Mandžušrī

Mandžušrī (sanskriti keeles मञ्जुश्री mañjuśrī ‘meeldiv suursugusus, magus õnn’; tiibeti keeles འཇམ་དཔལ་དབྱངས ’jam dpal dbyangs; hiina keeles ⽂殊師利 wenshushili; jaapani keeles 文殊師利 monjushiri) on mahajaanas ja vadžrajaanas mütoloogiline bodhisattva.

Mandžušrīd tuntakse ka nimede Mandžughoša (sanskriti keeles mañjughoṣa ‘meeldivahääleline’), Mandžunātha (mañjunātha ‘meeldiv avitaja’), Vāgīšvara (vāgīśvara ‘kõne isand’) jt all. Mandžušrī epiteediks on ‘tõeline prints’ (sanskriti keeles kumārabhūta). Mandžušrī nimi esineb juba esimestes mahajaana tekstides, mis annab alust oletada, et tema kuju on tekkinud viimastel sajanditel eKr.

Mandžušrī on kesksel kohal «Lootossuutras», kus ta meenutab eelmiste budade tegusid, ja Vimalakirti suutras, kus ta osutub ainsaks Šākjamuni õpilaseks, kes on arukuselt võrdväärne bodhisattva Vimalakīrtiga. Lillepärjasuutras on Mandžušrī koos Samantabhadraga 5000 bodhisattva juhiks ja selle suutra peakangelase Sudhana esimeseks hüvesõbraks.

Legendi järgi oli Mandžušrī loendamatuid kalpasid tagasi vaga kuningas ühel kaugel idas asuval budaväljal. Temas tärkas virgumismeel ja ta otsustas jääda bodhisattvana sansaarasse senikauaks, kuni ei jää ühtegi vabastamist vajavat olendit.

Vadžrajaanas on Mandžušrī koos Avalokitešvara ja Vadžrapāniga üks kolmest tähtsamast bodhisattvast. Ta on ühe vanima vadžrajaana teose, Mañjuśrī-mūlakalpa, keskne tegelane.

Mandžušrī kehastab mõistmist ja tavaliselt kujutatakse teda kauni India printsina, kes hoiab ülestõstetud paremas käes lõõmavat mõistmisemõõka, mis lõikab läbi teadmatuse, ja vasemas käes ületava mõistmise suutra.

Vadžrajaanas on tema raevukaks esinemiskujuks Jamāntaka.

Mandžušrī kultus on eriti populaarne Tiibetis ja Hiinas, kus ta esineb paljude legendide tegelasena.

Tiibetis on Mandžušrī maisteks kehastusteks peetud sakja koolkonna eestseisjaid ja geluki koolkonna rajajat Tsongkhapad.

Hiinas on talle pühendatud üks neljast budismi pühast mäest, Wutaishan.

Nepalikeelse "Svajam-bhū Purāna" järgi tuli Mandžušrī Viietipuliselt Mäelt Hiinamaalt, lõi oma Tarkuse mõõgaga ära Nepalis asuvate mägede lõunakülje mille tulemusena vesi purskas mäe seest välja, andes Nepalile laia ja viljarikka Katmandu oru.

Tiibeti "Kandžuris" on Mandžušrīle pühendatud enam tekste ja ruumi kui ühelegi teisele bodhisattvale. Laamad seavad ta seadmuse kaitsjana bodhisattvate rea etteotsa. Mõnedes tantrates võtab ta kuulajana vastu joogajuhiseid. Talle omistatakse kõnelused Buddhaga ja seostatakse tarkusga, mis jõuab meie teadvusse läbi tekstide, mille vahendusel räägib meiega Mandžušrī isiklikult.

Erinevaid õpetlasi Indias, Nepalis, Tiibetis ja Hiinas on peetud Mandžušrī taaskehastusteks. Mandžušrī kuulsate kehastuste hulgas on ka Atiša (980–1052).

Sikkimis on praeguse kuningate dünastia asutaja kanoniseeritud Mandžušrī kehastusena. Mandžušrī on üks rahulikest jumalustest (tiibeti zhi-na). Raevuka jumaluse vormis (tho-no) kehastub ta Vadžra Bhairavane, "Auväärt Välgu-noolne".

Ikonograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Thankadel istub Mandžušrī lootose asendis lootose troonil. Tema vabalt langev siidist rüü, kullast kaunistused kalliskividega ja rikkalikult ilustatud kuldne peaehe osutavad, et Mandžušrī on kuninglik prints.

Mandžušrī thankade allosas on tavaliselt kujutatud Tarkuse kalliskivijärve. Veest kiirgub kalliskivide sära, mõlemas ülemise kalda nurgas on Kolm kalliskivi.