Lutteri lahing
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2016) |
| Lutteri lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Kolmekümneaastasest sõjast | |||
 Lutteri lahing | |||
| Toimumisaeg | 27. august 1626 | ||
| Toimumiskoht | Lutter am Barenberge (tänapäeva Saksamaa) | ||
| Tulemus | Keisri otsustav võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Lutteri lahing (Lutter am Barenberge) leidis aset Kolmekümneaastase sõja ajal 27. augustil 1626 (Uue kalendri järgi 17. augustil 1626) Alam-Saksi ringkonna vägede (ühendades enamasti protestantlikke riike ja juhitud ringkonna koloneli Christian IV poolt) ja Katoliikliku Liiga vägede vahel. Lutter am Barenberge asub tänapäeva Salzgitteri linnast lõunas, toona Alam-Saksi ringkonnas ja nüüd Loode-Saksamaal.
Christian IV väed said lahingus raske kaotuse keiser Ferdinand II vägedelt, mida juhtis Katoliikliku Liiga kindral Johann T'Serclaes von Tilly.
Eelmäng[muuda | muuda lähteteksti]
Enne, kui Kolmekümneaastase sõja tegevus jõudis Alam-Saksi ringkonda, olid selle liikmete riigijuhid ärevuses ja valmistusid halvimaks. Nii valisid nad aastal 1625 endi seast luterliku Holsteini hertsogi, samaaegselt Taani kuninga Christian IV uueks Alam-Saksi ringkonna koloneliks, s.o. ühiste ringkonna vägede ülemjuhataja. Selles ametis asus Christian IV sõjalisse liitu Ernst von Mansfeldiga ja kavatses alustada Tüüringis Kesk-Saksamaal ja siis edasi lõunasse liikuda. Tema eesmärgiks oli tuua leevendust Saksa protestantidele, kes olid mõni nädal varem Dessau lahingus raskelt lüüa saanud.
Christian IV liitumisega laienes Kolmekümneaastane sõda, mis oli seni piirdunud vastasseisuga Saksa-Rooma riigis, nüüd teistesse Euroopa riikidesse, kuigi Christian kui Holsteini hertsog ei olnud täiesti välismaalane.
Lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Christian IV, püüdes ära kasutada Albrecht von Wallensteini puudumist, kavatses rünnata Tilly armeed 1626. aasta juuli lõpus. Kuigi Christiani vägi kohtas lõunasse liikudes esialgu vähest vastupanu, kuulas Wallenstein lõpuks Tilly abiväe-palveid, saates talle lisaks 4300 sõdurit. Nüüd Alam-Saksi väed ja taanlased, demoraliseerunud, väsinud ja näljased, ei kavatsenud võidelda suures lahingus tugevama väe vastu, kuid paduvihm ja porised teed takistasid nende taganemist. 26. augustil otsustas Christian jääda paigale väikeste külade Hahauseni ja Lutter am Barenberge vahele.
See positsioon võinuks olla kasulikum, kui Christian olnuks pädevam väejuht. Alustaval suurtükitulel 27. augusti hommikul kasutas ta ainult kahte oma 22 välisuurtükist, samas Tilly kasutas oma suurtükke palju paremini. Katoliiklik Liiga jätkas kiiresti laviinina kõike väljapaneva rünnakuga, mis, kuigi löödi tagasi, võimaldas ühel Liiga rügemendil saada sillapea sügava oja, mis eraldas kahte armeed, Taani-Alam-Saksi poolel. See tõi segadust Taani-Alam-Saksi vägede sekka, kui Christian käskis vasturünnakule. Olles vaevalt löönud tagasi katoliiklaste jalaväe, kaotasid alamsaksilased ja taanlased kogu lahingukorra, kui nad tulid tagasi oma endistele positsioonidele, mis jättis Taani-Alam-Saksi jalaväe haavatavaks, kui Tilly käskis oma ratsaväel rünnata. Rahvusrügemendid Christiani juhtimisel hävitati, kui nad kindlustasid positsioone. Tema teised väed hajusid põhja suunas. Christian ise, kelle alt tapeti neli hobust, põgenes allesjäänud ratsaväega Wolfenbüttelisse.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Lahing oli korvamatu löök Christian IV-le, Taanile ja luterlikele riikidele Alam-Saksi ringkonnas. Kõik Alam-Saksi riigid peale Mecklenburgi ja Holsteini keeldusid edasisest liidust Christianiga. Liiga väed vallutasid luterliku Bremeni peapiiskopkonna, ohustasid kalvinistlikku Bremeni linna, võtsid luterliku Vestfaali Verdeni piiskopkonna. See sundis protestantlikke Saksa vürste rahu paluma ja Ferdinand II oleks võinud sõja lõpetada, jäädes rahule keiserlik-katoliiklike saavutustega, kuid selle asemel andis välja Restitutsiooniedikti, mis julgustas Rootsit sõtta astuma.