Mõkola Azarov
Mõkola Azarov (venepäraselt Nikolai Azarov; ukraina keeles Микола Янович Азаров, varasema nimega Nikolai Pahlo; sündinud 17. detsembril 1947 Kaluugas Vene NFSV-s) on riigireeturist venemeelne endine Ukraina poliitik, Ukraina peaminister (2010–2014), Regioonide Partei juht 2010. aastast.
Azarovi nime võttis ta endale ise, aga ei ole teada, millal ja miks. Tema vanaema neiupõlvenimi oli Azarova, samuti kasvas Nikolai üles Azarovo külas.[1] On oletatud, et ta võttis Ljudmila Azarovaga abielludes endale abikaasa nime.[2] Tema isa Jaan Pahlo oli eestlane ja pärit Laiuselt Tartumaalt.[3]
Azarov lõpetas Kaluga 5. keskkooli kuldmedaliga. 1971 lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli, kus õppis geoloogiat ja geofüüsikat.[2]
Azarov töötas 1971–1976 trustis Tulašahtoossušenije kombinaadi Tulaugol osakonnajuhataja ja hiljem peainsenerina. 1976–1984 Tuula oblastis Novomoskovskis Moskva-lähedase kivisöe teadusliku uurimise ja projekteerimis-konstrueerimisinstituudis algul laboratooriumi- ja pärast osakonnajuhatajana. 1984 asus ta tööle Ukrainasse Donetskisse, kus töötas Ukraina kivisöetööstusministeeriumi geoloogia, geomehaanika ja kaevandamise teadusliku uurimise ja projekteerimis-konstrueerimisinstituudis algul direktori asetäitjana ja pärast direktorina.[2]
1986. aastal kaitses Azarov doktoriväitekirja teemal "Šahtide geofüüsika". 1991. aastal sai ta professoriks. 1997. aastast on ta akadeemik (Ukraina Riikliku Akadeemia maateaduste osakonna kirjavahetajaliige). 2009. aastast on ta Moskva Riikliku Ülikooli audoktor.[2]
Azarov on 112 teadustöö autor või kaasautor. Ta on kahe raamatu kaasautor: "Ukraina kilbi ja Donbassi kullamaardlate asukoha geoloogilised mudelid" ja "Kõik võlgadest". 2004 pälvis ta Ukraina riikliku preemia "uudsete organisatsioonilis-majanduslike ja infosüsteemide väljatöötamise ja juurutamise eest Ukraina ametkondlikku süsteemi".
Ta valiti Ukraina Ülemraada liikmeks 1994. aastal. Ülemraadas valiti ta juhatuse liikmeks. 1995. aasta septembrist 1996. aasta oktoobrini juhatas ta eelarvekomisjoni. Samuti kuulus ta piirkondadevahelisse saadikurühma, mis toetas presidenti Leonid Kutšmad. Ülemraadas oli Azarov üks kolmest kõige sagedamini sõna võtnud saadikust. 1995–1998 oli ta Ukraina valitsuse valuuta- ja krediidinõukogu liige.[2]
Aastatel 2002–2005 ja 2006–2007 oli ta Ukraina esimene asepeaminister ja rahandusminister. 11. märtsist 2010 kuni 28. jaanuarini 2014 oli ta Ukraina peaminister.
Pärast 2014. aasta revolutsiooni põgenes ta Venemaale ning asus elama Moskva lähedale. Ta on rahvusvaheliselt tagaotsitav. Azarov on Euroopa Liidu, USA, Kanada, Norra ja Šveitsi sanktsioonide all. Kiievi Petšora kohus mõistis oktoobris 2021 Azarovi tagaselja süüdi riigireetmises.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Николай Азаров. Политическая биография. Ч. 1 (vene keeles)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Азаров, Николай (vene keeles)
- ↑ Азаров виявився наполовину естонцем Естонія. Українські Новини, 6 жовтня 2010
| Eelnev Oleksandr Turtšõnov |
Ukraina peaminister 2010–2014 |
Järgnev Serhi Arbuzov (kohusetäitja) |