Looduslik pühapaik

Looduslik pühapaik on maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus.^[1]

2019. aasta 20. veebruaril riigikogus vastu võetud Eesti muinsuskaitseseaduse järgi on ajalooline looduslik pühapaik ametliku kinnismälestise liigina "olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala". Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad, märgib seadus.^[2]

Ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks loetakse Eestis looduslikke pühapaiku, mille kasutamise algus ulatub teadaolevalt 20. sajandist varasemasse aega.

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslikke pühapaiku võib jaotada välisilme põhjal ühendmälestisteks (hiielaadsed pühapaigad) ning üksikmälestisteks (üksikud pühad puud, kivid, allikad jm).

Rühmitamine on võimalik ka muude tunnuste alusel:

kasutajaskonna järgi:
- kogukondlikud (hiied, ravikohad, ristipuud)
- perekondlikud (püha kivi, puu, ahikotus);
kasutusaja järgi:
- tähtpäevaline kasutamine (hiied, Miikse Jaanikivi)
- vajadusest lähtuv ebakorrapärane kasutamine (enamik ravipaiku, ristipuud jm);
kasutusviisi järgi:
- ravimine, palvetamine, ohverdamine, matuse- jm tavad;
asukoha järgi:
- ajaloolises talu- või külakohas ning selle naabruses
- ajaloolisest asustusest eemal loodusmaastikul
- ajalooliste teede ääres.