda aktiivse minevikuga tegelemise ja mineviku ning oleviku kõrvutamisena, siis kultuuriuurijat Fredric Jamesonit huvitab nostalgia kui esteetiline väljendusviis ning selle mõju mineviku mõistmisele ja tõlgendamisele. Jamesoni esile tõstetud nostalgia ja ajaloolise aja vaheliste suhete küsimust saab vaadelda ka sel juhul, kui nostalgiat ei seostata ühe kindla ajajärguga, vaid kui universaalset nähtust, eitamata seejuures nostalgia avaldumisviiside kultuurilist loomust.[3]
Moodne nostalgia[muuda | muuda lähteteksti]
Moodsas ühiskonnas on mõiste nostalgia muutunud vanamoodseks, seda tajutakse kui inimese võimetust olla kaasaegne. Kaasaegne inimene peaks olema avatud, liikuv, kohanemisvõimeline, ratsionaalne ning suruma alla tunded, impulsid ja instinktid. Isegi koduigatsust ja igatsust möödunu järele tuleks osata kontrollida. Kaasaegne elu on pidevas liikumises ning kodul kui koht ei oma enam endist tähendust. Avatus kõigile suundadele ja erinevatele variantidele võtab kodukohalt või kodumaalt järjest enam selle erilisust. Ent inimese vajadus säilitada kehas salvestunud mälestusi ning siduda end kaduva aja maagiliste märkide ja koodidega ei ole kaasaegses maailmas kadunud. Nostalgia on endiselt olemas, avaldudes kaasaegsele ühiskonnale omastes vormides, näiteks üleväsimus ja läbipõlemine, mis peegeldavad suutmatust sammu pidada aja ja muutustega helge tuleviku nimel.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kõresaar, E (2008). "Nostalgia ja selle puudumine eestlaste mälukultuuris. Eluloouurija vaatepunkt" (PDF). Keel ja Kirjandus (10).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Huell, Jade, Performing nostalgia: body, memory, and the aesthetics of past-home, vaadatud 6. detsembril 2023
- ↑ 3,0 3,1 Hollo, Maarja (2009). "Mäletamine ja nostalgia Karl Ristikivi romaanis „Kõik, mis kunagi oli" ning Bernard Kangro Joonatani -romaanides. Remembering and Nostalgia in Karl Ristikivi`s novel „All that Once Was" and Bernard Kangro's Joonatan-novels". Methis. Studia humaniora Estonica. 3 (4). DOI:10.7592/methis.v3i4.507.
- ↑ Stroh, Lea (21.04.2011). "Linn ja linnakodanikud". Sirp. 2011.