Neal Elgar Miller

Neal Elgar Miller (3. august 1909 Milwaukee Wisconsin – 23. märts 2002 Hamden New Haveni maakond, Connecticut) oli USA eksperimentaalpsühholoog, kelle põhilisteks uurimisteemadeks olid probleemilahenduse aluseks olevad mõtteprotsessid ja käitumised, motivatsiooni ja probleemilahenduse seosed närvisüsteemiga ning automaatsete liigutustega seotud lihaste töö tahtlik mõjutamine. Milleri kõige olulisem panus teadusse oli biotagasisidemeetodi loomine ja arendamine. 1964. aastal tunnustati Millerit USA kõrgeima teadusliku autasuga, Riikliku Teadusmedaliga (National Medal of Science).

Haridus

Miller omandas bakalaureusekraadi Washingtoni Ülikoolis, mille lõpetas 1931. aastal. Milleri õpetaja oli mõjukas õppimisteoreetik Edwin R. Guthrie. Magistrikraadi omandas ta Stanfordi Ülikoolis, kus ta töötas koos tunnustatud intelligentsuse-uurija Lewis M. Termaniga. Stanfordis liikus Miller eksperimentaalse psühholoogia suunal, kus ta juhendajaks oli Walter R. Miles. Kui Miles kutsuti Yale'i Ülikooli psühholoogia teaduskonda, võttis ta Milleri endaga kaasa ning just Yale'i Ülikoolis läbis Miller doktoriõppe.

Teadustöö

Yale'i Ülikoolis mõjutas Milleri tööd Clark L. Hull, kes oli tolle aja mõjukaim õppimisteoreetik. Hulli programm oli suunatud näitamaks, et Pavlovi klassikalise tingimise põhimõtteid võib kasutada vigadest õppimise, verbaalse õppimise ja kõrgemate mentaalsete protsesside tausta selgitamiseks. Milleri doktoritöö näitas, et kasutades tähte T eelneva ajendina (cue) ennustamaks elektrišokki ning kasutades numbrit 4 neutraalse ajendina (ennustab šoki puudumist), tekitab ainuüksi T-tähele mõtlemine galvaanilise reaktsiooni. Neutraalse ajendi puhul antud efekti ei esine. See tähendab, et toimub õppimisele põhinev muutus naha elektrijuhtivuses vastuseks šokile eelnevale ajendile.

Probleemilahendusprotsessid

Antud leiust ajendatuna tekkis Milleril idee, et ka mõtlemine, meenutamine ja kujutlus võivad töötada sisemiste ajenditena, mis alluvad samadele reeglitele kui välised ajendid. Nimetatud mentaalsed vastused ei ole seotud reaalajalise viidete järjestusega, mis laseb sündmusi taasesitada tegelikule vastupidises järjekorras. See tähendab, et inimene saab kujutluses liikuda tulemusest ettepoole, mitte alustada eesmärgini jõudmist algpunktist, kus siis pimesi kobades liikuda eesmärgile lähemale. Antud idee oli Milleri käsitluses ka probleemilahenduse protsessi aluseks.

Psühhoanalüüsi uurimine

Milleri nägemuses olid Freudi repressiooni ja Pavlovi inhibitsiooni ideed väga sarnased. Freudi teooria uurimiseks kolis Miller Viini, kus alustas järeldoktoriõpet Freudi Psühhoanalüütilises Instituudis. Oma karjääri jooksul oli ta suuresti mõjutatud psühhoanalüüsi põhimõtete uurimisest.

Agressiooniuuringud

1936. aastal naasis Miller Yale'i, kus uuris dominantsetel isastel ahvidel esinevat enesekahjustamist vastuseks konkurentsile emaste ahvide haaremi osas. Miller järeldas, et antud juhtudel on Freudi kontseptsioon agressiivsusest sissepoole pööratud. Milleri agressiooniuuringute tulemuseks oli raamat "Frustration and Aggression" (1939), mille kaasautoriteks olid teiste hulgas John Dollard ja Hobart Mowrer. Raamatu põhiline hüpotees oli, et kui teatud osa ühiskonnast kogeb frustratsiooni seoses oma eesmärkide saavutamisega, siis sõltuvalt frustratsiooni väljaelamiseks saadaval olevatest kanalitest kaldub antud grupp frustratsiooni välja elama asjasse puutumatu ning vähem mõjuka ühiskonnagrupi peal.

Tungi vähendamise hüpotees

Hulli esmane hüpotees oli, et reaktsioon saab kinnitatud, kui reaktsioonile vastab kohene vajaduse vähenemine. Antud lähenemise probleem on asjaolu, et kui Hull eeldas, et kõik vajadused ajendavad vastusreaktsioone neid vähendama, siis teatud vajaduste puhul antud seos ei kehti, kuna vajadused ei ole tuvastatavad (näiteks vajadus põgeneda vingugaasi mürgituse eest). Seega sõnastasid Mowrer ja Miller tungi vähendamise hüpoteesi (drive-reduction hypothesis), mille alusel on vastuse tugevdajana võimelised käituma vaid need sündmused, mis järgnevad kohe vastusele ning toovad samas kaasa ka vastust ajendava tungi vähenemise.

Lähenemise ja vältimise gradiendid

Testides rottide peal Freudi reaktsiooni kujundamise ideed, märkas Miller, et kui näljaseid rotte treenida liikuma mööda lühikest rada toiduni ning andes rottidele sihtpunkti jõudes elektrišoki, liiguvad rotid edaspidi vaid poolele teele. Elektrišoki tugevusest sõltub ka see, kui kaugele rott läheb (tugevama šoki puhul jääb sihtkohast kaugemale). Antud leiu alusel lõi Miller lähenemis-vältimiskäitumise konflikti analüüsi: kui eesmärk on miski, mida organism samaaegselt tahab ja kardab, siis tekivad lähenemise ja vältimise gradiendid. Mõlemad garadiendid suurenevad eesmärgile lähemale jõudes. Vältimise gradient suureneb aga lähenemise omast rohkem. Peatumise punkt sõltub lähenemise ja vältimise gradientide vahelistest seostest.

Hirmuseoste üldistumine

Miller testis ka Mowreri hüpoteesi, mille alusel teatud situatsioonis esile kutsutud hirmureaktsioon tekib hirmuseose loomisel ka vastuseks pelgalt hirmuga seostatud situatsioonile. Antud hüpoteesi testimiseks asetas ta rotid valgustatud alale, kus ta andis neile elektrišokke, kuni nad õppisid põgenema pimedale alale, kus nad šokke ei saanud. Kui hiljem rotid asetada valgele alale, kuid elektrišokki mitte anda, siis näitavad rotid šoki puudumiset hoolimata välja stressi märke ning põgenevad võimalusel pimedale alale. II maailmasõja ajal algatas Miller uuringu, tegemaks kindlaks lahingutegevusel ilmnevat hirmu ja julgust mõjutavad tegurid. Lisaks tegeles ta sõja ajal pilooditreeningu arendamisega läbi käitumuslike ja tajuliste täienduste. Pärast sõda naasis Miller Yale'i, kus jätkas koostöös Dollardiga psühhoanalüüsi alusel õppimise uurimist. 1948. aastal avaldas ta raamatu "Theory and Experiment Relating Psychoanalytic Displacement to Stimulus-Response Generalization". Antud raamatus tõi ta välja, et kui lähenemine stiimulile on vähendatud läbi vältimisreaktsiooni konflikti, siis laieneb see reaktsioon sageli ka originaalstiimuliga sarnastele stiimulitele.

Instrumentaalse õppimise alused

Koostöös Dollardiga (1941) sõnastas Miller neli instrumentaalse õppimise alust:

1. tung (motivatsioon) – inimene peab midagi tahtma;
2. viide (stiimul) – inimene peab midagi märkama;
3. vastus – inimene peab midagi tegema;
4. tasu (kinnitus) – inimene peab saama midagi tahetut.

Ühendades psühhoanalüüsi ja biheiviorismi, tõid Miller ja Dollard välja, et tungid võivad olla nii sotsiaalsed kui ka bioloogilised.

Füsioloogilised lähenemised motivatsioonile

1950ndate alguses pöördus Miller füsioloogiliste sekkumiste juurde, sest need pakkusid ainulaadse võimaluse testida tungi vähendamise hüpoteesi. Näiteks määras Miller koostöös Delgado ja Robertsiga kindlaks ajupiirkonnad, mille stimuleerimine motiveeris kasse õppida ära vältimisvastus stimulatsiooni vältimiseks ja lõpetamiseks. Aasta varem näitas Miller, et metamfetamiini manustamine suurendab ja kloorpromasiini manustamine vähendab tasureaktsioone, mõjutamata samas karistusreaktsioone. Üks olulisemaid leide oli välja toodud Miller 1965. aasta raamatus "Chemical Coding of Behavior in the Brain". Nimelt avastas Miller koos kolleegidega, et mõjutades sama kohta ajus erinevate kemikaalidega, on võimalik esile kutsuda erinevaid käitumisi (nt söömine või joomine).

Automaatsete liigutustega seotud lihaste tahtlik mõjutamine

1960ndatel pöördus Milleri huvi automaatsete liigutustega seotud lihaste töö tahtlikule mõjutamisele. Näiteks näitasid Miller ja ta kolleeg Alfredo Carmona 1967. aastal, et janus koerad olid võimelised oma süljereaktsiooni kontrollima selleks, et saada tasuna vett. Üllataval kombel ilmutasid koerad selles katses aga erinevaid kehahoiakuid hoides pea ja saba üleval süljeerituse suurenemise staadiumis ning all süljeerituse vähenemise staadiumis. Välistamaks võimalust, et tegelikkuses õppisid koerad ära kehaasendi alusel tasu saamise ning süljeerituse muutumine oli pelgalt meeleol muutusega kaasnev kõrvalsaadus, viisid Miller ja kolleegid läbi katse, kus rottidele manustati kuraaret, mis halvas nende tahtliku lihastöö, kuid ei mõjutanud autonoomset närvisüsteemi. Seejärel tasustati rotte ajustimulatsiooni teel südamerütmi muutmise eest. Antud katse tulemused olid edukad, st rotid olid tasu nimel suutelised muutma oma südamerütmi. Aastatel 1965–1972 viidi edukalt läbi ka muid sarnaseid uuringuid. Salapärasel kombel avastasid aga Miller ja ta kolleeg Barry Dworkin, et uuemates uuringutes hakkas efekti esinemine vähenema, kuni seda enam ei esinenud. Jättes rotid kõrvale, uuris Miller automaatsete liigutustega seotud lihaste töö mõjutamist inimestel, kes olid halvatuks jäänud seoses kuulihaavadega selgroo piirkonnas. Rottidest esitas antud inimesi kõrgem motivatsioon, tagasiside saamine läbi südametegevuse näitude, võime kasutada kujutlustehnikaid ning enesepremeerimine ka kliiniliselt mittetähenduslike edusammude puhul. Miller leidis, et halvatusega inimesed on võimelised oma vererõhku tahtlikult mõjutama, parandades seeläbi suuresti oma elukvaliteeti. 1985. aastaks oli antud biotagasiside meetod kasutusel mitmete haiguste ja haiguslike seisundite ravis, näiteks idiopaatilise skolioosi, enureesi ja migreeni korral. 1970ndate keskpaigast kuni aastani 2002 pööras Miller tähelepanu biotagasiside kasutamisele stressiga toimetuleku tehnikana.

Tõkestatud-esilekutsutud liigutuslik teraapia (constraint-induced movement therapy)

Üks Milleri viimaseid ja väärtuslikumaid uurimistöid oli koostöös Edward Taubiga 1994. aastal avaldatud töö "An Operant Approach to Rehabiliation Medicine: Overcoming Learned Nonuse by Shaping". Selles töös kasutati insuldihaigetel terve jäseme kasutamise vähendamist ja kahjustatud jäseme kasutamise suurendamist (constraint-induced movement therapy), mis neuroplastiliste muutuste kaudu taastas olulisel määral kahjustunud jäseme funktsionaalsust. See raviviis on insuldihaigete ravis kasutusel tänapäevani.

Allikad

• Coons, E. T. "Neal Elgar Miller. A Biographical Memoir". (2014; vaadatud 9.05.2015)