Norra vallutamine 1940

Allikas: Vikipeedia
Norra vallutamine 1940
Osa Teisest Maailmasõjast
Päripäeva ülevalt: Saksa sõdurid Bagni lähedal edasi liikumas, kuningas Haakon VII ja kroonprints Olav Moldes, õhurünnak Norra merekindluse vastu Oscarsborgis, Saksa sõdurid Narviki lähedal ja Norra suurtükk lahingus Narviki lähedal.
Toimumisaeg 9. aprill kuni 10. juuni 1940 (62 päeva)
Toimumiskoht  Norra
Tulemus Saksa armee võit
Osalised
 Natsi-Saksamaa  Norra ja tema liitlased
Väejuhid või liidrid
Nikolaus von Falkenhorst Kristian Laake (kuni 10. aprill 1940)
Otto Ruge (peale 10. aprilli 1940)
Jõudude suurus
u 100 000 meest
7 diviisi
u 93 000
Liitlased: u 38 000
Kaotused
5296 6602
u 400 tsiviilelanikku

Norra vallutamine sakslaste poolt Teises maailmasõjas toimus alates 9. aprillist 1940 ja kestis kuni 10. juunini 1940.

1940. aasta aprillis tulid Norrale appi Suurbritannia ja Prantsusmaa ekspeditsiooniväed, kes otsustati Norrast evakueerida, kui Hitleri väed ründasid Prantsusmaad. Üksinda jäänud Norra väed sakslasi välja tõrjuda ei suutnud ja viimased üksused alistusid 10. juunil.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

II maailmasõja puhkemine[muuda | muuda lähteteksti]

Nii Suurbritannial kui ka Prantsusmaal olid sõjalise abi kokkulepped Poolaga ja kaks päeva pärast Saksamaa invasiooni Poolasse kuulutasid mõlemad riigid Saksamaale sõja. Pärast sõjakuulutamist ei toimunud ühtegi sõjalist operatsiooni sakslaste vastu ja nii jäi see mitmeks kuuks. See olukord sai nimeks Kummaline sõda. Winston Churchill soovis küll sõja aktiivsemasse faasi viimist, aga selle vastu oli peaminister Neville Chamberlain.

Pärast sõja puhkemist mobiliseeris Norra valitsus osaliselt maaväe ja peaaegu täielikult mereväe. Õhujõud hakkasid õhuruumis patrullima, et kaitsta Norra neutraliteeti rikkumiste eest. Esimesed sellised rikkumised olid mõne Briti kaubalaeva uputamine Saksa allveelaevade poolt Norra territoriaalvetes. Järgmiste kuude jooksul rikkusid Norra õhupiiri kõikide sõjas olevate riikide sõjalennukid.

Norra väärtuslikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Sakslastele oli Norra oluline, sest nende jaoks oluline Rootsi rauamaak liikus talviti peamiselt läbi Narviki sadama. Norra sadamate enda kontrolli alla võtmine tähendas sakslastele lihtsamat ligipääsu rauamaagile, mida nad vajasid sõjapidamiseks.

Norra kontrolli all hoidmine oli sakslastele oluline ka seetõttu, et siis said nad oma mereväge liitlaste, eriti Suurbritannia vastu paremini kasutada. Norra rannikukaitse nõrkus ja maaväe suutmatus osutada efektiivset vastupanu oli teada nii sakslastele kui ka brittidele. Sakslased teadsid, et kui britid saavad Norra enda kontrolli alla ning Bergenis, Narvikis ja Trondheimis hakkavad asuma liitlaste mereväebaasid, oleks Põhjameri neile sisuliselt suletud ja Kriegsmarine oleks ohus isegi Läänemerel.

Oslo vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Oslo vallutamiseks saadeti grupp viiest invasioonilaevastikust põhja poole, et maandada 163. jalaväediviisi 2000 mehest koosnev võitlusgrupp. Pärast 9. aprilli koidikut plaaniti ka lennukitelt alla visata üks langevarjurite kompanii, et vallutada Fornebu lennuväli linna lähedal, millele pidid järgnema veel lennukitega 3000 meest 163. jalaväediviisist.

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Kaks viiest suuremast merekindlustest asusid Oslo lähistel, üks Oslo fjordis teine Oskarsborgis, Oslo sissesõidu lähedal. Oslo fjordis asuvas merekindluses Rauoey saare läänepoolsel osal asus 4×150 mm kahurit. Bolaerne idapoolsel küljel asus 3×150 mm kahurit. Makeroy saarel asus 2×305 mm haubitsat. Oskarsboris läänekaldal olid positsioonil helgiheitjad ja 4×57 mm kahurit katmas tõket, mis kaitses kanalit läänes Lõuna-Kalholmeni saarest. Idakaldal oli kaks helgiheitjate positsiooni ja 2×57 mm, 3×150 mm kahurit ja 2×40 mm õhutõrje kahurit üles seatud. Lõuna-Kalholmeni saarel olid helgiheitjate positsioon ja 3×280 mm kahurit. Põhja-Kalholmeni saarel olid neli maal asuvat torpeedoaparaati. Haoya saarel olid 4×280 mm haubitsat (üles pandud 1892. aastal) ja 2×120 mm kahurit, 9. aprillil 1940 ei olnud viimased siiski mehitatud. Peale nende fortifikatsioonide oli Norra mereväel veel Hortenis baas, kus rünnaku ajal asusid õppelaev Tordenskjold, miiniveeskaja-kahuripaat Olav Trygvason, kaks miinitraalerit ja hulk vahilaevu.

Sakslaste rünnak Oslole[muuda | muuda lähteteksti]

Raskeristleja Blücher uppumas

Esimesena kohtus Oslole lähenevate Saksa laevadega patrull-laev Pol III, ümber ehitatud vaalapüügilaev, relvastuseks üks 75 mm suurtükk ja kaks kuulipildujat, kapteniks reservleitnant Leif Welding-Olsen. Umbes kell 23.15 öösel 8. aprillil kohtas Pol III kolme väiksemat Saksa alust, torpeedopaat Albatross juhtimas ja signaliseeris neile, et nad peatuksid ja identifitseeriksid ennast. Torpeedopaat Albatross lõikas kohe seepeale Norra laeval tee ära ja nõudis, et see ei kasutaks raadiot. Käsku eirati ja Norra laev saatis Horteni baasi hoiatuse. Edasine täpne sündmuste kulg ei ole teada, kuid arvatakse, et Norra laev avas tule Albatrossi pihta ja rammis seda. Saksa laevade avasid omakorda vastutule ja uputasid laeva koos kapteniga.

Järgneva tunni jooksul möödus kogu Saksa invasioonilaevastik välimistest kindlustustest suuresti tänu merel olevale udule. Suurtükipatareid Rauoey saarel avasid küll tule, kuid ainult lühikeseks ajaks ning sakslased kaotusi ei kandnud. Bolaerne saarelt tuld ei avatud. Pärast möödumist välimistest patareidest Saksa laevastik jagunes: torpeedopaadid Albatross ja Kondor ning kaks traalerit suundusid Horteni mereväebaasi ründama ning kaks paari traalereid suundusid Rauoey ja Bolaerne patareide poole (enamikul traaleritel oli dessant pardal), suured laevad jätkasid liikumist Oslo poole.

Umbes 3.30 öösel jõudsid Saksa merejõud raskeristleja Blücher juhtimisel Oscarsborgi kindlustusteni. Norra 280 mm patarei Lõuna-Kalholmeni saarel avas tule esimesena, tabades vastast mõlema kahuriga. Blücher oli rannapatareile nii lähedal, et iga lask tabas. 150 mm kahurid tulistasid laeva silda, 280 mm kahurid sihtisid veeliini. Blücheri kiirus langes viiele sõlmele ning laev oli minutitega leekides. Laev jätkas siiski veel teekonda ja ta jõudis torpeedopatarei laskeulatusse. Blücherit tabasid seejärel kaks torpeedot, neist üks tabas masinaruumi ja teine torpeedoruumi, mille tulemusena toimus võimas plahvatus ja laev uppus. Järgnevas tulistamises tabasid Norra rannapatareid mitu korda nii Lutzovi kui ka Brummerit. Viimast nii tugevalt, et laev uppus hiljem ning sakslased olid sunnitud maabuma 30 kilomeetri kaugusel Oslost. Saartel asuvad fordid alistusid alles järgmisel päeval pärast Oslo langemist.

Horteni mereväebaasi ründamisel hakkasid sakslastele vastu miiniveeskaja-kahuripaat Olav Trygvason ja miinitraaler Rauma, mis suutsid uputada torpeedopaadi Albatross ja traaleri R17 ning vigastasid kergeristlejat Emden, kes oli hiljem sakslasi toetama saabunud. Saksa väed suutsid põhja lasta miinitraaleri Rauma ja sundisid baasi alistuma ähvardusega ümbrust pommitama asuda.

Fornebu lennujaama vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Viimane koht, mida sakslased Oslo all ründama pidid oli Fornebu lennujaam, mis asetses väiksel poolsaarel linnast läänes. Lennuväljal oli ka Norra ainuke hävitajate lennugrupp. Lennuvälja kaitses rühm sõdureid seitsme kuulipildujaga, millest kolm olid hästi sisse kaevatud lennuvälja lõunaservas.

Saksa rünnak pidi algama kell 8 hommikul langevarjurite kompanii rünnakuga õhust, kuid halbade ilmaolude tõttu maabusid langevarjurid Taanis. Seitse Norra Gladiator-hävitajat olid juba kell 7 hommikul õhku tõusnud ning need kohtusid suure Saksa lennuväe grupeeringuga Oslost lõunas. Tänu täielikule üllatusmomendile suutsid Norra lennukid alla lasta kolm He-111 ja kaks Me-110 lennukit, ise kaotades ühe Gladiatori. Et Norra lennukitel sai laskemoon otsa, pöördusid nad tagasi Fornebu lennuväljale ja jäid seal kuue Me-110 hävitaja rünnaku alla, kes olid tulnud toetama langevarjurite rünnakut. Vähemalt kaks Norra Gladiatorit purustati maapinnal ja õhurünnakute alla jäänud lennuvälja kaitsjad jätsid maha neli kuulipildujat. Sissekaevatud positsioonidel olevad norralased jäid paigale ja kui esimesed Saksa transpordilennukid üritasid maanduda (arvati, et lennuväli on juba Saksa langevarjurite valduses), avasid norralased lennukite pihta tule, sundides viimaseid maandumise katkestama.

Me-110 hävitajate grupi liider, kelle lennukil hakkas kütus otsa lõppema, otsustas oma lennuki maandada, arvates, et tema lennukil olevatest kuulipildujatest on maavägedel kasu ning kütust polnud tagasilennuks niikuinii piisavalt. Piloodil õnnestus lennuk vigastusteta maha tuua ja ta avastas, et norralaste kuulipildujate tuli ei ulatu lennuvälja põhjapoolsesse ossa. Talle järgnesid peagi ülejäänud tema lennusalga lennukid ning nende järel transpordilennukid Saksa jalaväeüksustega. Umbes kell 9.15 hommikul taganesid Norra rühma jäänused lennuväljalt. Sama päeva pärastlõunaks olid sakslased lennukitega kohale toonud kaks jalaväepataljoni, kaks langevarjurite kompaniid ja pioneerikompanii.

Oslo langemine[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa sõdurid 9. aprillil Oslos

Oslos olid relvis ainult Vahirügemendi kolm kompaniid, kokku 426 meest, ja nelja treeningkeskuse staabid: sõjakool ja väljaõppekeskused ratsaväele, suurtükiväele ning pioneeridele, kokku umbes 430 meest. Vahirügemendi nõrgim kompanii (68 meest) saadeti Blücheri uppumisel pääsenud sakslasi kinni võtma. Teine Vahirügemendi kompanii pidi koos ühe teise Norra üksuse ning ühe õhutõrjekahuri toel sooritama vasturünnaku Fornebu lennuvälja vastu, kuid kompanii kulutas Oslos liiga palju aega transpordivahendite otsimisele ja rünnak otsustati katkestada.

Kell 8.00 hommikul oli Norra sõjaväe peakorter juba otsustanud Oslost evakueeruda ning kolida ümber tallu Eidsvoldi lähedal. Oslo kuulutati "vabaks linnaks", et säästa linna pommitamisest. Kell 14.30 9. aprillil alistus Oslo komandant Saksa vägedele. Tänu norralaste tõhusale kaitsele Oskarsborgis, õnnestus kuningas, valitsus ja kullareserv viia Oslost üle Hamarisse.

Teiste suuremate linnade vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kristiansand[muuda | muuda lähteteksti]

Kristiansandi vastu saatsid sakslased invasioonilaevastiku grupi 4, ülemaks Friedrich Rieve, kaasas 214. jalaväediviisist 310. rügemendist 1000 jalaväelast. Kristiansandis oli üks viiest peamisest Norra merekindlusest. See asus Odderoy saarel ja koosnes 210 mm patareist, 150 mm patareist ning haubitsapatareist. Rünnaku hetkel olid Kristiansandi sadamas Norra hävitajad Gyller ja Odin ning allveelaevad B2 ja B5.

Norra patareid lõid tagasi kaks esimest sakslaste katset maabuda, vigastades selle käigus Saksa kergeristlejat Karlsruhet ning uputades ühe Saksa kaubalaeva. Kolmas rünnak õnnestus, Gyller ja Odin vallutati ning mõlemad allveelaevad uputati.

Egersund[muuda | muuda lähteteksti]

Egersundi vastu sõitis grupp 6 invasioonilaevastikust, pardal väike üksus 69. jalaväediviisist, eesmärgiga vallutada telekommunikatsioonikaabli jaam Euroopaga. Norralased vastupanu ei osutanud ja maabumine toimus plaanipäraselt.

Stavanger[muuda | muuda lähteteksti]

Stavangeri vastu oli planeeritud visata Sola lennuväljale langevarjurite kompanii. Kui langevarjurid on lennuvälja vallutanud, pidid 250 transpordilennukiga saabuma 5000 Saksa sõjaväelast 69. jalaväediviisist. Varustus pidi saabuma mööda merd. Norra mereväel oli Stavangeris hävitaja Aegir ja Haugesundis hävitaja Draug. Langevarjurid vallutasid kiiresti Sola lennuvälja ja maabumisoperatsioon kulges plaanipäraselt. Kahte kuulipildujapositsiooni, lennuvälja ainukest kaitset, ründasid kõigepealt kuus Me-110 hävitajat ja seejärel 120 meest langevarjukompaniist vallutasid need. Enamus üheksast Caproni Ca310 luurelennukist, mis asusid lennuväljal õnnestus enne rünnaku algust õhku tõusta ja minema lennata. Stavangeri lähedal uputas hävitaja Aegir Saksa varustuslaeva Rota. Aegirit tabas hiljem pomm masinaruumi ja meeskond jättis laeva maha; meeskond kaotas õhurünnakute tõttu 10 meest.

Bergen[muuda | muuda lähteteksti]

Bergeni vastu saadeti invasioonilaevastiku grupp 3, pardal 900 jalaväelast 69. jalaväediviisist. Linnast läänes seisis üks Norra viiest suurest merekindlusest, mis koosnes 3×210 mm kahurist, 3×240 mm haubitsast ja maal baseeruvast torpeedoaparaadist. Kaugemal asetses veel 3×210 mm kahurit. Peale kindluste oli Bergeni ümbruses veel Norra mereväel hävitaja Garm, miiniveeskaja Tyr, torpeedopaat Storm ja hulk patrull-laevu.

Vaatamata tugevale rannakaitsesuurtükkide tulele õnnestus Saksa vägedel maale tungida. Kergeristlejat Königsberg tabas kaks 210 mm mürsku ja see jäeti maha, Bremse sai tugeval vigastada. Maabunud Saksa väed saavutasid lõpuks Norra fortide alistumise, kuid kaotati 57 meest surnutena ning 3 lennukit. Peaaegu kõik suuremad Norra mereväe alused pääsesid siiski minema ja miiniveeskaja Tyr lasi Bergeni lähedal merre 23 miini.

Trondheim[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa sõdurid Trondheimi ründamise ajal

Trondheimi alla seilas grupp 2 Saksa invasioonilaevastikust, kaasas 1700 meest 3. mägidiviisi 138. mägirügemendist. Viimane suurtest Norra merekindlustest seisis Trondheimi sissesõidul. Agdenesi neemel oli patarei 2×210 mm kahuriga, 3×150 mm kahuriga ja 2×65 mm kahuriga.

Teine patarei asus ka seal läheduses, koosnes 2×210 mm, 2×150 mm, ja 3×65 mm kahurist. Sakslaste rünnaku ajal rajati blokeeringupositsioon teise patarei ette, 9 kolmjalgadele pandud Colt-Browning kuulipildujat 35 mehega pidasid vastu viis 500-mehelise Saksa väeüksuse rünnakut. Peale nende fortide olid Norra mereväel veel Trondheimi fjordis mõned väiksemad merealused, nende hulgas ka miiniveeskaja Froya.

Vaatamata 8. aprillil saadud vigastustele asus raskeristleja Hipper Norra rannakaitsepatareidega tulevahetusse ja neli saksa hävitajad sõitsid patareidest täiskiirusega mööda sadamasse. Et Hipperi mürsk purustas helgiheitjate elektrikaabli ja Norra rannakaitsesuurtükid olid vanad ning aeglase laskekiirusega, 3 kogupauku iga 2 minuti kohta, sai ainult üks hävitaja kergelt vigastada. Vaatamata sellele, et mereväe fordid panid vastu 11 tundi, langes Trondheim ise kiiresti. Norralaste kaotused olid 1 mees surnuna ja 2 haavatuna, sakslased kaotasid 22 meest langenutena.

Narvik[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa sõjalaevad Narviki sadamas

Narvikit sõitis hõivama invasioonilaevastiku grupp 1, pardal 2000 meest 3. mägidiviisi 139. rügemendist. Vaatamata sellele, et Narvikis ei olnud püsivaid Norra rannakaitsekindlustusi, asusid seal rannakaitseristlejad Eidsvold ja Norge ning allveelaev B1.

Eidsvold ja Norge uputati Saksa hävitajate torpeedorünnakutega pärast sakslaste nõuet alla anda. 276 Norra meremeest hukkus. Narvik ise langes peaaegu vastupanuta, sest kohale jõudnud Saksa väed ületasid garnisoni mitmekordselt ja garnisoni komandant oli Quislingu pooldaja.

Norra olukord pärast invasiooni algust[muuda | muuda lähteteksti]

Suur punane rist Ullevåli haigla ees

Saksa rünnak oli enamjaolt edukas, rünnak ja selle suurus oli Norra armeele ootamatu. Siiski polnud liitlastele kõik kadunud, Norra kuningapere ja valitsus jõuti enne Oslo langemist Hamarisse evakueerida. Valitsuse evakuatsiooni kasutas ära Vidkun Quisling, kes korraldas riigipöörde ja kuulutas ennast uueks peaministriks. Saksa vägede üheks eesmärgiks oli tappa või kinni võtta kuningas Haakon VII. Kuningas nimelt keeldus sissetungijate nõudmistele järgi andmast ja teatas, et ta loobub troonist, kui Norra valitsus valib kapitulatsiooni. 9. aprilli õhtul kolis Norra valitsus Elverumi, sest Hamarit peeti ebaturvaliseks. Kõikidest Saksa nõudmistele keelduti endiselt järele andmast ja valitsus sai endale suuremad volitused, kuni parlamendi järgmise kogunemiseni. Siiski otsustati äärmiselt halva olukorra tõttu sakslastega järgmisel päeval läbirääkida. Ettevaatusabinõuna käskis Otto Ruge, Norra jalaväe juhataja, seada teetõkke 110 kilomeetri kaugusel Oslost asuvasse Midtskogenisse. Varsti ründasid teetõket Saksa saatkonna õhuatašee Eberhard Spilleri juhtimisel rühm Saksa sõdureid, kes kiirustasid põhja suunas, et kuningas kinni võtta. Rünnak suudeti tõrjuda, kui Spiller surmavalt haavata sai ja sakslased taganeda otsustasid. 10. aprillil peetud viimased läbirääkimised kukkusid läbi, sest Haakon VII keeldus tunnustamast saksameelset Quislingu valitsust. Pärast läbirääkimiste ebaõnnestumist ülendati Otto Ruge Norra armee ülemjuhatajaks, sest valitsus polnud rahul eelmise ülemjuhataja Kristian Laake tegevusega invasiooni alguses. Ruge sai käsu peatada sakslaste edasiliikumine. Samal päeval puhkes Oslos paanika, sest liikvele olid läinud jutud, et samal päeval tulevad Briti pommitajad okupeeritud Oslot pommitama. Hiljem sai see päev tuntuks kui "paanika päev" ja sel päeval põgenes linna elanikkond linnalähedastesse maakohtadesse. Elanikud hakkasid linna, mis oli endiselt alles, tagasi tulema samal õhtul ja järgmisel päeval. Analoogsed kuulujutud põhjustasid paanika ka Egersundis ja teistes okupeeritud rannikulinnades. Kuulujuttude päritolu on tänaseni teadmata.

11. aprillil ründasid Saksa pommitajad Elverumi. Rünnak purustas kesklinna ja tappis 41 inimest. Peale Elverumi pommitati ka Nybergsundi. Rünnakute eesmärk oli tappa Norra kuningas, kroonprints ja valitsus, aga keegi nende hulgast surma ei saanud.

Uus ülemjuhataja mõistis kohe, et Norra olukord on lootusetu: kõik suured linnad, sealhulgas pealinn Oslo olid langenud. Samuti olid sakslaste kontrolli all kõik suuremad sadamad, lennuväljad, relvalaod ja sidesõlmed. Seetõttu otsustas Ruge, et parim plaan on niikaua vastu pidada, kuni saabuvad abiväed Suurbritanniast ja Prantsusmaalt. Kindral Falkenhorst mõistis, et norralased alla ei anna ja kui liitlased jõuavad Norrasse tuua suured väekoondised, oleks see neile ohtlik. Seetõttu alustas ta 11. aprillil pärast Oslost abivägede saamist pealetungi Norra vägede vastu, et viimased ei jõuaks mobiliseeruda ja tugevamat vastupanu osutada.

Sõjategevus[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Briti armee ülemjuhatus sai teada Norra ründamisest, alustati kohe vasturünnaku planeerimist. Kõigepealt sooviti pärast Otto Rugega konsulteerimist rünnata Trondheimi, aga Churchill soovis tagasi võtta Narviki. Lõpuks otsustati, et tagasi vallutatakse mõlemad linnad.

Lahingud Ida-Norras[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa sõdurid rünnakul läbi põleva küla
Saksa tank liikumas läbi Lillehammeri

Norralaste plaan oli pidada viivituslahinguid, et anda liitlastele aega võtta tagasi Trondheim. Pärast seda pidi algama rünnak Oslo piirkonda kontrolli all hoidvate Saksa vägede vastu. Saksa rünnak takistas mobilisatsiooni läbi viimist ja seetõttu astusid pealetungivatele sakslastele vastu improviseeritud üksused. Paljusid üksusi juhtisid Ruge valitud komandörid, sest senised komandörid polnud Ruge meelest oma ülesannetega toime tulnud. Esimese linnana langes 14. aprillil pealetungi alustanud sakslaste kontrolli alla Hønefoss. Sakslaste eesmärk oli ühendada Oslos ja Trondheimis asuvad väed üheks rindeks. Hønefossist põhja pool hakkasid sakslased kohtama Norra vägede vastupanu. Haugsbygdi linna juures suudeti 15. aprillil Saksa pealetung peatada, aga samas kohas murdsid sakslased järgmisel päeval esimest korda Norras tanke kasutades kaitsest läbi. Norra sõduritel oli vähe tankitõrje relvi ja seetõttu ei suudetud rünnakut tõrjuda.

Norra kaitse hakkas murenema juba 13.14. aprillil, kui 1. diviisi 3000 sõdurit taganesid ilma loata taganesid ja ületasid Norra-Rootsi piiri. Rootsis üle piiri tulnud sõdurid interneeriti. Peale selle kapituleerusid kaks pataljoni Kongsbergis. 20. aprillil otsustasid britid ja prantslased Trondheimi mitte rünnata, sellega halvenes norrakate olukord veelgi. Sakslased tõrjusid Norra rünnakud tagasi ja viimased hakkasid vaenlasele kiiresti alla jääma. Olukorra muutis katastroofiliseks asjaolu, et Saksa Junkers Ju-87 sööstpommitajad said karistamatult vastase positsioone rünnata, sest Norra sõduritel puudus peaaegu täielikult õhutõrjerelvastus ja seetõttu oli õhuruum Saksa kontrolli all. Briti hävitajad üritasid küll sakslastele vastu hakata, aga 25. aprillil hävisid paljud lennukid külmunud Lesjaskogsvatneti järvel asunud baasi pommitamises. Allesjäänud neli lennukit viidi Setnesmoeni baasi, aga see baas muudeti kasutuskõlbmatuks 29. aprillil toimunud pommitamises.

Norra kaitse hävimine Lõuna-Norras[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Kristiansandi langemist lubati tsiviilelanikud linnast evakueerida. Saksa sõdurid kasutasid Kristiansandi elanike evakuatsiooni ära ja kindlustasid linna ümber asuvad alad. Pärast mitut päeva segadust Norra sõdurite seas alistusid Setesdalis asunud 3. diviisi katnud sõdurid 15. aprillil.

Lahingud Lääne-Norras[muuda | muuda lähteteksti]

Vossi pommitamine

9. aprillil langesid Bergen ja Stavanger. 2000 Saksa sõdurit okupeerisid Bergeni ja said seal asunud relvalaod enda kontrolli alla. Bergenis asunud Norra jalaväelased taganesid ida suunas ja õhkisid kaks raudteesilda ja tee enda järel. Kuigi linnad olid kaotatud, andis kohalik komandör, kindral William Steffens käsu täielikuks mobilisatsiooniks. 6000-meheline 4. diviis, mis vastutas Lääne-Norra kaitsmise eest, koondus Vossi linna juurde. 4. diviis oli ainuke üksus väljaspool Põhja-Norrat, mis suudeti täielikult mobiliseerida.

Pärast seda, kui vabanes 5. diviis, soovis Steffens alustada pealetungi, et Bergen tagasi vallutada, aga see jäi ära, sest enamus diviisi meestest saadeti peamisele rindele Ida-Norras. Seejärel keskenduti sakslaste edasiliikumise takistamisele. Pärast Bergeni langemist oli Norra kuninglikul mereväel kasutada 17–18 sõjalaeva ja 5–6 lennukit. 23.25. aprillil pommitati Vossi ja linn langes 26. aprillil.

Pärast Vossi langemist evakueeriti väed põhja suunas ja uus peakorter seati üles Førdesse. Allesjäänud väed valmistusid Sogn og Fjordane kaitsmiseks. 30. aprillil informeeriti kindral Steffensit vägede evakuatsioonist Lõuna-Norrast. 1. mail 1940 andis Steffens käsu väed laiali saata, sest abivägesid polnud kusagilt appi tulemas. Ööl vastu 2. maid läks Steffens koos kolme sõjalaevaga Tromsøsse, mis tähendas Norra vägede vastupanu lõppu Lääne-Norras. Norra sõjalaevad said käsu liikuda Suurbritanniasse või Põhja-Norrasse, aga ainult kaks laeva täitsid korralduse. Ülejäänute komandörid ei saanud massiliste deserteerumiste tõttu käsku täita või ei soovinud võtta ette riskantset reisi Suurbritannia vetesse.

Viimased Lääne-Norras asunud väed läksid laiali 18. mail 1940.

Lahingud Kesk-Norras[muuda | muuda lähteteksti]

Trondheim taheti tagasi võtta kolme üksuse ühise rünnakuga. Lõpuks otsustati rünnak läbi viia siiski kahe üksusega. Liitlastele tuli kasuks, et mobilisatsioon oli piirkonnas õnnestunud. Siiski kukkus rünnak läbi, sest sakslased korraldasid pidevalt õhurünnakuid ja nende tõrjumiseks puudus jällegi relvastus.

Lahingute lõpp Kesk- ja Lõuna-Norras[muuda | muuda lähteteksti]

28. aprillil otsustasid Suurbritannia ja Prantsusmaa väed Kesk- ja Lõuna-Norrast välja tõmmata. Vägede evakuatsiooni katsid Norra sõdurid. 28. ja 29. aprillil pommitas Luftwaffe Kristiansundi sadamat ja ka lähedalasuvat Molde sadamalinna, kus asus Norra valitsuse peakorter. Aprilli viimastel päevadel sai õhurünnakutes raskelt kannatada ka Ålesundi linn. 30. aprillil kohtusid Oslo ja Trondheimi pealetungivad Saksa üksused.

Organiseeritud sõjaline vastupanu Norra kesk- ja lõunaosas lõppes 5. mail, kui alistusid Hegras ja Vinjesvingenis asunud Norra üksused. Kesk-Norra lahingute läbikukkumise tõttu oli Briti peaminister Neville Chamberlain sunnitud tagasi astuma ja uueks Briti peaministriks sai Winston Churchill.

Pärast Molde pommitamist evakueerusid kuningas Haakon VII ja ta valitsus Tromsøsse. Järgnevad nädalad oli linn de facto Norra pealinn, sest seal asus kuninga ja valitsuse peakorter.

Lahingud Põhja-Norras ja sakslaste võit[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Norras seisis kindral Carl Gustav Fleischerile allunud 6. diviis vastamisi Narviki vallutanud sakslastega. Pärast invasiooni sai Fleischerist Põhja-Norra vägede ülemjuhataja. Norra vasturünnakut takistas Fleischeri otsus saata suured üksused Finnmarki valvama, et ennetada võimalikku Nõukogude Liidu rünnakut.

Liitlased saatsid oma väed maale Åndalsnesi ja Namsose juures ja nende eesmärk oli rünnata Trondheimi. Lisavägesid saadeti ka Põhja-Norrasse ja nende ülesandeks sai Narviki tagasi vallutamine. Paraku oli Narviki vastu saadetud vägedel samuti mitmed probleemid. Esimeseks liitlaste probleemiks oli fakt, et väejuhatus polnud ühtne, ega isegi korralikult organiseeritud. Mereväge juhtis admiral William Boyle, kellele oli antud käsk vabastada alad sakslastest nii kiiresti kui võimalik. Seevastu maavägesid juhtiv kindralmajor Pierse Mackesy oli antud käsk mitte rünnata piirkondi, kus sakslased oli ennast tugevalt kindlustanud ja samuti kästi vältida asustatud piirkondade kahjustamist. 15. aprillil väejuhid kohtusid, et leppida kokku ühine strateegia. Admiral Boyle soovis alustada rünnakut, et Narvik tagasi võtta, aga Mackesy oli sellele vastu väites, et rünnak teeks tema meeste seas põhjaliku hävitustöö. Lõpuks nõustus Boyle Mackesyga.

Lõpuks läksid väed maale 14. aprillil Harstadis. Esimesed Saksa õhurünnakud algasid 16. aprillil, aga õhutõrjujad suutsid suuremate kahjustuste tekitamist vältida. Sakslased suutsid Harstadi hävitada alles mai lõpupoole, kui 20. mai õhurünnak hävitas kütusepaagid ja tsiviilelanike majad.

15. mail said liitlased tähtsa võidu, kui süvaveepommidega sunniti pinnale tulema Saksa allveelaev U 49. Uppuva allveelaeva juurest leiti dokumente, mille hulgas olid kaardid Saksa allveelaevade patrullimispiirkondadega, koodiraamatud ja operatiivkäsud Norra piirkonnas tegutsevatele allveelaevadele. See andis liitlastele võimaluse vältida varustuskonvoide Põhja-Norrasse saatmisel piirkondi, kus patrullisid vaenlase allveelaevad. Pärast Kesk-Norra langemist keskenduti Põhja-Norras asuvatele vägedele. Õhuruumi toodi patrullima kaks RAFi eskadroni, mis kasutasid Gloster Gladiator ja Hawker Hurricane tüüpi lennukeid.

28. mail vallutasid kaks Prantsuse ja üks Norra pataljon Narviki sakslastelt tagasi. Paraku muutis üldist olukorda Saksamaa rünnak Prantsusmaa ja Madalmaade vastu ja Norra tähtsus vähenes. 25. mail, kolm päeva enne Narviki tagasivõtmist, olid Norras sõdivate liitlasvägede komandörid saanud korralduse Norrast evakueeruda. Narviki ründamisega sooviti varjata sakslaste eest plaani Norra hüljata. Kui sai teatavaks plaan Norra maha jätta, oli sellele eriti tugevalt vastu Winston Churchill, kes ütles hiljem, et Norra hülgamine oli viga. Varsti pärast linna tagasivallutamist sai Narvik Luftwaffe õhurünnakutes rängalt kahjustada.

24. mail heaks kiidetud otsusest Norrast lahkuda teavitati norrakaid alles 1. juunil. Norra valitsus ja kuningapere lahkus Norrast Briti ristleja Devonshire'i pardal. Nii kuningas kui ka kroonprints soovisid Norrasse jääda, aga nad veendi ümber eksiili kasuks otsustama. 8. juuniks olid kõik liitlasväed Norrast lahkunud.

Ilma varustamise ja liitlasteta jäänud Norra väed lõpetasid lahingud 9. juunil 1940, ning Norra kapituleerumisakt kirjutati poolte vahel alla Trondheimis 10. juunil kell 5 õhtul. Norra 62 päeva kestnud lahingud oli üks pikemaid vastuhakke, mis Saksamaale sõja ajal osutati. Norrast kauem pidas vastu ainult Nõukogude Liit.

Hukkunud ja materiaalsed kaotused[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa kaotused[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa haavatud haiglalaeva Wilhelm Gustloff pardal

Saksa ametlikel andmetel kaotati Norra sõjategevuses 5296 meest, kellest 1317 hukkus maismaal ja 2375 hukkus merel.

Meresõjas kaotasid sakslased ühe kahest raskeristlejast, kaks kuuest ristlejast, 10 kahekümnest hävitajast ja 6 allveelaeva. Mitmed laevad said kahjustada ja seetõttu oli pärast sõjategevuse lõppu Kriegsmarine kasutuses ainult kolm ristlejat ja neli hävitajat. Transpordilaevadest kaotati 21 laeva.

Saksa andmetel tulistati Norras alla 90 lennukit, aga hiljem on selleks arvuks pakutud isegi 240.

Norra ja tema liitlased[muuda | muuda lähteteksti]

Briti ja Prantsuse meedik ning Norra meditsiiniõde Briti haavatuid Namsoses ravimas

Norra ja tema liitlased kaotasid 6602 meest. Suurbritannia kaotas 1869 meest maismaal ja 2500 merel, prantslased ja poolakad kaotasid 533 meest ja Norra armee kaotas 1700 meest, neist hukkunutena 860. Lisaks hukkus umbe 400 Norra tsiviilelanikku, kellest enamus hukkus Saksa õhurünnakutes.

Meresõjas kaotas Norra merevägi peaaegu kõik oma 121 vananenud laeva. Ainult 15 sõjalaeval õnnestus evakueeruda Suurbritanniasse. Ülejäänud laevad uppusid, uputati oma meeskondade poolt või vallutati sakslaste poolt. Lahingus uppunud laevade hulgas oli kaks rannakaitselaeva ja kaks hävitajat. Üheksast Norra allveelaevast õnnestus Suurbritanniasse põgeneda ainult ühel, ülejäänud uputati või võeti üle.

Briti merevägi kaotas lennukikandja, kaks ristlejat, seitse hävitajat ja allveelaeva, aga Briti mereväge kaotused tõsiselt ei mõjutanud.

Prantsuse merevägi kaotas ühe hävitaja ja allveelaeva. Üks ristleja sai vigastada. Eksiilis olnud Poola merevägi kaotas ühe hävitaja ja allveelaeva Orzel.

Samal ajal kui Suurbritannia kaotas Norras 112 sõjalennukit, kaotasid Norra kuninglikud õhujõud peaaegu kõik oma lennukid. Väike osa lennukitest lendas Suurbritanniasse või neutraalsesse Soomesse.

Analüüs[muuda | muuda lähteteksti]

Operatsioon oli sakslastele väga edukas. Nii Taani kui ka Norra olid nende okupeeritud ja üllatus oli pea täielik, seda eriti Taanis, mis võeti üle 6 tunniga.

Ainuke tõsine tagasilöök tuli meresõjas, kus Kriegsmarine sai raskeid kaotusi. See muutis võimatuks suvise invasiooni Suurbritanniasse, mida Hitler soovis algselt teha[viide?]. Samuti oli tagasilöögiks fakt, et Hitler pidi Norras hoidma suured okupatsiooniväed.

Norra okupeerimine oli tõsiseks löögiks Suurbritanniale, sest Luftwaffel olid baasid nüüd lähemal ja Ida-Šotimaa kannatas Norrast lähtunud õhurünnakute all kuni 1943. aastani. Pärast Norra langemist peeti Šotimaad ka haavatavamaks. Pärast Hitleri invasiooni Nõukogude Liitu 1941. aastal rünnati Norras asuvaid lennuvälju ja mereväebaase, kasutades Põhja-Jäämere kaudu liikunud NSV Liidu teel olnud liitlaste abikonvoisid.