Madonna

See artikkel on Maarja kujutamisest kunstis; laulja kohta vaata artiklit Madonna (laulja); tema albumi kohta vaata artiklit Madonna (album); Edvard Munchi maali kohta vaata artiklit Madonna (Edvard Munch).

Kunstimälestiseks arvatud skulptuur "Madonna lapsega" Muuga mõisa peahoones

Madonna (keskaja itaalia keeles ma donna [maˈdɔn.na] 'mu daam', 'mu emand' on Jeesuse ema Maarja tiitel; inglise keeles Our Lady, prantsuse keeles Notre Dame) tähistab kunstis Maarjat ja Maarja kujutist kunstiteostel kristlikus ikonograafias, eelkõige maalidel ja skulptuuris. Maarja ikonograafia on kesksel kohal nii katoliku kui ka õigeusu traditsioonis ning ta võib olenevalt pilditüübist olla kujutatud kas koos Jeesuslapsega või ilma temata. Sõna "madonna" kasutatakse Maarja kujutamise kohta rohkem harduspiltide kui jutustava süžeega maalide puhul, teose ajaloolisest kontekstist lahus, ja selle kasutamine kriipsutab alla teose hilisemat õpetuslikku ja sentimentaalset tähendust^[1]. Eesti keelde on sõna jõudnud saksa keele vahendusel^[2].

Sõna "madonna" või "madonna lapsega" esineb paljude maalide pealkirjas alates renessansist ("Sixtuse madonna"), osa neist nimetustest on antud hilisemal ajal. Õigeusu traditsioonis kasutatakse sõna "madonna" asemel sõna "Jumalaema" (kreeka Theotokos 'jumalasünnitaja'), ja eriti õigeusu traditsioonis jaguneb Maarja ikonograafia paljudeks alamtüüpideks, mis lähtuvad kas eeskujuikooni päritolukohast (Vladimiri Jumalaema, Ivironi Jumalaema, Korsuni Jumalaema, Blachernitissa) või kujutatute asendist (Hodegetria, Eleusa jt). Läänekirikus kasutatakse sõna "madonna" tavaliselt selliste kujutiste kohta, millel Maarja asub kompositsioonis kesksel kohal, kas koos Jeesuslapsega või ilma temata, ja temast kahel pool külgedel võivad olla inglite või pühakute figuurid. Narratiivset pilti, nagu Maarja kuulutamise stseen, reeglina madonnapildiks ei nimetata.

Tiitlist[muuda | muuda lähteteksti]

Maarja kui mõjuvõimsa vahendaja ülistamine jõudis kreeka keelest (Jumalaema akatist) ladinakeelsetesse liturgiatekstidesse 8. sajandil. Kreekakeelne tiitel Δεσποινα (Despoina 'valitsejanna') tõlgiti ladina keelde Domina 'emand', 'daam'. Arhailises itaalia keeles Ma Donna peegeldab ladinakeelset väljendit Mea Domina, mitmusevorm Nostra Domina (δεσποινίς ἡμῶν) võeti üle prantsuse keelde (Notre Dame).

Tiitli kasutuselevõtt märkis neitsi Maarja kultuse kasvavat tähtsust, ja kujutiste olulisus Maarjale pühendumise toetajana kasvas veelgi hiliskeskajal. 13. sajandil hakati ilmaliku aristokraatia loodud rüütlikultuuri mõjul kujutama Maarjat Taeva Kuningannana, sageli kroonituna ja troonil istuvana. Madonna kujutis pidi meenutama vaatajale teoloogilist kontseptsiooni, mis tähtsustas puhtust ja neitsilikkust, ja see määras pikkadeks sajanditeks Maarja rõivaste sümbolvärvi – sinine tähistab karskust, neitsilikkust ja kuninglikkust korraga ja maalikunstis selleks kasutatud pigment ultramariin oli kallis materjal, mille särav värvitoon reserveeriti ainult tähtsaimale.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Varakristliku kunsti esimestel sajanditel oli Maarja kujutamine koos Jeesuslapsega pigem harv nähtus ja alati narratiivses kontekstis (2. sajandist pärinev Kuningate kummardamine Priscilla katakombides Roomas). Siiski andis Maarja tunnistamine Jumalasünnitajaks 431. aastal Efesose kirikukogul kinnituse Kristuse jumalikule olemusele ja sestpeale anti, et seda kontseptsiooni kinnitada, troonil istuva Jumalaema kujutisele oluline koht kiriku sisekujunduses. Vanemad Jumalaema ikonograafilised tüübid pärinevad juba 5. sajandist, 6.–8. sajandil kujunenud representatsiooniviisid said tuntuks nii Bütsantsi kultuuriruumis kui ka Lääne-Euroopas ja olid kõrgkeskajal 12.–14. sajandil tõusnud kunstis olulisele kohale.^[3]

Idakirikus on tänapäevani Maarja kujutamise aluseks 8. sajandi lõpul käibele läinud Jumalaema kujutamise traditsioon, mis arvatakse pärinevat pühalt Luukalt, kes olevat maalinud esimese Jumalaema ikooni. Läänekirikus algas Bütsantsi traditsioonist eemaldumine umbes eelrenessansis Duccio de Buoninsegna maalidega. Reeglina püüdsid Lääne-Euroopa madonnakujutised tekitada vagadust ja hardust pigem Maarja kauniduse ja õrnuse kujutamisega kui teoloogiliste peensuste õigesti edastamisega^[4]. See kujutusesuund omandas iseseisva kvaliteedi renessansis ja muutus vastavalt valitseva stiili esteetikale barokk-kunstis ja hilisemates kunstistiilides; madonnasid on maalinud ja skulptuuris kujutanud Sandro Botticelli, Leonardo da Vinci, Michelangelo, Raffael, Giovanni Bellini, Michelangelo Caravaggio ja Peter Paul Rubens.