Murano

Murano on Itaalia põhjaosas Veneta laguunis asuvate omavahel sildadega ühendatud saarte rühm. Murano asub Veneetsiast ligikaudu 1,5 kilomeetri kaugusel, selle läbimõõt on umbes 1,5 kilomeetrit ning seal elab 2004. aasta andmetel veidi üle 5000 inimese.^[1] Murano on tuntud oma klaasivalmistamise poolest. Kunagine sõltumatu vald (comune) on nüüd üks Veneetsia valla osasid (frazione).

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Murano koosneb seitsmest sildadega ühendatud saarest, mida eraldavad kaheksa kanalit.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade ühelt Murano sildadest üle Canal Grande di Murano kanali

Murano asustasid kõigepealt roomlased. Alates 6. sajandist asusid saartele elama Altinumist ja Oderzost pärit venetid. Esimese edu saavutas piirkond kalasadamana ja tänu soola tootmisele. Kuna Murano hoidis enda kontrolli all ka Sant'Erasmo saarel olevat sadamat, oli tegemist kaubavahetuse keskpunktiga.

11. sajandil asusid saareelanikud järjest elama Dorsodurole ja Murano tähtsus hakkas vähehaaval vähenema. Muranol oli küll algul sarnaselt Veneetsiaga oma nõukogu, kuid alates 13. sajandist valitses Muranot Veneetsiast määratud kõrgem ametnik (podestà). Erinevalt teistest laguuni saartest vermiti Muranol oma münte.

2. aastatuhande alguses hõivasid Camaldolese ordu erakud ühe Murano saartest ning rajasid sinna Miikaeli mungakloostri (S. Michele di Murano), millest sai oluline teaduste ja trükikunsti keskus. Kuulus kartograaf Fra Mauro, kelle koostatud kaartidel oli suur tähtsus eurooplaste maadeavastuste jaoks, oli sealsesse kogukonda kuulunud munk. Ajal, mil Prantsusmaa väed olid Napoleoni juhtimisel all Itaaliasse tunginud, hakati kloostrit aastal 1810 survestama ja aastal 1814 aeti mungad sealt välja. Alast sai seejärel Veneetsia tähtsaim kalmistu.

Aastal 1291 pidid kõik Veneetsia klaasivalmistajad tulekahjude ohu tõttu Muranole ümber asuma.^[2] Järgneval sajandil algas klaasi eksport ja saar sai maailmakuulsaks – esialgu oma klaashelmeste ja peeglite poolest. Saarel leiutati ka nn aventuriinklaas (itaalia keeles avventurina) ja mõnda aega oli Murano Euroopa peamine klaasi valmistamise koht. Veel hiljem oli saar tuntud seal valmistatud kroonlühtrite poolest. Kuigi 18. sajandil läks tööstus langusse, on klaasi valmistamine veel tänapäevalgi saare peamiseks tööstusharuks.

15. sajandil sai Murano veneetslaste seas populaarseks puhkepaigaks ja sinna ehitati paleesid; hiljem see komme hääbus. Saare hõredama asustusega kohad olid kuni 19. sajandini tuntud oma puu- ja juurviljaaedade poolest, kuid seejärel ehitati need alad järk-järgult täis.

Saare tähtsamad vaatamisväärsused:

Basilica di Santa Maria e Donato kirik, mis on tuntud oma 12. sajandi Bütsantsi mosaiiksillutise poolest ning kus on legendide järgi hoiul ka Arezzo Püha Donato (San Donato di Arezzo) poolt tapetud draakoni luud.
Chiesa di San Pietro Martire kirik koos 1506. aastal ehitatud perekond Ballarini kabeli ja Giovanni Bellini teostega.
Palazzo da Mula palee.

Klaasiga seotud vaatamisväärsuste hulka kuuluvad paljud töökojad, millest mõned pärinevad keskajast ja millest enamus on ka publikule avatud. Suures saarel asuvas Palazzo Giustiniani palees asub ka Murano klaasimuuseum (Museo del Vetro). Muuseumis on välja pandid nii klaasi valmistamise ajalugu tutvustavad eksponaadid kui ka klaasi näidiseid alates Egiptuse aegadest kuni tänapäevani välja.^[3]

Murano klaasivalmistamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Murano sai klaasivalmistamise keskusena tuntuks siis kui Veneetsia vabariik, kartes tulekahjusid ja linna peamiselt puidust ehitiste hävimist, käskis 1291. aastal klaasivalmistajatel oma töökojad Muranole kolida. Murano klaasi seostatakse tänaseni Veneetsia klaasiga.

Peagi oli Murano kõige prominentsemate kodanike seas ka hulk klaasivalmistajaid. 14. sajandiks oli neil lubatud kanda mõõka, nad nautisid Veneetsia riigi poolset puutumatust ja nende tütred abiellusid Veneetsia kõige jõukamatesse perekondadesse. Ent kuigi nad nautisid teatud seaduses ettenähtud privileege, oli neil keelatud vabariigist lahkuda. Paljud neist siiski riskisid ümberasumisega seotud ohtudega ja rajasid klaasisulatusahjusid nii ümberkaudsetesse linnadesse kui kaugemalegi (näiteks Inglismaale ja Hollandisse).

Kõrge kvaliteediga klaasi valmistamise monopol oli sajandeid Murano klaasivalmistajate käes. Nad töötasid välja ja täiustasid paljusid tehnoloogiaid – sealhulgas nähtavalt läbipaistev klaas, glasuuritud klaas (smalto), kullaniitidega klaas (aventurine), mitmevärviline klaas (millefiori), piimklaas (lattimo), mida kasutati filigraanklaasitehnikas, ja klaasist valmistatud kalliskivide imitatsioonid. Ka tänapäeval rakendavad Murano käsitöölised neid sajanditevanuseid tehnikaid, valmistades kõike kaasaegsest kunstklaasist ja klaasehetest kuni Murano klaasist lühtrite ja veinipudeli sulguriteni.

Veneetsia püüdis klaasi ja kristalli valmistamise saladust küll kaitsta, kuid hoolimata sellest kaotas vabariik 16. sajandi lõpus oma monopoli. Mõned sealsed klaasivalmistajad tutvustasid selle kunsti saladusi muudeski Euroopa riikides.

Mõnede Murano ajaloolisi klaasitehaseid omavate ettevõtete näol on tegemist ka maailma kõige olulisemate klaasivalmistamise kaubamärkide omanikega. Nende ettevõtete hulka kuuluvad Venini, Ferro Murano, Barovier & Toso, Simone Cenedese ja Seguso. Et kaitsta tõelist Murano klaasi välisturgudel valmistatu eest, on saare kõige kuulsamad tehased kasutusele võtnud kaubamärgi, millega tõendatakse, et tooted on valmistatud just Murano saarel.

Kõige vanem siiani tegutsev Murano klaasitehas on 1866. aastal asutatud Pauly & C. – Compagnia Venezia Murano.

Valitsusepoolne kaitse Murano klaasivalmistamisele[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna klaas on Veneetsia ajaloolise ja kultuurilise pärandi loomulik osa, panustab Veneto regioon palju sellesse, et kaitsta traditsioonilist Muranol valmistatud kunstilise väärtusega klaasi. Loodud on ka vastav kaubamärk Vetro Artistico Murano, mille kasutamist reguleerib regionaalne seadus nr 70-1994.^[4]

Side Varssaviga[muuda | muuda lähteteksti]

17. sajandil sai Muranol sündinud Simone Giuseppe Belottist (poolapäraselt Szymon Józef Bellotti) Poola kuninglik arhitekt ja ta osales mõnede Varssavi kõige olulisemate hoonete loomisel. Palee, mille ta enda jaoks ehitas, sai tema kodusaare järgi poolapäraselt nimeks Muranów. Lõpuks andis palee nime kogu seda ümbritsevale linnaosale. Muranów oli ja on üks Varssavi tuntumaid piirkondi, mida eriti seostatakse linna juutide ajalooga.