Linnugripp
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) |
Linnugripp ehk lindude gripp ka lindude katk on koondnimetus väga nakkavate infektsioonhaiguste kohta, millesse haigestuvad peamiselt kodulinnud (kanad, haned, kodupardid jt), harvem ka metslinnud, sead ja inimesed. Linnugrippi põhjustavad erinevad A-tüüpi gripiviiruse tüved ja alatüübid.
Kodulindude haigestumus ja suremus sõltub viirusetüvest. Eriti suure patogeensusega linnugripi korral on lindude suremus praktiliselt täielik.
Looduses kannavad nakkust edasi eeskätt rändavad veelinnud, kes ise seda taudi tihti ägedas vormis ei põe. Viirus levib haigestunud lindude kehaeritiste, saastunud sööda ja vee kaudu; seda võivad edasi kanda koerad, kassid, närilised ja ka inimesed, samuti võib nakkuse saada saastunud transpordivahendeid jt esemeid kasutades.
Viirus püsib väliskeskkonnas elujõulisena mitmeid nädalaid, kuid hävib kiiresti kuumutamisel üle 75 °C ning levinumate desinfektantide toimel.
Haiguse kliinilisteks tunnusteks on lindude uimasus, isutus, hingeldamine, kõhulahtisus, harja, lokutite ja näopiirkonna turse, täppverevalumid limaskestadel ning äkksurm.
Maailma Loomade Tervise Organisatsioon OIE avaldab kodulehel ka linnugripi (ja selle tüvede) levikuga seotud informatsiooni.[1]
Linnugripp A(H5N1) inimestel[muuda | muuda lähteteksti]
Teatud tüüpi linnugripi viirus võib nakatada ka teisi imetajaid, sealhulgas on A-tüüpi gripiviiruse alatüüp H5N1 ohtlik inimestele.[2]
Tänaseks on teada, et linnugripp (A (H5N1) gripp) levib nii lindudelt inimestele kui ka inimeste hulgas. Inimeste kaudu levib A-tüüpi gripiviiruse alatüüp H5N1 piisknakkusena ja piisktuumadena, nii otseses kui kaudses kontaktis nakkusallikaga ja ka ise kätega nakkustekitaja konjunktiivide limaskestale või ülemistesse hingamisteedesse viies.[3]
Inkubatsiooniperiood on 2–6 päeva.
Nakatuda võivad ka spetsiaalseid isikukaitsevahendeid mitte kasutavad meditsiinitöötajad. Haiglanakkuse võib saada linnugripiviirusega nakatunud meditsiinitöötajatelt.
Haigusnähud[muuda | muuda lähteteksti]
Linnugrippi (A (H5N1) gripp) nakatunute esimesteks haigusnähtudeks on kehatemperatuuri tõus üle 38 ºC, alumiste hingamisteede sümptomid, diarröa, oksendamine, kõhuvalu, pleuravalu, ninaverejooks, igemete veritsemine jt.
Paljudel nakatunutel on 7 päeva pärast nakatumist diagnoositud pneumoonia.
Enamik hospitaliseeritud A (H5N1) patsientidest on vajanud 48 tunni jooksul pärast haiglasse saabumist hingamisaparaati ja hulgiorganpuudulikkuse ja hüpotensiooni tõttu ka intensiivravi.
Suremus (enamasti mitte viiruse vaid hüpertsütokineemia ja täiskasvanu respiratoorse distressi sündroomi tõttu) on suur ka haiglaravil olnud patsientide puhul, kelle vereanalüüsis oli leukotsüütide hulk, eriti lümfotsüütide osas, vähenenud. A (H5N1) grippi surnud patsientidel on tuvastatud kõrgem põletikutsütokiinide (interleukiin-6, interleukiin-8, interleukiin-1 (monotsüüte keemiliselt ligitõmbav proteiin) ja plasma interferooni tase (umbes kolm korda kõrgem).
Arstiabi Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesel võimalusel tuleks linnugripi kahtluse korral pöörduda perearsti poole ehk erakorralise meditsiini osakonda (EMOsse), et arst saaks määrata sobiva ravimikuuri, kas viirusevastaste ravimite, laia spektriga antibiootikumide või kortikosteroididega.
Immunopatoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Viirus nakatab epiteelirakke ja ka immuunsüsteemi rakke, eelistatult makrofaage ja CD8+ T-lümfotsüüte.
Immuunvastus sarnaneb osaliselt sepsise sündroomi ja ägeda respiratoorse distressi sündroomi omaga.
Viiruse paljunemisele reageerib organism immuunvastusena tsütokiinide düsregulatsiooniga, mis põhjustab lümfoid(-immuun)süsteemi ülereageerimise ('äkkrünnaku') - hüpertsütokineemia sünteesitakse ja eritatakse suurel hulgal põletikutsütokiine ja kemokiine (näit TNF-alfa, IL-6 ja IFN-gamma jmt).
Hüpertsütokineemiaga seostatakse potentsiaaselt eluohtlikke kliinilisi sümptomeid ja seisundeid, nagu kopsuödeem, akuutne bronhopneumoonia, alveolaarne verejooks, hemofagotsütaarne sündroom ja täiskasvanu respiratoorse distressi sündroom, mille kutsuvad esile talitlevate kudede (näiteks talitlevate kopsukudede) nekroos ja hävinemine.[4]
Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse andmetel on suremus kuni 60%.[5]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ World Organization of Animal Health.
- ↑ Mari Järvelaid, Linnugripp A(H5N1) inimesel – mis on teada senisest kogemusest, Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, Moodne Meditsiin, detsember 2005, Veebiversioon (vaadatud 11.01.2014)
- ↑ Mari Järvelaid, Linnugripp A(H5N1) inimesel – mis on teada senisest kogemusest, Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, Moodne Meditsiin, detsember 2005, veebiversioon (vaadatud 11.01.2014)
- ↑ Us D., Cytokine storm in avian influenza, Mikrobiyol Bul., aprill 2008;42(2):365-80., veebiversioon (vaadatud 17.09.2014)(inglise keeles)
- ↑ Avian Influenza: Current H5N1 Situation, veebiversioon (vaadatud 26.10.2014)(inglise keeles)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Põllumajandusministeeriumi infoportaal
- Maailma Tervishoiuorganisatsiooni teabeleht (inglise keeles)
- World Organization of Animal Health, Update on higly pathogenic avian influenza in animals (TYPE H5 and H7), veebiversioon (vaadatud 27.04.2013) (inglise keeles)
- First Human Avian Influenza A (H5N1) Virus Infection Reported in Americas, veebiversioon (vaadatud 11.01.2014) (inglise keeles)
- Kanada teatas esimesest H5N1 linnugripi surmajuhtumist, 9. jaanuar 2014, veebiversioon (vaadatud 11.01.2014)
- Interleukiin 6 (S,P-IL-6, SemP-IL-6), veebiversioon (vaadatud 19.09.2014)
- Sissekanne Eesti Entsüklopeedias
- "Poolas surevad kümned kassid linnugrippi, PTA soovitab lemmikuid jälgida" ERR Novaator, 19. juuli 2023