Lääne-Euroopa Liit

Lääne-Euroopa Liit (inglise Western European Union, WEU; prantsuse Union de l'Europe occidentale, UEO) oli 1955–2011 tegutsenud sõjalis-poliitiline konsultatiivne rahvusvaheline organisatsioon, mille ülesandeks oli viia ellu Brüsseli pakti riigikaitselisi seisukohti külma sõja ajal.^[1]

Asutamise peamine mõte oli võimaldada Teises maailmasõjas lüüa saanud Saksamaa ühel osal Saksa Liitvabariigil ja Itaalial kiiremini integreeruda Euroopa julgeolekuküsimuste arutamisse.^[2] WEU asutati tähtajaliselt 50 aastaks. Kuna täisliikmeteks said olla vaid NATO liikmed, mõeldi välja WEU liikmeskonna komplekteerimise mitmeastmeline süsteem. Asutajaliikmed olid Belgia, Holland, Itaalia, Luksemburg, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia. 1990. aastal ühinesid Hispaania ja Portugal ning 1995 Kreeka. Hilisemad NATO liikmed Island, Norra, Poola, Tšehhi, Türgi ja Ungari said hääleõigusliku assotsieerunud liikme staatuse. Euroopa Liidu Maastrichti otsusega (1991) Euroopa Liidu ja WEU koostöö kohta kutsus WEU oma Rooma otsusega (1992) ülejäänud Euroopa Liidu liikmesmaad Austria, Iirimaa, Rootsi, Soome ja Taani vaatlejateks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

17. märtsil 1948 kirjutasid Brüsselis Belgia, Holland, Luksemburg, Prantsusmaa ja Suurbritannia alla Brüsseli paktile mitmepoolse koostöö kohta.^[2] Selle neljas artikkel käsitles „kollektiivse enesekaitse” küsimust pidades silmas võimalikku NSV Liidu ja tema liitlaste agressiooni. Brüsseli pakti neljandat artiklit modifitseeriti 23. oktoobril 1954 Pariisi konverentsil, mis võimaldas asutada NATO eelkäijana kaitseotstarbelise rahvusvahelise organisatsiooni. Lääne-Euroopa Liidu sisuline tegevus käivitus 5. mail 1955 liikmesriikide Londoni kohtumise otsusega. WEU peakorter (büroo, sekretariaat) hakkas paiknema Brüsselis ning Assamblee kogunes istungitele Pariisi.

Pärast asutamist püsis WEU ligi kolm aastakümmet praktiliselt varjusurmas, mistõttu sai endale hüüdnimeks “uinuv kaunitar”.^[3] 1980. aastate keskel äratasid Euroopa föderalistid ta ellu. Suurbritannia ja Prantsusmaa eestvedamisel seati sisse tihe koostöö NATO-ga eeldades, et õnnestub kujuneda tollase Euroopa Ühenduse sõjaliseks või kaitseorganisatsiooniks.^[4]

Eestist sai 1994. aastal vastavalt WEU Kirchbergi otsusele koos Bulgaaria, Horvaatia, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveeniaga assotsieerunud partner.^[5] See tähendas, et Eesti riigikogu delegatsioon võis osaleda kõikidel WEU üritustel, võtta assambleel ja komisjonides sõna, olla ülevaatlike ettekannete koostaja, kuid mitte osaleda hääletamistel ehk otsuste vastuvõtmisel. Aeg-ajalt osalesid assamblee istungitel osalesid ka sõnaõiguslike külalistena Moldova, Ukraina, Valgevene ja Venemaa. WEU-l kombeks korraldada ka regulaarseid kohtumisi Vahemere regiooni riikide Alžeeria, Egiptuse, Iisraeli, Jordaania, Mauritaania, Maroko ja Tuneesia delegatsioonidega. Pärast Euroopa Liiduga liitumist sai Eestist 2004. aasta oktoobris Lääne-Euroopa Liidu täisliige. Senist 2-liikmelist delegatsiooni suurendati ühe riigikogu liikme võrra.

Pärast Nõukogude Liidu likvideerumist, Euroopa kommunistliku süsteemi kokkuvarisemist ja külma sõja lõppemist pööras WEU palju tähelepanu Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti riikide julgeolekuküsimustele. 1992. aastal soostus WEU olema NATO kõrval abiks sanktsioonide kehtestamisel Serbia vastu ning osales Balkani kriisi lahendamisel. Oli eriti aktiivne Mostaris ja hiljem Albaanias kus koolitas kohalikke politseinikke.^[6]

Septembris 1997 toimus WEU poliitika- ning parlamendi ja avalike suhete komiteede istung Tallinnas.^[7] WEU peasekretär Cutileiro oli märtsis 1998 Tallinnas kahepäevasel visiidil. Ta kohtus president Lennart Meri, peaminister Mart Siimanni, välisminister Toomas Hendrik Ilvese, kaitseminister Andrus Ööveli ning Riigikogu välis- ja majanduskomisjoni liikmetega. Cutileiro tõstis pressikonverentsil esile Eesti aktiivset osalemist WEU struktuurides: „Mulle tundub, et Eesti üldine suundumus on mitte ainult minna õiget teed, vaid aidata seda teed ka ise valida.”^[8]

2005. aastal täitus 50 aastat asutamisel ette nähtud eksisteerimise perioodist. Enne seda otsustati assambleel, et tegevust pikendatakse tähtajatult. Kuid NATO Lissaboni otsused ja NATO kiire laienemine muutis WEU rolli julgeolekuküsimuste lahendamisel sisuliselt olematuks.^[9] Kiiresti läheneti ka soovitud Euroopa Liidu kaitseorganisatsiooniks ümberkasvamisele, ehkki see ei teostunud. 2010. aasta märtsis võttis WEU assamblee vastu otsuse, et Lääne-Euroopa Liit lõpetab oma eksisteerimise 30. juunil 2011.^[10]

Riigikogu Lääne-Euroopa Liidu delegatsiooni liikmed: Jüri Põld ja Krista Kilvet (1994–1995), Aap Neljas ja Tiit Made (1995–1999), Andres Tarand ja Toivo Tootsen (1999–2001), Tõnu Kõiv ja Kalev Kallo (2001–2003), Maret Maripuu, Olav Aarna ja Marika Tuus (2003–2007), Tarmo Kõuts, Kalev Kallo ja Imre Sooäär (2007–2010).

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Euroopa Liidu kõrgeim organ oli Assamblee, mis koosnes kõikide WEU liikmesmaade, vaatlejate, assotsieerunud partnerite ja külalismaade parlamentide liikmetest. Igale riigile on eraldatud kindel kohtade arv. Assamblee kogunes istungitele Pariisi kaks korda aastas. Jooksvat tööd korraldas Nõukogu, kuhu kuulusid täisliikmete välisministrid või suursaadikud. Organisatsioonilise töö korraldaja oli sekretariaat peasekretäri juhtimisel. Sisulise töö jaoks oli moodustatud kaitse, poliitika, parlamentidevahelise koostöö ja avalike suhete ning tehnoloogia ja kosmosetööstuse komiteed kuhu kõik WEU-ga mistahes tasemel seotud riigid delegeerisid oma esindaja.

Komiteed koostasid temaatilisi analüüse ning kogunesid 2–3 korda aastas istungitele. Kuid sageli toimusid kõikide komiteede ühised väljasõiduistungid mõnda huvipakkuvasse riiki või linna. Tihe koostööd NATO-ga tähendas seda, et WEU arendas transatlantilist koostööd. Korduvalt viidi läbi ühiseid üritusi Ameerika Ühendriikidega, külastades seal USA riigikaitsealalisi objekte, Pentagoni ja USA Riigidepartemangu.

Peamine temaatika, mida assambleedel ja komiteede istungitel arutati oli Euroopa julgeoleku- ja kaitseküsimused. Anti relvastumisalaseid soovitusi rahvuslikele parlamentidele ja valitsustele, analüüsiti Euroopa poliitilist olukorda, otsiti lahendusi pingekollete likvideerimiseks, kuulati riigijuhtide ja ministrite esinemisi ning koostati liikmesriikide riigikaitse ja julgeoleku olukordade analüüse. Viimastes esile toodud järeldused ja otsustused ei olnud aga asjaosalistele kohustuslikud.

WEU korraldas aastas 8–10 üritust. Lisaks assamblee istungitele Pariisis, külastati liikmesriikide sõjaväebaase, oldi vaatlejatena sõjaväeõppustel, osaleti lennundusnäitustel Pariisis ja Londonis, analüüsiti kohapeal liikmesmaade sõjavägede ülesehitust ja selle materiaal-tehnilist ning relvastuse baasi, külastati sõjatööstuse ettevõtteid jne. Sageli olid komiteede korralised väljasõiduistungid kavandatud põhimõttel, et samal ajal toimub selles linnas ka midagi üldinimlikult huvitavat nagu näiteks Münchenis Oktoberfest.^[viide?]

Peasekretärid[muuda | muuda lähteteksti]

WEU peasekretärid: Louis Goffin (Belgia) 1955–1962, Maurice Iweins d'Eeckhoutte (Belgia) 1962–1970, Georges Heisbourg (Luksemburg) 1971–1974, Friedrich-Karl von Plehwe (Saksa FV) 1974–1977, Edouard Longerstaey (Belgia) 1977–1985, Alfred Cahen (Belgia) 1985–1989, Wim van Eekelen (Hollandi) 1989–1994, José Cutileiro (Portugal) 1994–1999, Javier Solana (Hispaania) 1999–2009 ja Arnaud Jacomet (Prantsusmaa) 2009–2011.